William Shakespeare sündis arvatavasti 1564. aasta 23.aprillil Stratfordis, Avoni ääres. Sama aasta 26. aprillil ristiti ta Stratford-upon-Avonis. Shakespeare oli pere vanim laps ja tal oli 7 õde-venda, kellest 3 tüdrukut surid lapsepõlves. Shakespeare sai Stratford-upon-Avoni väikelinna jõuka kodaniku pojana kohalikus grammar scool’is tolleaegse keskmise hariduse, kus ta õppis 7ndast 15nda eluaastani. 27. novembril 1581. aastal abiellus kaheksateistkümneaastane Shakespeare kahekümne kuue aastase Anne Hathawayga. Pool aastat hiljem, 26. mail 1583. aastal toimus Stratfordi kirikus William Shakespeare’i tütre Susanna ristimine. 1585. aasta veebruaris ristiti Stratfordi kirikus Shakespeare’i kaksikud Hamnet (poeg) ja Judith (tütar). 1585. aastal läks Shakespeare vaesena Londonisse, et taastada ühiskondlik positsioon, parandada elujärge ja rahuldada auahnust. Londonis tegutses ta näitlejana ja dramaturgina. Jõudes Londoni otsis ta üles oma kodulinlase Richard Fieldi, kes töötas Thomas Vautrollieri trükikojas. Seal lasi Shakespeare trükkida ka mõned oma raamatud. Peale näidendite on Shakespeare kirjutanud ka sonette. Arvatakse, et ta alustas sonettide kirjutamist 1589. aasta paiku ja kirjutas neid kuni 1598. aastani. Kokku on Shakespeare kirjutanud sada viiskümmend neli sonetti ja enamasti on ta sonettides antud esikoht sõprusele. Sonetid ja poeemid annavad tunnistust Shakespeare’i tõusmisest inglise renessansikultuuri tippu. Hiljem kirjutas Shakespeare värsse omaenda rahulduseks, sõprade jaoks, et jäädvustada oma elamusi. Kuid luuletamine polnud enam tema elukutse. Shakespeare pidi hakkama dramaturgiks, sest ta ei osanud oma poeeditalendile teistsugust rakendust leida. 1593. aastal alguse saanud katku epideemia hakkas vaibuma 1594. aasta suve hakul ja Shakespeare liitus ajastu menukaima trupiga Lord Chamberlain’s Men ( ehitas 1599 teatri The Globe ja soetas 1608 lisaks kinnise saali Blackfrias), kus uuendas vanu- ja kirjutas uusi näidendeid. Kuna Shakespeare oli selles trupis väga hinnatud, siis pöördus ta tagasi teatrisse. 1594. kuni 1598. aastani kirjutas ta kolmteist näidendit. XVII sajandiks oli saanud Shakespeare’ist jõukas inimene ning ta parandas perekonna olukorda. 1611. a. paiku tõmbus Shakespeare teatrist tagasi ja elas peamiselt Stratfordis. Ta suri täpselt 52 aastaselt – 23. aprillil 1564. aastal. Tema perekonnast on teada veel, et 11. augustil 1596. aastal suri William Shakespeare’i poeg Hamnet üheteistkümne aastaselt, 8. september 1601. aastal suri Shakespeare’i isa ja 1603. aastal Elizabeth, kellele Shakespeare saatis oma sonetid. 1607. aastal abiellus Shakespeare’i tütar Susanna doktor John Halliga. 1616. aasta 23. aprillil suri Shakespeare ja ta maeti Stratfordi kiriku altari kõrvale. 1623. aastal maeti Shakespeare’i naine.

Shakespeare'i elulooandmete kasinus on ajendanud põhjendamata hüpoteese, mis omistavad tema teoseid teistele. Vaieldamatult lubas Shakespeare trükkida oma värvikad, pisut maneerlikud noorusaja poeemid “Venus ja Adonis” ning “Lucretia teotamine”. Veidi hiljem valminud meisterlike, keeruka sisuga sonettide esiväljaanne ja osa Shakespeare'i eluajal ilmunud 18 näidendist on autoriseerimata trükid. 1623 ilmus Shakespeare'i lavateoste kogu, nn. esimene foolio, mis sisaldab 36 näidendit. Shakespeare'i teoste tekstoloogia, dateerimine ja kommenteerimine on saanud omaette teadusharuks. Et tollal oli tavaline kahassekirjutamine, varasemate näidendite mugavdamine jms., on Shakespeare'i autorsuse määr ja teoste loomisajad paljudel juhtudel vaieldavad.

