Wolfgang Amadeus Mozart

W.A. Mozart sündis 1756. aastal Austrias Salzburgis. Ristimisel pandi talle tolle aja kombe kohaselt hästi palju eesnimesid -Johannes Chrysostomus Wolfgangus Theophilius. Hiljem asendas ta ome nime Theophilius nimega Amadeus.Tähenduselt on nimed ühesugused - Jumala armastus.

Mozart oli andesäralt isegi geeniuste seas erakordne kuju ja on tänaseni jäänud talendi võrdkujuks üldse.
Wolfgang Amadeus Mozart suri 35-aastasena. Selleks ajaks oli ta juba üle 30 aasta tegelenud muusikaga: esimesed loomingulised katsetused tegi ta nelja-aastaselt.
Kuueaastaselt alustas Mozart hiilgavalt edukaid kontserdireise Euroopa linnades. Esimesed trükised tema teostest ilmusid Pariisis, kui Mozart oli vaid 8-aastane. Aasta hiljem kirjutas ta Londonis oma esimese sümfoonia, järgmisel aastal esimese ooperi. Kolmeteistkümneselt oli tal juba töökoht Salzburgi peapiiskopi õukonnas, kus töötas ka Mozarti isa Leopold Mozart, kes oli Euroopas tuntud viiulimänguõpiku ja paljude muusikateoste autor.
Neljateistkümneaastasena võeti Mozart Itaalia-reisi ajal pärast hiilgavalt sooritatud ülirasket
eksamit kuulsa Bologna muusika-akadeemia liikmeks ning Rooma paavst andis talle "kuldkannuse rüütli" aunimetuse. Mozartilt tellitud ooperite lavastusi kuulsas Milaano ooperis tervitati vaimustusega.
Mozarti isa Leopold oli helilooja, kapellmeister ja üks selle aja tuntumaid muusikapedagooge. Kui ta märkas oma poja erakordset annet ja huvi muusika vastu, hakkas ta teda õpetama. Nelja-aastane Wolfgang pidi tundide kaupa harjutama klaverit, viiulit, tegema kompositsiooniülesandeid. Mozarti varajastest õpiaastatest on ka levinud legende. Üks nendest on järgmine.
Kord tulnud Leopold Mozart koos sõpradega koju ja leidnud poja agaralt midagi noodipaberile sirgeldamas. Isa küsimusele, millega ta tegeleb, vastanud Mozart, et kirjutab klaverikontserti. Kui siis isa noodilehte vaadanud ja seal esialgu vaid määrdunud tindilaike silmanud, tahtnud ta seda ära visata, kuid mõne hetke pärast jäänud huvitatult vaatama - tindilaikude vahelt paistnud andekas, kaunis muusika. Ainult tehniliselt leidis isa selle pisut raske olevat. Aga Mozart oskas seda mängida, kuigi keegi alguses ei uskunud...

Nagu öeldud, valdas kuueaastaselt  Mozart juba hästi viiulit ja klaverit ja teda võis juba võrrelda mõne täiskasvanud pillimehega. Silmapaistvalt andekas oli ka Mozarti õde Maria Anna, keda hellitavalt kutsuti - Nannerl.
1763. aastal alustas Mozartite perekond kontsertreise Euroopas. Sissepääs kontserdisaali oli kõigile avatud ja kõik oli tasuta. Mozartite perekonna esinemise peamiseks tõmbenumbriks oli väike imelaps Mozart koos õe Maria Annaga. Tormilise edu osaliseks said nii nende pillimäng kui ka Wolfgangi kompositsioonid.
Kuueaastase Mozarti helitööd on kõige varasemad, mis on säilinud. Oma esimesed sümfooniad kirjutas ta siis, kui oli kaheksa aastane. Mõned aastad hiljem valmisid esimesed ooperid. Mozart oli 14-aastane, kui talle langes osaks au võtta vastu Rooma paavsti rüütelkonna aumärgid. Sellist autasu on saanud vaid vähesed heliloojad.
Imelapse elu ei ole kerge. Ta pidi harjutama tundide kaupa pilli ja komponeerima, peale selle veel ka esinema ja imetlusobjektiks olema. Ning niimoodi päevade, kuude ja aastate kaupa. See võib tunduda meeldiv ja mõnus, aga tegelikult on see metsikult raske ja väsitav. Imelapsi sünnib maailma alati, ka tänapäeval, kuid kõigil neil ei ole jõudu täiskasvanuna suurepäraste kunstiliste tulemusteni jõuda. Mozart oli kõigi aegade andekamaid ja mitmekesisemaid heliloojaid. Ta on kirjutanud kümneid sümfooniaid ja kontserte, kammermuusikat, oopereid.

Üks iseloomulik joon läbib peaaegu kõiki tema kirjutatud kirju ja see on huumor. Mozarti huumor on mitmekesine, koosnedes sõnamängudest, paroodiatest, absurdinaljadest ja kõrtsiväljenditest kuni mitmete muude vihjeteni välja, mille moraalijüngrid Mozarti hea maine huvides kahe silma vahele on jätnud. Tavaliselt nimetas geenius end suureks narriks ja tohmaniks, alles viimastel aastatel ilmus juurde suur tahk -sarkastiline eneseeitus. Siiski oleks kohatu järeldada, nagu ei suutnuks Mozart näha elu pahupoolt ning pidada teda naiivseks optimistiks. Ta huumorisoon avanes eriti elu tõsisematel ja ühtlasi absurdsematel hetkedel. Mozart naeris protestiks ja ühtlasi ka selleks, et varjata oma tõelist
loomust. Tavaliselt puudus kõikidel kuulsatel heliloojatel naermisvõime, aga Mozart oli alati rõõmus ega hakanud kunagi hädaldama (kui see just polnud teesklus saavutada mingit eesmärki).
Eneseimetlus oli Mozartile võõras. Ta teadis oma väärtust, nimetades end "kõige andekamaks, kuid sõnal "geenius" ei leidnud ta oma mõtetes kohta. Lapsepõlves suurte austusavaldustega harjunult suhtus ta vahel irooniliselt nii publikumenusse kui ka muusikutesse, kellega koos ta töötas. Imetlust vääris nende seast ainult Haydn. Seda võime öelda tänu kirjadele, sest üleolekut välja näidata olnuks Mozarti meelest ebaviisakas või mõttetu.
Mozart ei tunnetanud peaaegu terve elu enda erakordsust ja veel vähem kaugust teistest
inimestest. Alles viimastel aastatel tundis ta äkki võõrdumist ja püüdis iga hinna eest sellest
tundest vabaneda.

Raamatust "Muusikaajalugu"
Ajakirjast "Noorus"