Veljo Tormis
                         (1930)

             

Sündis Läänemaal. Õppis Tallinna Muusikakoolis orelit ja kompositsiooni. Peale muusikakooli lõpetamist asus edasi õppima Moskva Konservatooriumi. Oli mõned aastad Tallinna Muusikakoolis õpetaja, töötas Heliloojate Liidus ja oli (ja on) vabakutseline helilooja.
Tema koorimuusika aluseks on põhiliselt rahvalaul ja runolaul.
Põhilised võtted, mida ta oma loomingus kasutab:
1) viis ja tekst on Tormise jaoks lahutamatud
2) kasutab runolaulu samaaegset liikumist erinevatelt kõrgustelt (parafoonia)
3) kasutab helikobaraid (kaasaegne kõla)
4) omalt poolt lisab rahvaviisile juurde väga vähe
5) kasutab pikka fooni ja ostinaato motiive
6) enamik laule algab ühehäälselt, edasi faktuur tiheneb kuni kulminatsioonini, siis faktuur jälle hõreneb
7) kasutab lauludes kontraste (tämbrite-, registrite-, ühe- ja mitmehäälsuse kontrastid)
8) regilaul on ühendatud tänapäevaste võtetega (samal ajal regiviis kostab)
9) kasutab sageli glissandot
 Rahvalaulud on pea-aegu alati tsüklites.
  "Kihnu pulmalaulud"
  "Eesti kalendrilaulud" (need on tähtpäevalaulud nagu mardi-, kadri-, vastla- jne laulud)
  "Meeste laulud"
  "Naiste laulud"
  "Laste laulud" (aluseks uuem rahvalaul)
70-ndatel aastatel pöördub hõimurahvaste poole.
  "Liivlaste pärandus"
  "Vadja pulmalaulud"
  "Ingerimaa õhtud"
 Kirjutab ka naaberrahvastest.
   "Põhja-Vene bõliinad"
   "Läti burdoonlaulud"
  Kirjutab ka teatrile:
   "Eesti ballaadid" -see on kantaat-ballett.
  Kirjutab ka filmimuusikat.
    "Kevade"
    "Suvi"
    "Libahunt"
    "Lindpriid"
   Kirjutab ka sümfoonilist muusikat (avamängud, süidid)

                            ***
Veljo Tormis kirjutas 1970ndatel aastatel oma mitmeid tänaseks üldtuntud koorimuusika suurvormid. Helilooja süvenenud huvi eesti rahvamuusika ja traditsioonilise regilaulu vastu oli selleks ajaks laienenud soome-ugri rahvamuusikale tervikuna. Kui varasematel aastakümnetel kasutasid heliloojad rahvaviise enamasti vaid mugandatud kujul muusikakaose teemana, siis Tormis säilitab rahvaviisiloomuliku eheduse ning arendab sellest mitmesuguseid kooriseadeid, kujundas suurvormilise terviku. Nii kirjutas helilooja "Kalevala" -ainelise stseeni "Raua needmine"(1972) tenorile, baritonile, segakoorile ja šamaanitrummile. Teos viitab väga sisendavalt loitsimisega seotud iidsele kombestikule. Peatselt järgnesid rahvaluuleainelised "Isuri eepos"(1975) ja "Ingerimaa õhtud" (1979).
Viimased kuuluvad soome-ugri folkloorsesse teosteseeriasse "Unustatud rahvad", mille lõpetab kooritsükkel "Karjala saatus"(1989). Tormise üheks ulatuslikumaks kooriteoseks on "Kalevala XVII runo"(1985) meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele.
     Rahvaluulega kõrvuti kasutab Tormis ka eesti ja teiste rahvaste poeesiat - näiteks "Pikse Litaania"(1974) meeskoorile ja suurele trummile on kirjutatud Ain Kaalepi sõnadele, "Tornikell minu külas"(1978) segakoorile aga portugali luuletaja Fernando Pessosa sõnadele.
      Tormis ühendas õnnestunult ka vokaalsümfoonilise ja lavamuusika - 1980. aastal valmis heliloojal kantaat-ballett "Eesti ballaadid", mille Rahvusooperis Estonia lavastas Mai Murdmaa. Ka selle teose ainestik on võetud eesti muistenditest ja rahvaluulest.
      Tormise kooriteoste plaadistamisel ja tutvustamisel maailmas oma kontserdireisidel on märkimisväärse panuse andnud Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel ning ka teised eesti koorid esitavad rahvusvahelistel koorifestivalidel pidevalt Tormise teoseid.


Kasutatud kirjandus:  Muusikaõpik IX klassile, + muusikakooli töölehed.