Kaasajal nimetatakse ooperiks lavateost, mille tegelased oma
tundeid ja mõtteid avaldades ei kõnele, vaid laulavad sümfooniaorkestri
saatel.
Üksiku tegelase laulu nimetatakse sooloks, kooslaulu ansambliks
või kooriks. Soolo puhul tehakse vahel aariat (kavatiin,
ariett, ariooso) laulu ja retsitatiivi vahel. Aariaks nimetatakse
ulatuslikku, enamasti kolmeosalist soolonumbrit, milles domineerib
arendatud väljendusrikas meloodia. Retsitatiivid aga väljendavad tavalist
kõnet.
Ansamblite nimetused tulenevad kooslauljate arvust. Nii laulavad
duetti: 2, tertsetti: 3, kvartetti: 4, kvintetti: 5, sekstetti: 6 inimest.
Sekstetid ja neist suuremad ansamblid esinevad ooperis vaid erandjuhtudel.
Kooriliigid on ooperites samad, mis kontsertkoorigi puhul. Neid
liigitatakse mees-, nais-, laste-ja segakoorideks.
Peale soolode, ansamblite, kooride on ooperis suur tähtsus veel
stseenidel. Nii nimetatakse vaba ülesehitusega episoode, milles soolo-,
ansambli- ja koorilaul sujuvalt vahelduvad, ilma et ükski neist omandaks
eraldatud terviku tähtsust.
Sisult on ooperid väga erinevad, kuid põhiliselt jagunevad nad kahte
suurde rühma - tõsisteks ja koomilisteks ooperiteks.
Tõsine ja koomiline ooper ei tekkinud üheaegselt. Paralleelselt on
nad eksisteerinud ainult veidi üle kahe sajandi.
Ooperis võivad esineda ka balletinumbrid, samuti orkestrivahemängud.
Erinevalt sõnalavastusest eelneb ooperis tegevusele tavaliselt ulatuslikum
avamäng või lühike sissejuhatus orkestrilt. Mõnes ooperis esinevad
sissejuhatused ka iga vaatuse või isegi piltide ees.
Kasutatud kirjandus
1.
www.zone.ee/allarnoges/muusika1.htm
2.
www.tdl.ee/~anumai/kontsud/eeooper.html