Sümfoonia

Sümfoonia on ülesehituselt sarnane sonaadiga. Ta koosneb samuti sonaaditsüklitest ja selle kindla karakteriga osadest, mida on klassikalisel kujul neli. Lühidalt võib öelda: klassikaline sümfoonia on sonaaditsükli alusel loodud teos sümfooniaorkestrile.
Et orkestris on palju pille ja erinevaid kõlavärve, on sümfoonia võimalused suurejoonelisemad kui sonaadi puhul. Heliloojad saavad luua suuremaid kontraste ja eredamalt väljendada oma mõtteid.
Sümfoonia on ulatuslikum kui teised sonaaditsüklid, kirjandusliikidest on ta võrreldav romaaniga. See on muusikažanr, mis nõuab heliloojalt küpsust ja sisukust. Klassikalise sümfoonia rajaja oli F. J. Haydn. Tema poolt alustatut viis edasi W. A. Mozart. Esimesi dramaatilisi sümfooniaid komponeeris L. van  Beethoven.

Klassikalistel sümfooniatel ei ole pealkirju, kuigi kuulajad neid vahel ise on andnud.
19. ja 20. sajandi heliloojad ei ole enam alati kinni pidanud klassikalise sümfoonia reeglitest
tempode, vormi ja osade arvu suhtes. Kohtab ka autorite poolt pealkirjastatud sümfooniaid ning selliseid teoseid, kus orkestriga on liidetud koor ja vokaalsolistid. Esimesena tõi inimhääle sümfooniasse L. van Beethoven.