koostanud Risto Uustal

«Peata ratsaniku» autor Thomas Mayne Reid sündis 1818. a. Iirimaal vaeses alamyaimuliku perekonnas. Isa kavandas ka poja jaoks vaimulikukarjääri ja andis talle vastava hariduse, ent poega selline väljavaade ei võlunud ja kahekümne aastaselt jättis ta vastumeelse kooli, isamaja ja Briti koloniaalvõimu all ägava kodumaa ning rändas paljude suguvendade eeskujul välja Uude Maailma, kus lootis leida õnne ja rikkust.

Oli Põhja-Ameerika Ühendriikide tormilise majandusliku arengu ajajärk. Uute turgude otsingul tungis kapital kaupmeeste, mitmesuguste ettevõtjate ja kolonisaatorite vahendusel üha kaugematesse Kolgastesse, murdes järk-järgult maa põliselanike — indiaanlaste — vastupanu ja võideldes mõjusfääride pärast lõunapoolsete alade peremeeste, Hispaania ja Prantsusmaaga. Anastati Lousiana ja Florida ning ÜSA piir nihkus otse Mehhikoni.

Mayne Reid astus Ühendriikide pinnale Louisiana osariigi jõukas sadamalinnas New Orleansis, mille intensiivne kaubanduselu meelitas kokku hulgakaupa igast rahvusest õnnekütte. Nooruk taipas peagi, ei lootus kurele rikastumisele tuleb maha matta. Et elada, selleks oli vaja töötada, ja tulevasel kirjanikul tuli läbi teha ränk kool lakkamatus visas võitluses olemasolu eest. Ta katsus õnne kaupmehena, töötas istanduses, oli näitleja, kooliõpetaja ... Ta rändas ka mööda suuri jõgesid kuni Kaljumäestikuni ning matkas lõunaosariikide ja Mehhiko tagamail. Neil teekondadel avanes talle tohutu, värviküllane ja mitmepalgeline tundmatu maailm, ta tutvus valgete piiriasunikega ja indiaanlastega, kes võitlesid mehiselt nii ameerika kolonisaatorite pealetungi kui ka Mehhiko võimude vägivalla vastu. See kirev elu andis Mayne Reidile rikkalikku materjali, mida ta hiljem oma teostes ära käsutas.

Asunud 1843. a. Philadelphiasse, haaras Reid esmakordselt sule ja hakkas ajakirjanikuks. Tutvumine kirjanduslike ringkondadega viis ta kokku luuletaja ning fantastiliste ja seiklusjuttude autori Edgar Allan Poe'ga, kellega teda hiljem sidus sügav sõprus, mis arvatavasti ei jätnud mõju avaldamata Reidi kujunemisele kirjanikuks.

1846. a. kutsuti Reid New Yorgi ühe suurema ajalehe juurde, kuid tema tegevuse seal katkestas samal aastal puhkenud sõda USA ja Mehhiko vahel. Ilusaks sildiks oma anastuslikele plaanidele kõneles USA valitsus «rahu viimisest mehhiko rahvale», «vabaduse ja õigluse kaitsmisest», ja neid sõnu uskudes läks Reid nagu paljud ausad ameeriklased sõtta kõige õilsamate kavatsustega. Ta astus vabatahtlike väeossa ja talle anti vapruse eest koguni kapteni aukraad. Ühe linna vallutamisel sai kapten Mayne Reid raskesti haavata ja pöördus sõprade abiga 1848. a. Ameerikasse tagasi.

Saanud kuulda revolutsioonilistest sündmustest Euroopas, otsustas Reid pakkuda oma teeneid ungari vabadusvõitlejatele. Ta kogus salga vabatahtlikke ja purjetas nendega üle mere. 1849. a. astusid nad Pariisis laevalt maale, kuid paraku selgus, et nad olid hiljaks jäänud: revolutsioon Ungaris oli lüüa saanud ja maha surutud.

Nüüd asus Reid Inglismaale ja alustas seal kirjanduslikku tegevust. 1850. a. ilmus trükist tema esimene romaan «Ründekütid» («The Rifle Rangers»), mille aluseks olid mälestused Mehhiko sõjakäigust, ja aasta hiljem «Skalbikütid» («Scalphunters»). Raamatutele sai osaks laia lugejaskonna tunnustus ja edust tiivustatuna jätkas Reid kirjutamist samas laadis. A. 1852 järgnes omapärane, looduslähedust jutlustava prantsuse filosoofi Rousseau ideaalidest kantud robinsonaad «Kodu kõnnumaal» («A Desert Home»). Üldiselt kirjutas Reid oma parimad teosed esimese kümne-viieteistkümne loominguaasta vältel, mil tal jätkus veel küllaldaselt värsket materjali. Tema 50-ndate ja 60-ndate aastate töödest võiks nimetada veel järgmisi: «Segavereline» («The Quadroon», 1856), mis annab usutava ja köitva pildi lõunariikide elust, «Oceole» (1858), milles kujutatakse indiaani rahva võitlust ameerika kolonisaatorite vastu, «Valge pealik» («The White Chief», 1859) ja Reidi parim seiklusromaan «Peata ratsanik» («The Headless Horseman», 1866).

