Raimond Valgre, kes oli üks eesti populaarsemaid kergemuusika heliloojaid, sündis 7. oktoobril 1913.a. Riisiperes, kingsepa perekonnas. Peres oli peale Raimondi veel kaks last - Evi ja Enn. Sellest, kuidas tärkas Raimondi muusikahuvi, on üsna vähe teada.

Kooliteed alustas väike Raimond juba enne oma seitsmendat sünnipäeva. Aasta pärast algkooli astumist jätkus tema koolitee Paides, kus ta alustas ka klaveriõpingutega kellegi Perteli juures. Kuid kahjuks ei olnud õpilane eriti usin, sest ta veetis suurema osa ajast klaveril improviseerides ning tuttavaid viise mängides, kui etüüde harjutades.

Hiljem viisid rännuteed pere tagasi Raplasse ja Raimond pidi oma õpinguid jätkama Rapla algkoolis.

Algkoolis käis ta Raplas ja Paides. Klaverimängu eratunde sai ta Paides Perteli juures ning Tallinnas Prof. Theodor Lemba juures.

Lapsena võlus teda viiul, kuid ema otsustas klaveri kasuks. Tõenäoliselt veetis ta enamiku ajast siiski klaveril improviseerides ja populaarseid viise mängides, mitte etüüde harjutades. Hiljem, erinevates orkestrites ja ansamblites, mängis Raimond Valgre peale klaveri ka akordionit, kitarri ja trumme. Ning muidugi laulis.

Väike Raimond armastas ka joonistada ning kirjutada küsimuste-vastuste rubriigis ajakirjas “Laste Rõõm”, kus lapsed kasutasid vaimukaid nimesid nagu näiteks Tuuletaat, Kuld-Ämblik, Must-Vähk jne. Seda, millist nime väike Raimond kasutas, pole teada.

Koolipoisina meisterdas Raimond endale detektorvastuvõtja, mis tõi koju muusika, mis sest, et üsnagi pirisevate helidena.

Suurema osa lauludest kirjutas Raimond Valgre omaenese tekstidele. “Kuigi tavaliselt voolas tekst koos muusikaga paberile ilma detailse lihvimiseta, ning võib julgesti väita, et luuleandelt ületas ta mõnegi kolmekümnendate aastate värsisepa. Võibolla pole tema tekstid niisama lugedes omaette luulepärlid, kuid laulus hakkab iga rida elama, iga tundevarjund ja inimkõne intonatsioon leiab muusikalise väljenduse, mis puudutab kuulaja südant. “

1926. aasta sügisel astus Raimond Valgre Tallinna Riigi Ühistehnikagümnaasiumi, kus hakkas ehitustehnikat õppima. Riigi Ühistehnikagümnaasiumi lõpetas mr. Valgre 1931. aasta juunis. Gümnaasiumi lõputunnistusel olid tal ülekaalus rahuldavad hinded. Heaks hinnati tema teadmisi vaid ehitusmaterjalide tundmises ja riigikaitse õpetuses.

Tema esimesed laulud valmisid 1933. aastal. Töötas elatise teenimiseks restoranimuusikuna (mängis klaverit, akordioni ja kitarri ja laulis) ja orkestrijuhina Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

Raimond Valgre tutvus vahepeal viiuldaja Artur Rannega, kellega koos algas tema töö elukutselise muusikuna. Koos töötati ka lauliku "Modern Lööklaulud" kallal, kus ilmus ka seitse Valgre laulu. Esimene oli neist tango "Blond Aleksandra". Õige pea oli Valgrel olemas ka konkreetne adressaat, kellele oma laule kirjutada. Nimelt oli selleks Deddy Åkesson, kellele mr. Valgre pühendas kaheteistkümnest laulust koosneva põimiku "15 minutit Deddyga". Tuntumad laulud sellest on "Ma loodan, et saan sellest üle", "Veel viivuks jää" ning "Mul meeles veel".

Viimased sõjaeelsed suved veetis mr. Valgre Pärnus, mängides sealses Rannasalongis. 1939.aasta suvel tutvus ta Alice Feillet'ga, kellega tekkinud suhe oli midagi enamat, kui lihtsalt suveromaani. Teada on, et Alice kirjutas ingliskeelsed sõnad Valgre lauludele "Muinaslugu muusikas" ("I hear a little story in the music") ja "Õige valik" ("Snowflakes").

