1960.aastate lõpul hakkas rock-muusika otsima uusi ideid rock’i peasuunast üha kaugemal olevatest muusikalistest allikatest: bluusi ja jazz- muusika teistest vormidest, erinevate maade rahvamuusikast ning klassikalisest muusikast. Sellise arengu kaks tähtsamat eeldust olid: esiteks pillimeeste mängutaseme tõus, teiseks stuudioelektroonika ja instrumentide täiustumine.
PROGRESSIIVNE ROCK
Peale oli kasvanud uus muusikute põlvkond. Rock’ist oli saanud uus omaks võetud nähtus, mis tõmbas enda poole ka suurt osa noorest haritlaskonnast. Tänu sellele oli ka 70.aastate algul progressiivset rock’i mängivate ansamblite tõusuperiood. Selle stiili tuntumad esindajad olid Emerson, Lake & Palmer, Yes jt. Lisaks ühisele päritolule (Suurbritannia) olid mitmed muusikud saanud ka professionaalse ja klassikalise koolituse (Keith Emerson, Rick Wakeman). Üha enam hakati tähelepanu pöörama elektroonilistele pillidele. 1970.aastal moodustas Keith Emerson trio, kuhu kuulusid veel Greg Lake (bass, kitarr, vokaal) ja Carl Palmer (trummid). Ühiseid jooni Emerson, Lake & Palmeriga oli ansamblil Yes.
Ansambli eestvedajaks oli klahvpillimängija ja helilooja Rick Wakeman, kes oli õppinud Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias. 1983.aastal andis Yes välja väga eduka LP ning on jätkanud tegutsemist ka 90.aastatel. Ansamblid Yes ning Emerson, Lake &Palmer avardasid rock-muusika piirjooni, kasutades oma plaatidel ka pikemaid kompositsioone. Kõige menukamaid progressiivse rock’i ansambleid oli Genesis. Seal tegutsesid Peter Gabriel (laulja) ning Phil Collins (trummar). Pink Floyd on küllaltki lähedane intellektuaalse rock’i ansamblitele. Esimese haripunktini jõudis ansambli püüdlemine nn. mixed media (mittemuusikaliste väljendusvahendite, video kasutamine muusikas) poole heliplaadiga “Dark Side Of the Moon”. Teine ülimenukas album oli “The Wall”. Progressiivse rock’i keskus paiknes 70.aastate algul Suurbritannias. Frank Zappa (USA-st) uuris põhjalikult klassikalist muusikat ning jahmatas kõiki oma pikkade ja temaatiliste kompositsioonidega.
JAZZROCK
Mõiste jazzrock hakkas levima 60.aastate lõpul seoses ansamblitega Blood, Sweat &Tears ja Chicago, mis olid oma koosseisult omamoodi ühenduslüliks traditsioonilise rock-ansambli ja suure jazz-orkestri (bigband) vahel. Tavapärase rütmigrupiga liitus 3-4 mängijast koosnev puhkpillirühm, kus olid juurde tulnud trompetid ja tromboon. Jazzrock’i arengus mängivad põhirolli nn. jazz’i taustaga muusikud. Esimese tippmuusikuna astus traditsioonilise jazz’i radadelt sammu rock’I suunas trompetist Miles Davis.
FUSION
1970.aastate keskel oli jazzrock asendunud mõistega fusion (ingl.k. sulam), kuna suur osa selle suuna tuntumatest esindajatest ei piirdunud ainult jazz’i ja rock’i ühendamisega, vaid said ideid mujaltki (Chick Corea). Herbie Hancocki kui musta muusiku puhul on sulamis jazz’iga liitunud soul ja eelkõige funk (afroameerika mõjudega rütmiliselt aktsenteeritud jazzrock’i stiil). George Bensoni esituses väärivad tähelepanu nn. scat-stiilis (tähenduseta silpide laulmine) improvisatsioonid, kus ta järgib oma häälega ülitäpselt noote, mida kitarril mängib. John McLaughlin on tuntud oma kiindumuse poolest idamaisesse muusikasse. 1971-1975 aastail juhtis ta Mahavishnu Orchestrat, kuhu kuulusid Billy Cobham (trummar) ja Jan Hammer (klahvpillimängija).
KASUTATUD KIRJANDUS.
*Muusikaõpik VII-VIII
*Helisev maailm VII
*Google otsing
EVELIN VIKS