Rudolf Tobias (29. V 1873 Käina - 29. X 1918 Berliin) on üks eesti varasematest sümfoonilise muusika loojatest, kelle tähtusus eesti professionaalse muusika rajajana on suur. Saanud esimese eestlasena kompositsioonialase kõrghariduse, olid tema teosed professionaalsel tasemel, paistes silma mitte ainult Eestis, vaid ka ülemaailmses mõõtmes. Rudolf Tobiase teoseid iseloomustab jõulisus ja monumentaalsus. Ta võtab eeskujuks klassikud (eelkõige Beethoveni) ning vastandub 19. sajandi Eestis valitsevale romantismivaimustusele. Samas oli Tobiase muusika helikeel Eesti oludes julgelt uudne, takerdumata vanadesse korduvalt kasutatud võtetesse. Omades peale suurepäraste muusikaliste eelduste veel head kirjaliku väljendamise oskust, püüdis ta oma uudseid seisukohti ka kirjasõnas avaldada. Ehkki kodumaa olud ei võimaldanud Tobiasel Eestis elada rohkem kui neli aastat (1904 – 1908), jäi ta võõrsilgi veendunud eestlaseks ning rahvusliku muusika eest võitlejaks. Just seal hakkas ta ooperit “Kalevipoeg” looma.

Kahjuks on enamik R. Tobiase loomingut jäänud tundmatuks. Ent Tobiase üle ei saa otsustada levinud, väikevormis helitööde järgi, tema loomingu tõeline pale ilmneb suurvormides. Selgeima ettekujutuse R. Tobiase geniaalsusest ning tähtsusest maailma muusikakultuuris annab ta peateos – grandioosne oratoorium “Joonas”. Tähtis koht on tema tegevusel organisti, pianisti ja muusikakriitikuna [1; 2; 7].

ELULUGU

Rudolf Tobias sündis 29. mail 1873.a. Hiiumaal Käinas. Isa Johannes oli väga musikaalne ja pidas Käinas köstriametit, tema käe all sai Rudolf Tobias ka oma esimesed klaveri- ja orelitunnid. Isa oli väga põhjalik ja nõudlik pedagoog. Lapsepõlvest on pärit ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. Õpingute ajal Haapsalu kreiskoolis jätkus ka muusikaga tegelemine. Hiljem Tallinnas Nikolai gümnaasiumis õppides võttis Rudolf Tobias oreli- ja teooriatunde Toomkiriku organisti Ernst Reinicke juures. Gümnaasiumis omandatud kodukooliõpetaja kutsega suundus Rudolf Tobias Peterburi konservatooriumisse, kus sai hariduse enamik eesti heliloojatest. Peterburi konservatooriumis paistsid silma Tobiase tugev muusikaline ettevalmistus, head eeldused ja lai kultuuriline silmaring. Peterburis veedetud ajal sundis kehv majanduslik olukord tulevast heliloojat endale elatist teenima eratundide andmise ja klaverihäälestamisega, kodune toetus jäi perekonna suuruse tõttu (Rudolf oli teine laps kolmeteistkümnest; vanuse järgi on nende nimed Mary, Rudolf, Ferdinand, Klara, Elisabet, Berta, Johanna, Katarina, Margarete, Ernst, Sara, Agnes, Andreas) minimaalseks [2; 7]. 1897.a. aastal lõpetas Rudolf Tobias Peterburi konservatooriumi professor L. Homiliuse oreliklassi ja professor N. Rimski-Korsakovi kompositsiooniklassi [1; 2]. Lõputöödena esitatud kantaat "Johannes Damaskusest" (A. Tolstoi poeemi järgi) ja avamäng "Julius Caesar" ongi eesti esimesteks arvestatavateks suurvormideks [2; 8].

Pärast lõpetamist töötas Rudolf Tobias 1898 - 1904. aastani Peterburis, olles seal eesti koguduse Jaani kiriku organistiks ja koorijuhiks. Neile ametitele lisandus ka pidev komponeerimine ja tihe kontserttegevus nii organisti kui dirigendina. Muuhulgas on Peterburi ajajärgust pärit ka Rudolf Tobiase Klaverikontsert c-moll ja populaarseks saanud kooriteos "Eks teie tea".

