Sokrates

V sajandi teisel poolel eKr elas mõttetark, kelle nimi oli Sokrates (469-399 eKr). Erinevalt varasematest filosoofidest ei pööranud ta põhitähelepanu maailma tekkimisele, vaid sellele, kuidas inimene oma elus käituma peaks. Peatähelepanu pööras ta eetikaprobleemidele, ta väitis, et voorus ja teadmine on lahutamatud, seepärast toimib ainult tark inimene õigesti ja õiglaselt. Sokrates oli vaene mees. Tööd ta ei teinud, vaid hulkus Ateena tänavatel ja vestles nendega, kes teda kuulata soovisid. Sokrates esitas küsimusi näiliselt lihtsate asjade kohta ja näitas oma kuulajatele, kui vähe neist tegelikult teatakse. Sokrates ise ei kirjutanud ühtegi raamatut. Tema mõtteid tunneme üksnes tema õpilaste (Platoni, Xenophoni) tööde kaudu.

Sokrates arvas, et inimene saab käituda õigesti vaid siis, kui ta teab, mis on õige. Vapper saab olla ainult see, kes teab, mis on vaprus, õiglane see, kes teab, milles seisneb õigus jne. Need, kes seda ei tea, võivad õigesti käituda ainult juhuslikult. Kes mõistab, mis on headus, see halba ei tee. Halb käitumine tuleb üksnes teadmatusest. Samas leidis Sokrates, et inimesed sageli vaid arvavad, et teavad asju, mida nad tegelikult ei tea. Ta seadis endale ülesandeks näidata inimestele, kui piiratud nende teadmised tegelikult on. Selleks esitas ta näiliselt lihtsaid küsimusi, millele sellest hoolimata sageli ei osatud vastata. Selliste salakavalate küsimuste esitamist nimetas Sokrates irooniaks. Et õige teadmiseni jõuda, tuli Sokratese meelest mõista, kui vähe me tegelikult teame. Sokratese filosoofia peamine lähtealus on üldise mõistuse (jumala) olemasolu tunnistamine ning eesmärgipärasuse käsitamine loogilise printsiibina. ,,Tunne iseennast!’’ ütles Sokrates. Ehk teiste sõnadega: tunne oma teadmiste piire!

Paljudele, kes ennast ise targaks pidasid, ei meeldinud, et Sokrates neile nende teadmatust meelde tuletas. Seetõttu oli Sokratesel palju vaenlasi. Pealegi ei pidanud Sokrates lugu Ateena demokraatlikust riigikorrast. Ta arvas, et riiki peaksid juhtima ainult targad ja asjatundlikud mehed, mitte aga lihtrahvas, nagu Ateenas kombeks. Talle ei meeldinud riigiametitesse määramine liisuheitmiseteel. Kõigele lisaks olid mõned Sokratese õpilased Ateena riigile palju halba teinud, mistõttu Ateena lihtrahvas umbusaldas Sokratest. Teda süüdistati, et ta ei austavat jumalaid ja rikkuvat oma õpetusega noorsugu. Kohtunikud mõistsid kohtus Sokratese surma ja ta pidi mürki jooma.

Sokrates

Kasutatud kirjandus:

1. 6. klassi ajalooõpik ,,Vanaaeg’’ Mait Kõiv lk 163-164
2. Eesti Entsüklopeedia 8. kd. Lk 561-562