Üldjoontes jaotub Shakespeare'i näitelooming kolme järku. Umbes 1590-1600 lõi ta peamiselt nn. kroonikanäidendeid ja elurõõmsaid komöödiaid. Ajalookroonikates käsitleb ta mineviku kaudu oma kaasajale iseloomulikke probleeme. Shakespeare'i kroonikad arenesid sündmuste lihtsast illustreerimisest ja C. Marlowe’ jäljendamisest sügava ajaloo- ja inimesemõistmise poole: “Richard II”, “Kuningas John”, “Henry IV” ja “Henry V”. Ta kujutas neis Inglismaa teed feodaaltülidest Tudorite absolutismini; ametliku ideoloogia varjus avaldub humanistlike ideid monarhi kohtuse kohta ja puhuti iroonilist skepsist. Komöödias, kus valitseb alati armuintriig, asendusid maneerlik vaimutsemine ja lihtsakoelised lavaefektid poeetilisema maailmapildi, nõtkema värsi ja ilmekamate tegelastega. Nii on maailmakuulsad Shakespeare’i komöödiad “Tõrksa taltsutus”, “Suveöö unenägu”, “Veneetsia kaupmees”…. Sellesse järku kuuluvad ka verine kättemaksudraama “Titus Andronicus” ja Itaalia olustikku kantud armastustragöödia “Romeo ja Julia”, milles lastakse armastusel võidutseda kahe perekonna suhteid tumestanud põlisvaenu üle. Kauni ja õilistava armastuse ajel ärkab Romeos mehisus, Julias aga oma eluõnne poole püüdlev naine. Umbes 1600-07 kestis Shakespeare teine ajajärk, suuri kirgi ja raskeid probleeme käsitlevate tippteoste aeg. See algas elu mõtet uuriva “Hamleti”, ja nõnda nimetatud tumedate e probleemkomöödiatega “Lõpp hea, kõik hea”, “Mõõt mõõdu vastu” järgnesid kiivustragöödia “Othello”, inimeksistentsiheitlikust ja kibedust esitlev “Kuningas Lear”, roima ja süümet käsitleb “Macbet”. Poliitiline temaatika on oluline Rooma tragöödias “Julius Caesar”, “Antonius ja Cleopatra”… hilisemas loomejärgus kirjutas Shakespeare helgemaid, romantilisi tragikomöödiaid “Pevicles”, “Cymbeline” ja “Talvemuinasjutt”.

Shakespeare'i looming on renessansidraama tipp, see kajastab tollal ühiskonnas ja isiksuses toimunud muutusi. Iseloomulikud on karakterite rohkus, mitmekülgsus ja sügavus, lavaline dramatism ja poeetiline realism, keele lopsakus ja rikkus. Saavutanud juba eluajal menu, ei ole Shakespeare Inglismaal kunagi unustusse vajunud, kuigi teda 17. ja 18. saj. klassitsistlikust seisukohast arvustati ja ümber tehti. Tõeline Shakespeare'i kultus algas romantismiajal, kui teda imetleti peamiselt luuletajana; teatris loobuti ümbertegemisest, kuid raskepäraste historitsistlike lavastuste pärast tuli teha suuri kärpeid. Alles 20. saj., kui hakati etendusi andma tühjavõitu või tinglikul laval, taasvastati Shakespeare'i ehtne dramatism; kriitikas on esiplaanile tõusnud vabad metafoorilised tõlgendused, mis on mõjutanud ka lavastajaid. Nüüdisajal on Shakespeare maailma mängitavaim klassik. Eesti keeles on esimene alguspärandist tõlgitud Shakespeare'i teosena ilmunud 1910 “Hamlet”. 1930. aastaist on olulised A. Orase tõlked.

Kasutatud kirjandus: konspekt