1904. aastal kolis helilooja lõpuks Eestisse, täpsemalt Tartusse, lootes leida siin rohkem aega komponeerimiseks. Kuid suureneva perekonna vajadused ei lubanud seda: töö keskkooli muusikaõpetajana (1904 – 1908), klaveritundide andjana, muusikaelu organisaatorina ja kontsertpianistina võttis ikkagi suurema osa tema ajast [1; 2]. Tartu perioodist on pärit ka hulgaliselt muusikateemalisi artikleid, millega Tobias pani aluse eesti professionaalsele muusikakriitikale. Juba Peterburis armastas Tobias koos sõpradega korraldada arutelusid muusika ja uute teoste üle, kus ta kaitses väga ägedalt ja teravalt oma seisukohti. Artiklites on tunda Tobiase kõrget eruditsiooni ja laiahaardelisust, toogem siinkohal ära tema "Vanemuises" 1907. aastal toimunud sümfooniaorkestrikontserdi arvustuse ning 1910. aastal Berliinis kirjutatud ja "Päevalehes" ilmunud artikkel "Ka Eestile kunsti!". Siiski on Tartus elatud aastate jooksul valminud ka hulk koorilaule, neist eriti tuntuks said "Varas", "Noored sepad", "Otsekui hirv", “Murtud roos”, "Allik" ja hulk teisi, tehniliselt nõudlikke teoseid (need laulud ilmusid esmakordselt trükis helilooja A. Lätte poolt koostatud kogus “Kodused helid”, Tartus 1905) [2; 7].

Tartus elades töötas R. Tobias ümber Mozarti ooperi “Don Juan” teksti, tarvitades seejuures K. E. Söödi abi. “Don Juan” esietendus toimus 1905.a. kevadel Karlova tän. Zmigrodski teatrisaalis R. Tobiase isiklikul juhatusel. Etenduse puhaskasu läks eesti rahvaviiside korjamise heaks. Nii toetas Rudolf Tobias ka aineliselt eesti rahvaviiside korjamist [7].

Juba 1907. aastal otsustas Tobias elama asuda välismaale, algul sõitis ta Pariisi, et siin tutvuda moodsa ooperiga ja üldse prantsuse helikunstiga ning seejärel siirdus ta Saksamaale, kes on andnud maailmale palju suuri helikunstnikke [2; 7]. Saksamaal on loodud ka üks tema suurejoonelisematest teostest, nimelt oratoorium "Joonase lähetamine", mille esiettekanne Leipzigis 1909. aastal autori enda dirigeerimisel ebaõnnestus, põhjuseks Tobiase vähesed dirigeerimisoskused. Teose enda väärtus oli siiski sedavõrd mõjuv, et Rudolf Tobias kutsuti Berliini Muusikakõrgkooli muusikateooriaõppejõuks [1; 2]. Samuti andis ta Berliinis eratunde, esines pianistina ja tegi kaastööd muusikaajakirjale.

1914. aastal alanud Esimene maailmasõda haaras ka Rudolf Tobiase sõjaväeteenistusse, kust ta aga varsti tervislikel põhjustel vabanes. 1918. aastal jäi helilooja kopsupõletikku, nõrk tervis ei pidanud sõjaaja tingimustele vastu. Rudolf Tobias suri 29. oktoobril 1918. aastal Berliinis, jättes maha leinama naise nelja lapsega. Ta põrm sängitati 1. nov. 1918.a. linna surnuaeda Berlin – Wilmersdofis, Berlinersrasse 100 [2; 3; 7].

Tobiase memoriaalmuuseum asub Käinas (1973); mälestussammas Haapsalus (R. Haavamägi, 1929), mälestusmärk Kullamaal [1].

LOOMING

Rudolf Tobiase helilooming on mitmekesine, jõuline ja monumentaalne, sellele on iseloomulik meisterlik kontrapunktiline käsitlus; ulatudes koorilauludest oratooriumi, kantaadi ja klaverikontserdini [1; 2]. Tema peamine tähtsus eesti muusikaajaloos ei seisne niivõrd muusikalis-ühiskondlikus ja kontserttegevuses, vaid eelkõige tema loomingus ja eesti heliloomingu taseme tõstmises professionaalsele tasemele, selle rikastamises modernsete võtetega ning žanrilises laiahaardelisuses [1; 2; 4]. Eeskujuks on klassitsism (vormiselgus, monumentaalsus, üldinimlikud teemad), kuid tunda on ka impressionismi (rikkalikud kõlavärvid) ja modernismi mõjusid. Mart Saar: Mis Tobiase teostest välja paistab – on erk, julge, ärgas ja elujaatav meeleolu ning tung võimsate, tugevate, jõurikaste ja grandiooslike kontseptsioonide järele [1; 2; 6]. Tobiase teoste ainestik on pärit enamasti Piiblist.

