SELMA LAGERLÖF

Selma Lagerlöf sündis 20. novembril 1858 väikeses Mårbacka mõisas Värmlandi läänis (maakonnas) Kesk-Rootsis. Kõik tema eluloo-kirjutajad jutustavad kirjaniku lapsepõlvekodust kui majast, kus valitses kodusus ning elurõõm, kus kõlas alati laul ja kus hinnati vaimseid väärtusi. Kuid Selma Lagerlöfi lapseiga polnud sugugi ainult rõõmus. Kolme ja poole aastaselt sai laps halvatuse, mis paranes küll paari aasta pärast, kuid ei lasknud teda osa võtta teiste omasuguste hoogsamatest mängudest. Haiguse tõttu liikumises takistatud tüdrukukesest sai vaimustatud muinaslugude-kuulaja, mida jutustas vanaema. Ja kui vanaema suri, oli see tollal viie-aastasele lapsele rängaks löögiks. «Ja ma tean veel, kuidas siis lood ja laulud sõitsid välja õuest, kätketud pikka musta sarka ja kuidas nad enam kunagi tagasi ei tulnud,» meenutab kirjanik seda kurbust veel vanas eas oma mälestustes. Vanaema asemel hakkas jutte rääkima nüüd isa, hiljem tulid raamatud. Väike Selma otse neelas raamatuid. Enimalt innustus ta Anderseni muinasjuttudest ja seikluslugudest kaugetel maadel, nagu inglase Mayne Reidi indiaanlasejuttudest. Seitsmeaastaselt unistab ta ise saada kirjanikuks ja hakkab siitpeale kirjutama lapselikke värsse, mida muide kanti ette vahel perekonnapidudel või tähtpäevadel. Luuletamist jätkas Selma Lagerlöf ka neiupõlves, saatis värsse ajakirjadele avaldamiseks, kuid edutult. Ja ka hiljem, kuulsa kirjanikuna, ei saavutanud ta luules menu.

Neiuks sirgunult tuli mõtelda tulevasele elukutsele. Kõdune majapidamine oli halvenenud ja hiljem tuli mõis müüa. 1881. aastal astub Selma Lagerlöf Stockholmi naisseminari valmistuma õpetajakutsele. Kuid mõte saada kirjanikuks pole möödunud lapsepõlveunistusena. Kirjanik jutustab aastaid hiljem, kuidas tal seminaristina Stockholmis oli küpsenud kavatsus jäädvustada oma kodukoha minevikku pikemas poeemis, hiljem teostus see kavatsus romaanis «Gösta Berlingi saaga».

1885 sai Lagerlöf õpetajakoha Landskronas tütarlastekoolis. Kuigi koolitöö veetles noort pedagoogi, ei loobunud ta kirjanikukarjääri kavatsustest. Ta kirjutab, kuid midagi avaldamata. Aastate töö tulemusena valmib tal 1891 «Gösta Berling» (e. k. 1904, 1939 ja 1958), muistenditega põimitud minevikuromaan kodumaakonna minevikust. See ei too algajale autorile küll üksmeelset tunnustust, kuid avab tee kirjandusse. Alates 1895. aastast loobub ta õpetajatööst ja tegutseb sellest ajast alates kutselise kirjanikuna ning jõuab kiiresti kuulsusele. Rootsi arvustuse poolt jahedalt vastuvõetud «Gösta Berling» toob talle peatselt rahvusvahelise tunnustuse, see kujuneb üheks enamtõlgitud rootsi raamatuks. Järgnevad proosateosed «Nähtamatud sidemed» (1894), «Jeruusalemm» (1901—1902, e. k. 1903 ja 1936) ja rida teisi. Kirjaniku loomingule on iseloomustavaks, et ta teostes sageli põimub muinaslooline tõelusega, romantiline realistlikuga. Kirjanik on pühendanud lehekülgi minevikku hääbuvale aadliseisusele ja mõisakultuurile, kuid mitte vähem sügava kaasaelamisega on ta kujutanud töötavat rootsi talupoega ja tutvustanud lugejaskonnale ta eluraskusi. Haaranud selliselt laialt maaühiskonna eluavaldusi, leidis kirjanik endale hindavaid lugejaid kõigis rootsi kihtides.

