Troopilised rohtlad hõlmavad avaraid rohttasandikke ja savanne, kus paiguti
kasvavad puud. Juba ammustest aegadest alates elasid neil aladel inimesed, ent
veel mitte iial varem pole savannid olnud sellises ohus kui praegu.
ROHTLAD
Savannid on looduslik maastikutüüp. Nad paiknevad troopilistel aladel –
seal, kus sademeid on džungli kasvamiseks liiga vähe, ent ka mitte nii vähe, et
tekiksid kõrbed.
Põuaajal taimestik savannides järk-järgult närbub, ent pärast vihmaperioodi
ärkavad taimed taas ellu ning avarused kattuvad mõne päeva jooksul rohelusega.
Savannides kasvavad ka pikaajalist põuda taluvad puud – akaatsiad, baobabid,
palmid ja palmiklehikud, ent põhiliselt siiski erinevad rohuliigid.
Siinsed rohuliigid on suutnud savannide tingimustega niivõrd kohastuda, et
kasvavad isegi siis, kui sõraliste karju intensiivselt neis kohtades
karjatatakse ning nad pidevalt maha tallatakse. Rohi kasvab kiiresti tagasi ka
pärast põuaajal sageli puhkevaid tulekahjusid. Rohu maapealne osa pakub
loomadele kaitset ning toitu, nende juured aga hoiavad pinnast ning takistavad selle
erosiooni.
HÄVIMISOHUS MAAILM
Habras ökoloogiline tasakaal, mis savannis pinnase, taimede ja loomade
vahel valitseb, on tänapäeval tõsises ohus. Kogu maailmas vannuvad rohtlad alla
sissetungivale tsivilisatsioonile. Üha rohkem looduslikke biotoope muudetakse
põldudeks või karjamaadeks veistele, lammastele või kitsedele. Suurte
kariloomade karjad kurnavad loodust võrreldamatult enam kui metsloomad, kes
isegi suurel hulgal esinedes liiguvad toiduotsingul ühest kohast teise,
tarvitades toiduks vaid üksikuid liike või taimeosi küllaltki aeglaselt,
mistõttu need jõuavad taastuda. Koduloomad hävitavad taimestiku määratutel
aladel, muutes selle taastumise võimatuks. Taimedest lagedaks söödud
territoorium satub aga tuule ja vihma meelevalda. Viljakas mullakiht uhutakse
minema ning lopsakate niitude asemele tekivad vaid paljad kaljud.
KÜTTIMINE
Hiigelhulga loomaliikide olemasolu on muutnud savannid küttidele
meelisjahipaigaks. Paljud siinsetest loomadest on võimelised kiiresti jooksma,
seetõttu pakub nende küttimine suuremat mõnu, kuna see sisaldab jälitamise
elementi ning sellest ei puudu ka teatud annus ohtu. Mõningate loomade trofeed
on kõrgelt hinnatud. Mitmeid metsloomi tapetakse liha pärast, arvukalt kiskjaid
aga seetõttu, et nad koduloomadele ohtlikuks ei saaks. Selle tagajärjel on
viimase sajandiga kõigi suurte loomade arvukus kiiresti langenud. Indias on
säilinud vaid vähesed vintsarvgasellid ja lõvid. Peaaegu kõikjal Aafrikas on
elevandid, ninasarvikud, kaelkirjakud, sebrad, lõvid, leopardid ning šimpansid
oma looduslikust elukeskkonnast välja tõrjutud. Juba 19. sajandil sattusid
mitmed loomad, näiteks hüpikgasell, väljasuremise äärele. Praegu elavad peaaegu
kõik suured loomad vaid rahvusparkide territooriumidel.
KAITSEALGATUSED
Põllumajanduse areng mõjutab negatiivselt kogu maailma rohtlaid. Elanike
hulga kasv kunagi hõredalt asustatud piirkondades sunnib otsima üha uusi
põllumaid, et oleks võimalik kasvatada piisavalt toiduaineid.
Savannid on ühed enimohustatud biotoopidest terves maailmas. Et säilitada
elu nendel ulatuslikel tasandikel, on vaja muuta seda tüüpi maa-alade
kasutusviisi. Kariloomade arvu tuleks vähendada tasemeni, mil maale ei lange
liiga suurt koormust. Karjamaad tuleb teatud ajaks sööti jätta või külvata
sinna maa kurnamise vältimiseks näiteks lutserni, mis maapinda rikastab.
Avamaadele tuleks istutada puid, mis hoiaksid ära pinnase soovimatu
erosiooni ning hakkaksid koguma vett.
Need meetmed aitaksid nii inimestel kui ka kodu- ja metsloomadel üheskoos
üksteist kahjustamata eksisteerida. Järgmine samm savannides elutsevate
ohustatud liikide kaitses oleks küttimise täielik keelustamine.
RAHVUSPARGID
Savannide kaitse programm hõlmab tänapäeval rahvusparke ja
looduskaitsealasid, kus inimese mistahes mõju loodusele on range kontrolli all.
Hetkel paiknevad nad kahjuks vaid vähestel aladel, kus samas garanteerivad
enamiku loomaliikide säilimise.
Ida- ja Lõuna-Aafrika savannides on mitu rahvusparki, millest mõningad,
näiteks Park Tsawo Kenyas või Serengeti Tansaanias, võtavad enda alla hiiglaslikke
territooriume. Nendes parkides võib endiselt kohata vabas looduses elutsevaid
metsikuid loomakarju, mis kunagi liikusid ringi kogu Aafrika territooriumil.
Rahvuspargid ja looduskaitsealad on paljudel juhtudel karjade viimane
varjupaik, ent rahvusparkide olemasolu iseenesest ei suuda lahendada kõiki
loomade kaitsega seotud probleeme.
Mitmed pargid ei ole nende territooriumil kehtestatud kohustuslike
piirangute tõttu kohalike elanike hulgas populaarsed. Teistes parkides on
aeg-ajalt vaja maha lasta antiloope ning elevante, kui nende arvukus on tõusnud
ökosüsteemide mõõtmete jaoks katastroofiliseks. Serengeti territoorium muutus
looduskaitsealaks 1929. aastal, rahvuspargiks aga 1951. aastal.
Alates 1981. aastast kuulub see Serengeti-Ngorongoro biosfääri kaitseala
koosseisu.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Loomariigis
*R. Harlow S.Morgan “Ohustatud loodus”
*Loodusgeograafia põhikoolile III osa
EVELIN VIKS