Rudolf Tobiasele oli muusika eelkõige vahend oma ideeliste taotluste väljendamiseks. See tugines tema isikupärale, kõrgele vaimsusele ja suurele eruditsioonile. Tema jaoks oli oluline mitte niivõrd muusika kaunikõlalisus, mitte selle kõlailu ja meloodilisus ega tundeväljendus, kuivõrd kunstilis-kujundlik idee, teose sisemine kooskõla. Muusikalised kujundid tekkisid tal spontaansete mõttevälgatustena, milles torkab silma väljenduse jõulisus ja reljeefsus. Kahjuks oli aga Tobias oma iseloomult liiga ebapüsiv. Seetõttu polnud tal nähtavasti erilist huvi teoseid viimistleda ega tungida detailidesse. Ta oli liiga iseseisev, liiga vaba, et allutada end mingitele kindlatele reeglitele. Tema mõttemaailm oli sageli liiga rikas uute ideede ja kujundite poolest, et ta oleks suutnud neid koondada kindlasse kunstipärasesse vormi. Nii võis ta pakkuda mõnelgi pool ootamatult kummalisi lahendusi ja võtteid. Tihtipeale osutusid need aga vaid mõttesähvatusteks, visanditeks, eskiisiks millelegi suuremale…

Seetõttu jäid paljud tema teosed lõpetamata või ehk kannatavad viimistlematuse all. Tema käsikirjad näivad tihti rohkem eskiiside või kontseptidena kui lõplikult valminud helitöödena. Võiks ehk peaaegu ütelda, et R. Tobiase loomingulise käekirja iseloomulikum osa avaldub visandites või lõpetamata jäänud teostes. Sellest tulenevalt on tema loomingu üldpilt küllaltki ebaühtlane, mis on nähtavasti ka takistanud selle laialdasemat levikut. Kõrvuti suurte ja monumentaalsete helitöödega, kus tajume tõelisele geeniusele omast jumalikku hingust, kohtame teisalt küllaltki tavapäraseid võtteid ning kulunud viisikäände. See vastuolu, hingeline lõhestatus avaldus ka Tobiase olemuses. Tabavalt on seda väljendanud J. Luiga: ”Ta näojoontes liigub see disakord, milles [seisneb] ta hingeline peakõla: kogu Tobiase muusika näib akordi otsimine selle loomu ebakõlale, disharmooniale, mis alati ta hinge pingutas. Ta sisemus on ikka sellepärast helisemas nagu pinguli traadid külma tuule käes. Ta ülihellus teeb teda ülivastuvõtlikuks, tasakaalutuks, ebaobjektiivseks. Ta hingeline hellus tekitas temas suure, tihtigi liialdatud enesetunde. Ta võis väikese haavumise pärast kannatada ja käratseda, et haigeks jäi, võis aga ka kõrgilt arvustajast mööda minna [5; 6].”

Ja ometi on R. Tobiase loominguline mõte suunatud kaugustesse ja kõrgustesse. Talle imponeerivad suured helipannood, teravad kontrastid ja monumentaalne väljenduslaad.

Muusikalistes tõekspidamistes oli Tobias suurte klassikute austaja, kelle mõju võime tunda ka tema loomingus. Eelkõige on ta väljendanud austust ja lugupidamist Bachi ja Händeli – nende muusikaliste titaanide vastu, kelle loomingus põleb kunstilise täiuslikkuse S.D.G. tulikiri. Ometi tundub meile, et oma hingelises vastuolulisuses, ideaalide poole pürgimises ning väljenduse otsekohesuses oli Tobias lähedasem Beethovenile. Tobiase stiili välise tahumatuse, vahest isegi teatava robustsuse taga aimame me nägevat beethovenlikku seesmist võitlust, mis annab tema muusikale jõu ja monumentaalsuse.

Tobias oli tõeline kunstnik ja esteet, kelle looming oli kantud mitte ainult rahvuslikest aadetest ja püüdlustest, vaid kes muretses ka suurte, üldinimlike probleemide ja elu põhiväärtuste pärast. Olles püstitanud endale kõrged loomingulised eesmärgid, pühendus ta neile jäägitult. Oma loomingulise juhtmõtte on Tobias kokku võtnud sõnadega: in magnis et voluisse sat est (ainult suuri asju tahta – see rahuldab). Nii väljendub selles ladinakeelses sentensis kokkuvõetud kujul Tobiase muusika peaeesmärk, tema credo.

