Francois Villon
2002. aasta novembris käisin Põlvas Harrastusteatrite Riigifestivalil. Seal esitas A. H. Tammsaare nimeline teater Tallinnast etendust «Villon». Istusin saalis kolm tundi ja jälgisin laval toimuvat huviga. See oli esimene tükk, mida ma festivalil nägin. See oli ka mu elu esimene teatrifestival. Olin alles sel sügisel teatriklassiga liitunud, see tähendab, et olin veel noor ja roheline.
«Villon» võlus oma ajaloolisuse ja huvitava lavastusega. Mõnes kohas võisin küll igavust tunda, aga meeldejääv oli etendus kohe kindlasti. Kes ei tunneks raasukestki igavust, kui etenduse pikkus on tervenisti kolm tundi? See on väsitav. Igatahes suutis Villon end minu mällu puurida.
Kui kool mind taas Villoniga kokku viis, oli see meeldiv taaskohtumine. Nüüd, kaks aastat hiljem, näen luuletajat hoopis teises valguses. Kui räägitakse tema suhetest «allmaailmaga»,tulevad mulle silme ette pildid teatritükist. Ma olen tema elu laval näinud ja see suurendab mu huvi tema teoste vastu.
Mida teatakse tänapäeval suurest prantsuse poeedist? Et ta oli skandaalne ja julge luuletaja, kes kirjutas pilkavat ja satiirilist luulet, kartmata isegi surma. Et ta sattus mitu korda vanglasse, sest hoolimata oma kõrgest haridusest suhtles «patuste» ja ulaka boheemlaskonnaga. Kogu Villoni kohta käiv informatsioon pärineb tema luuletustest ja kohtuprotokollidest.
Selles referaadis tutvustan lühidalt tema elulugu ning tema loomingut. Pikemalt olen peatunud ka konkreetselt «Villoni» lavastusel, sest pean seda tähtsaks juba selle mulje tõttu, mis see mulle jättis.
Francois Villon sündis oletatavasti aastal 1431, samal aastal, kui põletati nõiana prantsuse rahvuskangelanna Jeanne d’Arc. Ta jäi varakult orvuks. Oma andekuse tõttu ja vaimulikust onu abiga suutis madalast päritolust Francois end Pariisis ülikoolis 1449. aastal kunstide bakalaureuseks, veidi hiljem kunstide magistriks koolitada. Ta kuulus ulakasse tudengitest boheemlaskonda ning oli seetõttu korduvalt segatud mürglitesse, kaklustesse ja vargustesse.
Ühes kakluses haavas Villon surmavalt üht preestrit ning oli sunnitud Pariisist jalga laskma. Ta elas aastaid hulkurielu. Francois istus vahepeal veel mitu korda vanglas. Kord sattus ta türmi lolli nalja pärast, nagu ta ise kirjutas. See on usutav, sest ta senised soosijad Orleans´i prints ja Bourboni hertsog pöörasid talle siis veel päris palju tähelepanu. Ta olekski Meung–sur–Loire´i lossi tornikeldrisse mädanema jäänud, kui noor Louis XI poleks 1461. aasta sügispäeval Meungist mööda ratsutanud ning oma kuningliku harjumuse kohaselt kogu õnnetule keldritäiele vabaduse kinkinud.
Elu viis Villoni tagasi Pariisi, kus ta ka järjekordselt vanglasse sattus. 1462. aastal mõisteti ta poomissurma, aga siis muudeti seadust ning asendati see pagendusega. Sellest ajast peale Francois Villoni elu jäljeniidid kaovad. Keegi ei tea, mida ta tegi ja kas ta üldse eluski oli.
Faktidest võib järeldada, et Villon oli sündinud õnnesärgis. Ta pääses alati keerukatest olukordadest kuidagimoodi välja ning jätkas oma vanu eluviise. Ta ei mädanenud surnuks ei Meung–sur–Loire´i lossi tornikeldris ega poodud teda ka järgmisel aastal. Tema elu lõppes salapäraselt ning keegi ei tea sellest midagi.
Villon oli väga omapärane luuletaja. Ta võis olla ühel hetkel tõsine ja harras ning juba järgmisel küüniline ja rõve. Talle polnud miski püha. Villon kirjutas surma narrivaid luuletusi. Selline oli ka tema elu — surma narriv. Tema luulet iseloomustab veel satiirilisus ja individuaalsus.
