Venjaniitš Aleksandrovitš Kaverin

Venjaniitš Aleksandrovitš Kaverin on üks andekamaid nõukogude kirjanikke. Ta raamatud on võitnud suure populaarsuse nii noorte kui ka täiskasvanud lugejate hulgas.

V. Kaverin sündis 1902. aastal Pihkvas muusiku perekonnas. Algul õppis ta Pihkvas, alates 1919. aastast aga Moskva 144. Keskkoolis, mida ta hiljem kirjeldas oma romaanis «Kaks kaptenit». Juba koolipoisina tundis ta suurt huvi kirjanduse vastu ja kirjutas luuletusi.

1923. aastal lõpetas Kaverin Leningradis Idamaa Keelte Instituudi ja järgmisel aastal ülikooli keeleteaduskonna. Väljapaistva õppeedukuse tõttu jäeti ta ülikooli juurde aspirantuuri. Tegeldes teadusliku tööga ja pidades üliõpilastele loenguid nõukogude kirjandusest, jätkas Kaverin innukalt ka loomingulist tööd. 1926. aastal ilmus trükist ta esimene romaan «Üheksa kümnendikku saatust» Suure Oktoobrirevolutsiooni teemal, mis kujutas endast Kaverini loomingus suurt sammu edasi sotsialistliku realismi suunas ja mängis tähtsat osa ta kirjanikupalge kujunemisel.

1928. aastal ilmus Kaverini teine romaan «Skandaalitseja ehk õhtud Vassiili saarel», mis sisaldas muu hulgas reaktsioonilise kirjandusloo kriitikat.

1929. aastal kaitses Kaverin oma väitekirja ning omandas vanema teadusliku töötaja kraadi. Kuid varsti pärast seda loobus ta teaduslikust tööst ja pühendus täielikult kirjandusele.

1929.-1931. aastail sooritas kirjanik mitu pikka reisi Nõukogudemaa esimestesse sovhoosidesse ja uusehitustele. Ta viibis Magnitogorski metallurgiakombinaadi rajamisel, Dneprostroi, “Rostselmaši” ja Tšeljabinski traktoritehase ehitustöödel ning Lõuna-Uraali kullakaevandustes. Reisidel kogutud rikkalike materjalide põhjal koostas ta reisikirjelduste kogu «Proloog».

Uueks edusammuks Kaverini loomingus oli 1935. aastal ilmunud romaan «Soovide täitumine», milles ta kirjeldas juba märksa realistlikumalt nõukogude tegelikkust, poetiseerides noorte loomingulist tööd, nende otsinguid ja avastusi.

Seejärel asus Kaverin kirjutama romaani «Kaks kaptenit ». «Selles teoses,» tunnistas Kaverin hiljem, «kasutasin ma esmakordselt täiesti reaalseid prototüüpe. Ja sellest ajast peale sai minu põhimõtteks: kangelasi tuleb elust võtta, aga mitte välja mõtelda.»

1938. aastal ilmus romaani esimene osa, mis leidis noorte lugejate poolt palavat vastuvõttu. Romaani teise osa kirjutamist aga takistas ootamatult puhkenud Suur Isamaasõda. Kaverinist sai algul TASS-i sõjakirjasaatja, hiljem «Izvestija» erikorrespondent Leningradi rindel. Isegi raskes rindeolukorras jätkas kirjanik loomingulist tööd, kirjutas jutustusi ja olukirjeldusi Punaarmee võitlejate ja nõukogude meremeeste vapratest tegudest. Need jutustused ilmusid rinde- ja kesk-ajalehtede veergudel ning ka eraldi raamatutena («Me oleme muutunud», «Suured lootused» jt.). Sõjaliste teenete eest autasustati Kaverinit Punase tähe ordeniga ja mitme medaliga.

1943. aastal haigestus Kaverin raskesti ja oli sunnitud pikemaks ajaks voodisse jääma. Kuid hoolimata haigusest töötas kirjanik romaani «Kaks kaptenit» teise osa kallal ning lõpetas selle 1944. aastal.

Romaani «Kaks kaptenit» eest määrati Kaverinile Stalini preemia. Romaan on autori poolt dramatiseeritud .

Pärast sõda asus Kaverin kirjutama suurt triloogiat «Avatud raamat», millest 1953. aastal ilmusid esimesed kaks osa: «Noorus» ja «Doktor Vlassenkova».

Peale ülalmainitud teoste on Kaverin kirjutanud jutustusi lastele («Mehisuse koob, «Knopka» ja teised) ja mõne näidendi («Näitlejad». «Rahutu noorus»).

 

Allikad: V. Kaverin “Kaks kaptenit”, ENE, Kirjandusleksikon