R. Tobias oli võitlejatüüp, kes püüdis oma loomingulise energia ja selgete kunstiliste tõekspidamistega mõjutada nii kaasaegseid kui ka toonast Eesti muusikaelu, seda kirjasõnaski.

R. Tobiase kirjanduslikud huvid olid väga mitmekülgsed. Juba varases nooruses oli ta isakodus piiblilugude kõrval tutvunud maailmakirjanduse suurkujude Homerose, Shakespeare´i ja Goethe teostega. Hiljemgi armastas Tobias palju lugeda. Kahtlemata mõjutas see kõik tema kirjanduslikku eneseväljendusoskust ning aitas kaasa isikupärase stiili väljakujunemisele.

Suulistes mõtteavaldustes oli Tobias sageli terav ja kaitses ägedalt oma seisukohti. Peterburis elades kogunes ta tihti sõpradega “Kühne” restorani, kus vesteldi ja vaieldi muusika üle, analüüsiti ja kritiseeriti uusi helitöid jne. Kui Tobias asus elama Tartusse, siis tutvus ta seal paljude tolleaegsete eesti kultuuri- ja poliitikategelastega. Tal tekkis tihe kontakt seal elanud kirjanike K. E. Söödi, G. Suitsu, F. Tuglase jt. R. Tobias ühines “Noor - Eesti” liikumisega ja jagas nende mõtteid eesti kunstikultuuri uuenemise vajadusest. Samuti võttis ta osa Eesti Kirjanduse Seltsi asutamist ning 1907. a. valiti ta seltsi asemikekogu liikmeks.

R. Tobias pani aluse eesti muusikateadusliku mõtte arengule. Tema artiklites on ühendatud nii eesti rahvuslikud kui üldkultuurilised probleemid. Neis avalduvad Tobiase muusikalised tõekspidamised, millel oli kahtlemata oluline mõju tolleaegsele eesti muusikaelule. Need on eelkõige tema rahutu ja impulsiivse mõttemaailma peegeldus. Lennukas ja kujunditerohkes esitluslaadis käsitleb ta mitmeid toonase muusikaelu küsimusi, propageerib rahvaviiside korjamist ning arutleb koorilaulu väärtuse üle, seab uusi sihte laulupidudele ning püüab määratleda “eesti muusika iseloomulikku ilmendit”. Samas käsitleb ta mitmesuguseid esteetilisi ja filosoofilisi probleeme, peatub kaasaja muusika helikeele uuendamise teemadel ning jääb muljeid Lääne - Euroopa muusikaelust.

Artiklites avaldub Tobiase ergas ning kujundlik mõttemaailm, mis annab tunnistust tema kõrgest professionaalsusest ja laiast eruditsioonist. Tema kirjanduslik stiil on omapärane ja vaimukas, milles on ühendatud talupoeglikud kõnekäänud ning ladina-, saksa-, prantsuse- ja venekeelsed tsitaadid ja aforismid. Oma laiahaardelise käsitluse, originaalse väljenduslaadi ja läbinägeliku pilgu poolest omavad Tobiase artiklid kahtlemata suurt püsiväärtust eesti muusika ajaloos.

Oratoorium “Joonase lähetamine”

Rudolf Tobiase oratoorium “Joonase lähetamine” ei ole mitte ainult esimene selles žanris kirjutatud teos eesti muusikas, vaid kahtlemata üks suurejoonelisemaid ja monumentaalsemaid helitöid, mida eesti helilooja on kunagi loonud. Teose suur kunstiline väärtus avaldub eelkõige Tobiase kui väljapaistva helilooja kompositsioonitehnilises meisterlikkuses, tema suurepärases polüfoonilises mõtlemises ja vormidramaturgias. Kuid peale selle on nende puhtmuusikaliste väärtuste kõrval oluline ka teose ideelis-filosoofiline kontseptsioon ja selle suunitlus, millega Tobias on tema enda sõnade järgi tahtnud pöörata “suuremat tähelepanu meie ajastu seesmisele olemusele”. Oratooriumis võime näha helilooja isikupärase eneseväljenduse otsinguid ja püüdlusi, millega ta on tahtnud öelda oma sõna kaasaegses oratooriumižanris. Ja tõepoolest – Tobiase teos osutub sel alal märkimisväärseks saavutuseks XX sajandi alguse muusikas. See on eelkõige sügavalt filosoofiline helitöö, ilmutuslik oma paljutähenduslikkuses, väljendades autori prohvetlikku nägemust oma rahva kannatusest, kohtumõistmisest ja lunastusest. Selles on bachilikku sügavust ja usulist hardust ning händellikku suurejoonelisust ja monumentaalsust, lähenedes professor R. Pätsu sõnade järgi ka meisterlikkuse poolest Bachile ja Händelile. Olles loonud suure seesmise põlemise ja kaasaelamisega ning kõigi vaimsete jõudude pingutuste tulemusena, võime seda teost käsitleda kui autori ideede ja tõekspidamiste kehastust. “Ma loodan, et mu töö Eesti rahvale kaduma ei lähe. Oma kõige sügavamast südame juurtest saadik olen ta välja toonud, kuna ma selle juures kõik läbi elada tohtisin, mis ma oma kangelastest jutustada tahtsin”, kirjutas Tobias pärast oratooriumi valmimist.

