Koostas: Erik Salm
Platon
Platon (428 või 427 – 348 või 347 eKr) on kõige kuulsam paljudest Sokratese õpilastest. Õppis ka Kratylose juures. Pärast Sokratese surma lahkus Platon Ateenast ja rändas mitmeid aastaid võõrsil – Megaras, käis Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Tulnud Ateenasse tagasi, rajas ta arvatavasti 387 eKr linna lähedal filosoofiakooli – Platoni Akadeemia. Platon kirjutas oma teosed vestluste ehk dialoogidena eri filosoofide vahel. Platoni teostest on säilinud 34 dialoogi, ,,Sokratese kaitsekõne’’ ja 13 kirja. Tema loodud dialoogivorm on andnud võimaluse käsitleda abstraktseid filosoofiaküsimusi nende vahetus elulises kontekstis ja veenvas kunstilises vormis. Peategelaseks on neis enamasti Sokrates, kelle suu läbi Platon oma seisukohti esitab. Neist paljud pärinesid ka tema õpetajalt Sokrateselt.
Platoni filosoofia tähtsaim osa on ideeõpetus. Platon arvas, et kõigil silmaga nähtavatel ja käega katsutavatel asjadel on oma täiuslikud algkujud ehk ideed. Idee (eidos) on midagi sellist, mis on ühine paljudele sarnastele asjadele. Näiteks on maailmas palju inimesi, kuid on üks ühine inimese idee. Kõik inimesed meenutavad ideed, kuid ükski pole nii täiuslik nagu idee ise. Nii on iga asjaga. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed ja muutumatud. Ideed on palju tõelisemad kui asjad ise. Asjad meenutavad ideesid umbes nii, nagu varjud meenutavad tõelisi esemeid. Nad on täiuslike ideede ebatäiuslikud koopiad.
Kuid erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega katsuda. Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsamaks ideeks pidas Platon headuse ideed. Kes seda mõistab, võib mõista ka kõike muud.
Platon arvas, et riiki võivad juhtida need, kes suudavad mõista ideesid ja eriti headuse ideed. See pole aga kõikidele inimestele jõukohane. Seetõttu peaksid riiki valitsema filosoofid. Ideaalse riigi moodustavad Platoni järgi 3 seisust: filosoofidest valitsejad, valvuritest käsutäitjad ja tootjad, kes vooruste (vastavalt tarkuse, mõõdukuse ja mehisuse) kandjaina kehastavad õiglust tervikuna ning seisusele vastava riikliku hariduse ja kasvatuse korral tagavad harmoonilise ühiskonnakorralduse. Ateena demokraatiat, kus kõik kodanikud riigijuhtimisest osa võtsid, pidas Platon halvaks riigikorraks.
Platoni filosoofia on antiikne objektiivne idealism; see on teeninud hiljem nii alalhoidliku maailmavaate kui ka vabamõtlemise ja progressi eesmärke. See õpetus on olnud uusplatonismi põhiallikaid ja alates tema renessansiaegadest taassünnist on ta oluliselt mõjutanud Euroopa mõttevoolude kujunemist.
Kasutatud kirjandus:
- 6. klassi ajalooõpik ,,Vanaaeg’’ lk 164-165
- Eesti Entsüklopeedia 7. kd. Lk 353