Inglismaal elades oli Reidil mõningaid ebaõnnestumisi. Tema asutatud humanistliku suunaga ajalehekese surusid suured konkurendid peagi välja. Katse asutada omalaadset põllutöökolooniat kukkus läbi saamatuse pärast praktilises tegevuses. 1867. a. sõitis ta veel korraks üle Atlandi, kus nägi nüüd juba selge pilguga kapitalismi süvenenud vastuolusid. Ta asutas seal ajalehe «Onward Magazine», see aga ei leidnud ostjaid ja läks sulgemisele. 1869. a. murdis haigus Reidi maha, ja pärast tervenemist pöördus ta lõplikult tagasi Inglismaale. Viimased kolmteist eluaastat elas ta võrdlemisi rahulikku ja majanduslikult kindlustatud elu ning töötas oma uute romaanide kallal, millised kunstiliselt mõjujõult siiski ei küündinud ta varasemate loominguaastate paremate saavutuste tasemeni. Reidi viimaseid eluaastaid tumestas raske haigus ja ta suri Londonis aastal 1883.

Inglise XIX sajandi seikluskirjanduses on Reid kahtlemata eredamaid ja positiivsemaid kujusid. Ehkki ta hilisemas loomingus ennast kordama kipub, näitab ta end oma teoste paremikus andeka jutustajana, kellel on öelda palju huvitavat kaugete maade ja rahvaste elust, kes oskab seda huvitavat põimida põnevasse sündmustikku ja kelle suhtumistes võib alati ära tunda suurt humanisti. Reid ei libise tühiste seikluste pinnal nagu paljud hilisemad lääne-euroopa seikluskirjanikud, vaid avab oma teoste kangelaste ja nendevaheliste suhete kaudu ka sügavamaid sotsiaalseid probleeme, olgugi et need vastavalt žanri nõuetele ei ole just esiplaanil.

Romaan «Peata ratsanik» on üks paremaid näiteid Reidi meisterlikust jutustamisoskusest. Lugejat haarab juba esimestest lehekülgedest põnev ning keerukas süžee, köidavad meeldejäävad karakterid, romantilised vahekorrad, dramaatilised situatsioonid, võlub tegelaste elav ja ilmekas keel.

Süüks võiks Reidile panna vahest ehk seda, et ta romantikuna kaldub positiivseid kangelasi idealiseerima ja kaotab nende puhul pahatihti mõõdutunde. Ka juhtub, et ta niigi põnevate seikluste põnevust peaaegu maitsetuse piirini üles kruvib. Sisuliste puudustena ei saa mainimata jätta kohati ilmsiks tulevat religioosset fatalismi ja idealiseerivat suhtumist ameerika demokraatiasse. Lugeja lisab autori deebetisse kindlasti ka trafaretse lõpplahenduse — vaese mustangeri osutumise aadlikuks. Ent raamatus on siiski küllalt niisugust, mis nimetatud puudujäägid tõhusalt korvab.

«Peata ratsaniku» hindamisel tänapäeva lugeja seisukohalt tuleb alla kriipsutada teose tunnetuslikku väärtust. Reid tutvustab meile kauget maad ning selle looduslikke iseärasusi ja joonistab kõne all olevast, nüüd juba ajalukku jäänud perioodist tüüpiliste tegelaskujude ja vahekordade kaudu tõepärase pildi. Ameerika ekspansiooni endistele Mehhiko aladele esindavad uusasunik-plantaator Poindexter, maal korra alalhoidmiseks loodud sõjaväefort ja selle juurde tekkinud linnake väikeste äriliste ettevõtetega. Sisserännanute sõnadest ilmneb nende üleolev suhtumine mehhiklastesse, eriti aga indiaanlastesse, kellele vaadatakse lihtsalt kui «metslastele» ja keda fordi ohvitserid loevad auasjaks mõõga otsa ajada. Vana Poindexteri suhtumises tütresse, õepoega ja Maurice Qeraldisse avaldub kapitalistliku ühiskonna varakale klassile tüüpiline raha võimutsemine õilsate tunnete ja perekondlike vahekordade üle. Cassius Calhouni kujus aga paljastab autor julma ning omakasupüüdlikku kiskjaloomust, milline on tolle ühiskonna tingimuste paratamatuks produktiks.

Ja lõpuks — elutõde koorub Reidil välja ka idealismi kätte alt: ehkki autor ameerika demokraatiale siin-seal ülistuslaule laulab, kaob nende mõju iseenesest, kui ta asub kirjeldama tõsielu. Lintšikonus ja äraostetavad kohtumõistjad — niisugused on selle kiidetud demokraatia «õied».