Teose keskseks ideeks on Jumala halastus, mis lunastas maailma patud Kristuse ohvrisurma läbi ja laseb patustel patust pöörduda, ning selle kuulutamise läbi Joonase, millega on viidatud kristliku usutunnistuse kõige tähtsamale postulaadile – Kristuse taastulekule.

Oratooriumi “Joonase lähetamine” esiettekanne toimus Leipzigis Andrease kirikus 26. novembril 1909. aastal, mis aga kahjuks läbi kukkus.

Peale “Joonase lähetamise” kavandas ta veel teisigi oratooriume. Oli ta ju oma peasihiks seadnud “võimalikult palju rohkesti kirikumuusikas töötada, et mitmete oratooriumide, kantaatide varal pööret selles kunstiharus läbi viia.”

Kuigi Tobiase oratoorium “Joonase lähetamine” jäi mitmesugustel põhjustel paljude aastakümnete vältel tundmatuks, kujunes teose taassünd osade kaupa 1986 - 1989 aastail oluliseks teetähiseks Eesti rahva vaimse ärkamise teel ligi poole sajandi pikkusest nõidusunest. Ja pole vist juhuslik, et Joonas (st “tuvi”, kes tõi Noa laeva sõnumi vabanemise kohta), pidi ligi 80 aastat ootama, enne kui võis ilmutada neid varjatud tagamaid, mis on kätketud sellesse suurteosesse.

Looming:

Vokaalsümfoonilised teosed: 2 oratooriumi – “Joonase lähetamine” ja “Sealpool Jordanit” (lõpetamata); 2 kantaati – “Johannes Damaskusest” ja “Ecclesia” (lõpetamata); “Kyrie” segakoorile ja sümfooniaorkestrile; “Eks teie tea” meeskoorile; sümfooniaorkestrile ja orelile; Psalm 51 baritonile ja sümfooniaorkestrile; ballaad “Sest Ilmaneitsist ilusast” sopranile ja sümfooniaorkestrile; “Noored sepad” segakoorile ja sümfooniaorkestrile jt.

Sümfoonilised teosed: avamäng “Julius Caesar”; Klaverikontsert d-moll; Koraalivariatsioonid orelile ja sümfooniaorkestrile f-moll; kapritšo “Varese sõjasõnumida”; 2 melodraamat lugejale ja sümfooniaorkestrile – “Kalevipoja unenägu” ja “Kalevipoeg põrgu väravas”; Burlesk, Albumileht jt.

Kammermuusika: 3 keelpillikvartetti (viimane lõpetamata); “Läbi öö” viiulile ja klaverile; duett kahele viiulile jt.

Soolohäälele: “Agnus Dei” mezzosopranile ja orelile; Psalm 121 sopranile, aldile ja orelile; soololaule, rahvaviisitöötlusi jt.

Klaveriteosed: Sonaat (säilinud Finaal); 2 sonatiini, Fantaasia eesti rahvaviisidele, Humoresk, “Walpurgi burlesk”, Rondo 4-le käele, prelüüde ja klaveripalu.

Oreliteosed: 12 prelüüdi (lapsepõlvetööd); 12 koraaliprelüüdi; Fuuga d-moll; Ciacona; Prelüüd ja fugett jt.

Koorile: 7 motetti, Psalm 42 segakoorile ja orelile, “Kõigest hoolimata” meeskoorile ja orelile; koorilaule a capella [8].

KASUTATUD ALLIKAD