Järgmisel suvel mängis Raimond Valgre Rannasalongis koos orkestriga "Merry Singers", kuid mängida saadi vaid kaks nädalat. Hooaeg lõpetati ennetähtaegselt.

Talvel töötas Valgre Tartus, restoranis "Sinimandria".

1941. aasta suvel suundus Valgre jälle Pärnusse, seekord juba orkestrijuhina. Orkester sai aga vaid ühe nädala esineda, kui algasid sündmused, mis sellegi hooaja ennetähtaegselt lõpetasid. Ja maha jäi taas üks "roos rannaliival" - Liivi Loosme.

Mr. Valgre mobiliseeriti 28. juunil 1941.aastal, 1942.aasta märtsis jõudis ta Eesti korpusesse, kus sai jälle võimaluse tegeleda muusikaga. Ta mängis 917. laskurpolgu ansamblis.

Heledaks valguskiireks Raimond Valgre sõjateel sai tutvus leningradlanna Niina Vassiljeviga. Suur hulk südamedaamile saadetud kirju moodustab usaldusliku päeviku Valgre viimastest eluaastatest.

1944.aastal sai orkestrijuht Väino Saviauk korralduse moodustada korpuse suur jazzorkester. Raimond Valgrest sai üks viiest akordionistist. Orkestri repertuaari moodustas Glenn Milleri, Raymond Scotti, Priit Veebeli ja ka Raimond Valgre kirjutatud muusika.

Raimond Valgre demobiliseeriti 9. mail 1945.aastal. Selleks hetkeks oli ta jõudnud seersandi auastmesse.

13. oktoobril 1944. aastal oli ta andnud avalduse astumiseks Tallinna Riiklikku Konservatooriumi klaveri erialale astumiseks, kuid 1. jaanuaril 1945. aastal kustutati Raimond Valgre üliõpilaste nimekirjast. 1945. aasta 18. detsembril andis ta uue avalduse, seekord sooviga õppida kompositsiooni, kuid 1. juulil 1946. aastal kustutati Valgre taas üliõpilaste nimekirjast. Pikemaks ei kujunenud ka osavõtt Heliloojate Liidu noorteseminarist 1948. aastal. Tekib tunne, et kõiges on süüdi tema halb saatus, kuna Raimond Valgre, kes oma parimail aastail oli õrnema soo piiramatu imetluse objekt, jäi ilma abieluõnnest. 1946.aastal sõlmitud välkabielu Evi Hannusega purunes peagi.

Tema loomingul läks tol ajal suhteliselt hästi - laule mängiti tihti raadios, esitati restoranides ja tantsupidudel. Olukord muutus, kui algas kampaania kõige lääneliku vastu nõukogude muusikas. Keelati saksofon, tango, fokstrott… Põlu alla sattusid ka Valgre foksi- ja tangorütmis laulud. Viimane töökoht viis Valgre taas Pärnusse. Näib, et tollal oli ta juba andmas loobumisvõitu kunagi nii palju tõotanud saatusele. Raimond Valgre suri 31.detsembril 1949. aastal ja on maetud Tallinna Metsakalmistule. Kuigi ta ise on läinud, on jäänud tema muusika.

Maagia... see on müstiline ja hirmutav, kuigi samas ka ootusärevust esile kutsuv sõna. Sõnaga “maagiline” võiks kokku võtta Raimond Valgre laulude sisu, mis on enamat, kui lihtsalt viis ja sõnad. Kui kuulata, leiab kuulaja neist omamoodi mõtte.

Tema loomingu võib jagada kolmeks etapiks:

1. Restorani- ja salongimuusiku periood aastatel 1933-1941
1. Sõja-aeg 1941-1945
1. Sõjajärgne periood kuni 1949 aastani.

Oma laulude tekstid kirjutas Valgre valdavalt ise, kasutades selleks ka saksa, või ingliskeelset varianti.

Tema muusika on siiras, meloodiline, maagiline ja populaarne eesti rahva seas.

1. Eesti Entsüklopeedia nr. 10 “TÜRI- Y”. Tallinn Eesti Entsüklopeediakirjastus 1998
2. A. Erm, “Polkast rokini 2”. Tallinn “Perioodika” 1989
3. Peatoimetaja I. Kõiva “eestlaste lauluvara I”, Suur Eesti Raamatuklubi. Tallinn 2001
4. R. Kangro, “Helisev maailm” Muusikaõpik VII klassile. Tallinn “Koolibri” 1996
5. http://www.valgre.ee/index2.php?aste=2