Luuletaja on viljelenud pihtimuslikku luulet, mida ühendab surmateema ja surmatantsule lähedane meeleolu. Surmatantsu motiiv hakkaski euroopa kultuuris levima Villoni–aegsel Prantsusmaal, mis oli sõjast ja katkudest laastatud. Seda tõestab näiteks Bernt Notke maal surmatantsust Tallinna Niguliste kirikus. Surmatantsus kutsub surm tantsule kõik elavad, tema eest ei pääse keegi, ka need, kes maa peal oma võimu ja hiilgusega uhkeldavad, ligimesi kurnavad ja alandavad. Surm pakub lohutust vaestele ja hüljatuile, kel pole elus hästi läinud, ta võrdsustab kõik ning maksab nii kätte ülekohtu eest. Surma naer kõlab ühtaegu lõbusa ja süngena.
Francois Villoni luules oli ka teine külg, nimelt pilkav ja satiiriline. Tema pilkeluule oli isiklik ja kujundlikkus konkreetne. Selles sarnanes ta oma eelkäijale pariislasele Rutebeufile. Erinevus seisneb selles, et Villoni luule oli veelgi isikupärasem. Ta vaatles parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutas rõhutatud kontraste ning kirjeldas üksikasjalikult elu mandumise tunnuseid mäda ja roisku, justkui ta nautinuks neid. Samas lõi ta pilklikke epitaafe ehk hauakirju iseendale ning kujutas sõprugi endale järele hüüdmas («Epitaaf», «Rondoo»).
Villon kandis irvitavat ja pilkavat maski, aga selle tagant paistsid ka nukrad ja lüürilised toonid. See väljendub eriti hästi küsimuses «Kuhu mullused lumed said?», mis on stroofist stroofi korduv lause luuletusest «Ballaad mineviku naistest».
Villoni üks tuntumaid ballaade on «Villoni epitaaf», kus ta ei esita mitte surmamineja vaatepunkti, vaid kujutab end koos kaaslastega võllas kõikumas, vaadeldes elu otsekui teispoolsusest. Selles ballaadis on tihedalt seotud eneseiroonia ja valulik ahastus.
Villon on võitnud ka kuningliku luulevõistluse. Tema poeetiline pärand on jäädvustatud kahte luuletsüklisse. Säilinud on ka mõningaid lühiluuletusi ja ballaade, millest ka eelnevalt juttu oli. Esimene neist luuletsüklitest on «Väike testament» ehk «Värsid», mille ta kirjutas 1456. aastal. See koosneb 40 stantsist ehk 40 oktaavist ehk 40 8–värsilisest salmist. Stantse ühendab pärandamise motiiv. Villon kujutab ennast surmaminejana, kes jätab oma «päranduse» nii sõpradele kui vaenlastele. Ta jagab laiali oma mõõga, raudrüü, südame, püksid, kingad jne. Kogu tsüklit saadavad naljatused ja pilked, mis kord on lihtsalt sõbralik iroonia, kord lõikav ja kibe satiir. «Väike testament» on kirjutatud vanglas, oodates karistust.
Francois kirjutas oma peateose «Suure testamendi» pärast Meung–sur-Loire´i vanglast pääsemist. Ta oli siis kolmekümneaastane mees. Tsükkel valmis 1462. aastal. Stantside hulk on selles suurem kui esimeses teoses. Kasutatud on sama poeetilist võtet mis «Väikses testamendiski»: Villon pajatab kord humoorikalt, kord sarkastiliselt, kellele ta pärandab oma surnukeha, kellele raamatud ning kes saab selle au tema hing endale omandada. «Suur testament» hõlmab ka rida muudes vormides luuletusi, millest kuulsaimad on Villoni ballaadid.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et Villoni loomingut, mis on loodud kahe ajastu piiril, iseloomustavad elu ja surm, kaduvus ja igavik, ilu ja inetus, keskaegne patutunne ja jumalaema ihalemine kõrvuti renessansi–inimese eneseväärikustunde ja ihaga maise elu täiuse ja vabaduse järele.
A. H. Tammsaare nimeline teater loodi ENSV Töönduskooperatsiooni nime all draamaringina aastal 1947. 1952. aastal jätkas see sisuliselt isetegevusliku teatrina. Aastal 1957 anti sellele rahvateatri nimetus. Mõni aasta hiljem muutus nimi A. H. Tammsaare nimeliseks rahvateatriks. 1996. aastal nimetati see ümber selle tänapäevase nimega.