Sajandi algul kirjutas Lagerlöf ühe oma väärtuslikumaid teoseid, muinasjutufantastikaga käsitletud reisiloo «Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi» (1906, e. k. 1911 ja 1932). Raamat oli tellitud autorilt kui endiselt õpetajalt kooli tarviduste jaoks. Teda paluti kirjutada lastepärane Rootsi maateaduse lugemik, mis teenindaks kodumaa tundmaõppimist kooli algklassides. Tulemused ületasid aga kavatsused, sest teosest on saanud mitte ainult üks rahvalikemaid rootsi noorsooraamatuid, vaid see on saavutanud haruldaselt menuka vastuvõtu sellisena ka välismail. Raamat on tõlgitud üle neljakümnesse keelde. Liialduseta võib ütelda, et pole rootslast, kes ei tunneks lugu pöialpoisiks nõiutud Nilsist, kelle kuju on innustanud lugejaid nooruses ja ka täiskasvanult on jäänud südamelähedaseks, sest väikeses seiklejas on jäädvustatud midagi igaühe nooruselamustest. Keegi rootsi kirjandusloolane ütleb, et «ehtne Lagerlöf» ilmneb kahes tema teoses: täiskasvanutele «Gösta Berlingis» ja noortele «Nils Holgerssonis», Need mõlemad on teosed, milledes tõelus on põimunud ühtseks tervikuks romantiliste saagaelementidega.

«Nils Holgerssonis» oli kirjaniku ülesandeks anda ülevaade Rootsist. Seda on tehtud enne ja pärastki ja vahest suurema faktide tundmisega kui Lagerlöf, kuid kunagi mitte sellise hingestatusega. Oma kodukohta tundis kirjanik lapsepõlvest mällu talletatud rahvapärimuste elavaks tegevas valgustuses. Vanaema ja isa jutustustes oli olnud nii palju tekkelugusid, nii palju muistendeid paikadest, mis olid seostatud hiidude, kangelaste, loomade ja igasuguste üleloomulike olevustega. Säärase käsitlusviisiga asus autor tutvustama noortele lugejatele tervet kodumaad. Sageli sai ta käsutada rahva poolt talletatud pärimusi, kuid mõneti leiutas ta ise ürgse jutustajaandega tekkelood mägedest, jõgedest ja muist maateaduslikest nähtustest. Ehtsa muinasjutuvestja vaistuga on antud loomad. Need on inimestatud, nagu neid on näinud rahva loov fantaasia. Loomad on kujutatud muinasjutule omaste iseloomujoontega seevõrra tabavalt, et raske on vahet teha, kus lõpeb rahvalik muinasjutt, kus algab kunstiline looming.

Kuid «Nils Holgerssoni» rahvalikkus ei piirdu vaid selliste kunstiliste vahendite ja rahvaloomingu stiili rakendamisega. Jutustuses on hinnatavad ka teose ideelised lähtekohad. Selle raamatuga on kirjanik õpetanud rootslasi armastama oma kodumaad tervikuna. Kaugeimad maakonnad on siin toodud seiklevale kääbusele niisama ligidale kui kitsam kodukant. Seda tunnet taotleb Lagerlöf äratada ka noortes lugejates: armastagu nad oma kodumaad ühtsena. Sellist isamaaarmastust õpetab raamat ka välismaisele lugejale. Lisaks virgutab reisilugu tähele panema loodust, avab silmad sellele, mis toimub ümbruses. Viies peategelase loomade maailma, näitab Lagerlöf nende elu osana armastatud kodumaa loodusest, õpetab nägema loomades inimeste sõpru ja armastama neid loodusega vahetus kokkupuutes olevate maainimeste tunnetega. Kui palju sügavat eetilist suhtumist avaneb rändavale poisile nii suhtlemises mitmesuguste inimestega, kui eeskätt loomadega, kes on täielikult inimestatud. Millise sooja emalikkusega, kuid vabana haletsemisest, on kirjanik kujutanud väikestes vaprates hanekarjastes rootsi kehviklaste karmi saatust. Nende ja mitmete teiste kujude kaudu on ta jäädvustanud pildi töökast, raskustele alistumatust rootsi tööinimesest. Ei ole asjatult väidetud, et selles teoses on kirjanik noortele lugejatele kohandatud kujunduses tõlgendanud rootsi rahva põhiloomust ja olulist tolleaegsest elust.

Kuid lugejal tuleb teadlik olla ka kirjaniku mõningatest küündimatustest elutõe kirjanduslikul kujutamisel. Lagerlöf kuulus rootsi kodanluse jõukasse kihti ja vaatles ka ümbritseva elu nähtusi selle seisukohalt. Ta idealiseeris mitte ainult Rootsi maastikke, vaid ka rahva elu. Ta on jätnud kõrvale mõndagi, mis oli töötavate kihtide elus ebaõiglast. Ta ei juhi küllaldast tähelepanu vaesuses ja viletsuses elava rahva ja ülakihtide vastuoludele, nagu näiteks Matsi surmalooga seostatud tööliste ja kaevandusehärra suhetes. Talurahvas on kirjaniku käsituses alistuv, piskuga leppiv ja täiesti rahul oma elutingimustega ning saatusega. Suurt osa sellises suhtumises mängib usklikkus. Muidugi oli teose kirjutamise ajal, pool sajandit tagasi, kiriku mõju Rootsis suur, kuid ise uskliku inimesena on kirjanik siiski liialdanud selle osatähtsusega inimeste elus. Nii et kõigi hinnatavate tulemuste juures, mida raamat pakub Rootsi mineviku ja maa tundma õppimisel, ei anna see siiski igakülgselt tõelusele vastavat pilti.

«Nils Holgerssoni» avaldamise ajal oli Selma Lagerlöf juba üldiselt tunnustatud kirjanik. Raamatu esimese osa ilmumise järel nimetas Uppsala ülikool ta oma audoktoriks. Sellele järgnesid uued austused: 1909. aastal annetatakse kirjanikule Põhjamaade kõrgeim kirjanduslik tunnustus, Nobeli auhind, ja 1914 valitakse ta esimese naisena Rootsi Akadeemia liikmeks. Seega oli Selma Lagerlöf saavutanud suurimad tunnustusavaldused, mis Rootsi kirjanikule võivad osaks saada.

Järgneva kolmandiku sajandit töötab Lagerlöf viljakalt kogu rahva poolt armastatud ning austatud kirjanikuna. Majandusliku seisundi paranedes ostab ta tagasi oma esivanemate mõisa Märbacka, kuhu jääb elama surmani. Tunnustavalt nimetatakse kirjanikku vahel Märbacka võluriks.

Autori hilisemast loomingust mainigem rahvaelu käsitlevaid jutustusi nagu «Soosauniku tütar» (tõlgitud korduvalt eesti keelde), «Portugali keiser», sõjavastast romaani «Hüljatud» (1918, e. k. 1931 ja 1939) ja mitmeköitelist Löwensköldide-sarja. Hinnatavad on ka kirjaniku mälestusteosed, nagu «Mårbacka» (1922) jt.

Selma Lagerlöf on oma kodumaa suur patrioot ja selliseks püüab ta kasvatada ka oma lugejaid. Ta tunnistab tööd inimeste õnne aluseks, nõuab ranget kõlbelistt suhtumist endasse kui ka teistesse inimestesse ning vajaduse puhul ka endaohverdamist teiste eest, õpetab armastama inimest ning loodust ja nägema väärtusi mitte välises tunnustuses ning hiilguses, vaid inimese ühiskondlikus kasulikkuses ja isiklikus kõlbluses. Ta ei õpeta keeldumist, vaid õigustab elurõõmu ja -julgust. Selma Lagerlöfi viljakas elutee oli pikk. Ta suri 82-aastaselt 18. märtsil 1940.

Allikad: S. Lagerlöf “Nils Holgerson”, ENE, Kirjandusleksikon