A. H. Tammsaare nimeline teater, kus on kunagi mänginud ka Ita Ever, tõi 2002. aastal lavalaudadele etenduse «Villon». Selle esietendus oli 1. juunil 2002. aastal Tallinna Toomklubi/Meistrite Hoovis, mis asub Tallinna vanalinnas Vene tänaval. Lavastaja oli Allan Kress, nimiosa mängis Aleksander Ots.
Näidendi kirjutas Marius Lätte 1984. aastal. See baseerub Villoni luuletustel, mis on seostatud tema elu puuduvate sündmustega. Autor on kirjutanud paarkümmend näidendit. Marius Lätte ise arvab oma näidendist nii: «Nii prantslased kui venelased on teinud Francois Villonist romantilise kangelase, kes on oma ajast ees — on küpsetatud müüt renessansiaja loojast keskajas. Keskaeg austas surma ja elas selle nimel, renessanss elas inimese ja elu nimel ning hindas surma kui paratamatust. Vaevalt Villon teadvustas renessansiaja romantilisi ideid vanglakongis, oodates karistust ja kirjutades «Väikest testamenti». Tundub, et ta oli rohkem protestija protesti nimel ja kui pakuti pääsemist uutele tegudele, võttis ta selle rõõmuga vastu. On väga inimlik, kui üteldakse üht, tehakse teist ja tahetakse kolmandat. Selline see Francois Villon minu arvates ongi, lähedane Dostojevski ja Proust´i tegelastele. Mees oma ajas, oma elus, oma soovides, oma kirgedes, pahedes, ülenduses ja alanduses. Ta on ajalooline tegelik tegelane, kelles on kirge ja valu. (Peale selle tegeles ta ka teatriga). Haarasin sulepea ja uurisin selle mehe elu just seepärast, et Villoni käsitlus tundus siiani idealiseeritud ja tegevus teadlik. (Viis sajandit peale tema surma ei tuntud tema vastu olulist huvi). Ei näe temas seda. Näen hoopis teadvustamata vastuolusid, kasutamata andekust, saatuse poolt planeeritud juhust. Näen ilu, kirge ja valu.»
Lavastaja Allan Kress on näidendi kohta öelnud nii: «Materjal on põnevaks väljakutseks. Võlub ajaloolise näidendi vabaõhuvariandi poeetilise lähenemisnurgaga: («reaalsete» tegelastena on mängus Francois Villoni kujutluspildid kõnelustest oma emaga, keda ta kordagi polnud näinud, ja südamega) põiming mõõga ja mantli võttestikku kuuluvate süžeekäikude, ajalooliste faktide ning Villoni luulega. Ning see, et pea kohustuslikult mõjuvaid vabaõhuetenduste osiseid (hobuseid jms.) me ei kasuta. Samuti, et etenduses on kaasatud näitlejaid väga mitmetest…kooslustest.»
Kokkuvõte
Francois Villon on kahtlemata huvipakkuv luuletaja. Ta võlub eelkõige oma salapärasuse ja individuaalse luulega, mis erineb teiste kaasaegsete omast kardinaalselt. Ta mängib surmaga hooletult ja irooniliselt. Tundub, et ta ei karda midagi. Selline oli ta ka päriselus: seikleja ja surmaga mängija. Tasub imetleda tema satiirilisust, hulljulgust, ainulaadsust ning laita halbu elukombeid ja pidevaid konflikte. Aga needki kuulusid lahutamatult tema elu juurde. Kui ta oleks oma elu rahulikult mööda saatnud, poleks meil tänapäeval võimalik lugeda sääraseid ballaade nagu «Ballaad poodutest». Boheemlaslikkus ja «allmaailm» olid osakesed temast ning Villoni puhul tuleb ka neid arvestada, et saada luuletajast tervikpilti.
Minule pakkus Villon huvitavat uurimisainest ja jahmatamapanevaid fakte. Loodan, et satiiriline pariislane ei kao huviorbiidist ka tulevastel põlvedel ning et nad leiavad talle üha uusi tõlgendusviise ja erinevaid uurimisaspekte.
Kasutatud kirjandus:
Talvet, Jüri 1995. Maailmakirjanduse õpik keskkoolile 1. osa: keskajast valgustuseni. Tallinn: Koolibri
Leht, K.; Ojamaa O. 1977. Väliskirjanduse õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus
Brožüür «A.H. Tammsaare nimeline teater 55/ Marius Lätte «Villon»»