Olümpiaharta on olümpialiikumise eeskirjade ja juhendite kogu. Harta projekti koostas P. de Coubertin ja kinnitas I olümpiakongress 1894. a., hiljem on ROK harta sätteid täpsustanud ja täiendanud.

Harta määrab kindlaks olümpialiikumise põhimõtted: olümpiamänge korraldatakse iga 4 aasta järel, nad ühendavad kõigi maade amatöörsportlasi ausaks võistluseks võrdsetes tingimustes; ühegi maa ega isiku õigusi ei ole lubatud rassilistel, religioossetel ega poliitilistel kaalutlustel kärpida, olümpiamängud on sportlaste, mitte riikide võistlused.

Olümpiaharta sätestab ROK-i ülesanded ja õigused ning suhted rahvusvaheliste spordiföderatsioonide ja rahvuslike olümpiakomiteedega, ROK-i liikmete staatuse ja nende valimise korra, ROK-i presidendi ja täitevkomitee kohustused, ROK-i istungjärkude kokkukutsumise sageduse ja nende töökorra, loetleb olümpiaspordialad, määrab olümpiamängude ettevalmistamise ja teostamise korra: riikide ja sportlaste olümpiamängudes osalemise tingimused, esindusnormid, mängude ava- ja lõpptseremoonia, võitjate autasustamise, mängude kultuuriprogrammi jm. Harta kohaselt korraldatakse olümpiamänge järjepidevalt olümpiaadi (mängude 4-aastane ajavahemik) esimesel aastal, suvemängud ei tohi kesta üle 15 ja talimängud üle 10 päeva. Mängude aeg ei ole kuupäevaliselt ette kirjutatud, täpse aja määrab ROK koos olümpiamängude organiseerimise komiteega. ROK valib ka olümpiamängude köha, olümpialinna (mängude korraldamise õigus antakse linnale, mitte riigile). Olümpiaharta järgi võivad olümpiamängudel võistelda ainult amatöörsportlased, mängudest osavõtjate vanusepiire ei ole kehtestatud. Harta määrab kindlaks ka olümpiaau-tasud ning autasustamise tingimused ja korra.

Esimeseks olümpiakongressiks peetakse P. de Coubertini algatusel Pariisis 1894. a. korraldatud rahvusvahelist kongressi, kus otsustati elustada olümpiamängud, moodustati ROK ja kinnitati olümpiaharta. Ajavahemikus 1894—1930 peeti 9 kongressi, neis osalesid ROK-i liikmed ning rahvusvaheliste spordiföderatsioonide ja rahvuslike olümpiakomiteede esindajad. 1914'—30 toimunud kongressidel võeti vastu tähtsaid otsuseid olümpialiikumise kohta ja valiti ROK-i juhtkond; otsustel oli seaduse jõud. Olümpiakongresse korraldas ROK P. de Coubertini juhtimisel, pärast tema lahkumist ROK-i presidendi köhalt (1925) kongresside korraldamine vaibus. ROK-i tegevusse sugenenud konservatiivsust suurendas veelgi II maailmasõda. 1931—72 ei peetud ühtki olümpiakongressi, kõik olümpiaalased küsimused lahendati ROK-i istungjärkudel.

Olümpialiikumise hoogustudes tekkis uuesti vajadus kokku kutsuda rahvusvaheliste spordiföderatsioonide ja rahvuslike olümpiakomiteede esindajad. NSV Liidu jt. sotsialismimaade algatusel, mida toetas eesrindlik spordiüldsus, hakkas ROK 1973. a. jälle korraldama Olümpiakongresse. XI kongress peetakse 29. IX - 3. X 1981 Baden-Badenis.

Olümpiaharta on olümpialiikumise eeskirjade ja juhendite kogu. Harta projekti koostas P. de Coubertin ja kinnitas I olümpiakongress 1894. a., hiljem on ROK harta sätteid täpsustanud ja täiendanud.

Harta määrab kindlaks olümpialiikumise põhimõtted: olümpiamänge korraldatakse iga 4 aasta järel, nad ühendavad kõigi maade amatöörsportlasi ausaks võistluseks võrdsetes tingimustes; ühegi maa ega isiku õigusi ei ole lubatud rassilistel, religioossetel ega poliitilistel kaalutlustel kärpida, olümpiamängud on sportlaste, mitte riikide võistlused.

Olümpiaharta sätestab ROK-i ülesanded ja õigused ning suhted rahvusvaheliste spordiföderatsioonide ja rahvuslike olümpiakomiteedega, ROK-i liikmete staatuse ja nende valimise korra, ROK-i presidendi ja täitevkomitee kohustused, ROK-i istungjärkude kokkukutsumise sageduse ja nende töökorra, loetleb olümpiaspordialad, määrab olümpiamängude ettevalmistamise ja teostamise korra: riikide ja sportlaste olümpiamängudes osalemise tingimused, esindusnormid, mängude ava- ja lõpptseremoonia, võitjate autasustamise, mängude kultuuriprogrammi jm. Harta kohaselt korraldatakse olümpiamänge järjepidevalt olümpiaadi (mängude 4-aastane ajavahemik) esimesel aastal, suvemängud ei tohi kesta üle 15 ja talimängud üle 10 päeva. Mängude aeg ei ole kuupäevaliselt ette kirjutatud, täpse aja määrab ROK koos olümpiamängude organiseerimise komiteega. ROK valib ka olümpiamängude köha, olümpialinna (mängude korraldamise õigus antakse linnale, mitte riigile). Olümpiaharta järgi võivad olümpiamängudel võistelda ainult amatöörsportlased, mängudest osavõtjate vanusepiire ei ole kehtestatud. Harta määrab kindlaks ka olümpiaau-tasud ning autasustamise tingimused ja korra.

Olümpialipp, -sümbol, -deviis ja -embleem on ROK-i ainuomand.

Olümpialipp valmistati 1913. a. Pariisis. Valgel põhjal (lipu pikkus 3 m, laius 2 m) on olümpia-sümbol — 5 omavahel põimunud rõngast (kujutise laius 2 m, rõnga läbimõõt 60 cm). Originaallipul on ka olümpiadeviis citius, altius, fortius.

Esimest korda heisati Olümpialipp Pariisis 1914. a. olümpiamängude taassünni 20. aastapäeva tähistamise puhul. Olümpiamängudel lehvis lipp esimest korda 1920. a. Antverpenis, selle lipu kinkis ROK-ile 1920. a. Belgia Olümpiakomitee.

Olümpiamängude avapidustustel annab eelmisi mänge korraldanud linna esindaja olümpialipu ROK-i presidendile, kes annab selle omakorda olümpiamänge korraldava linna linnapeale. Lipp lehvib kogu mängude aja peastaadionil kesksel köhal. Pärast olümpiamänge jääb lipp neljaks aastaks mänge korraldanud linna kätte hoiule.

Taliolümpiamängudel on oma lipp, selle kinkis ROK-ile 1952. a. taliolümpiamänge korraldanud Norra pealinn Oslo.

Olümpiasümbol on 5 omavahel põimunud rõngast. Selle värvilise kujutise puhul on ülal (vasakult) sinine, must ja punane, all kollane ja roheline rõngas; kollane rõngas ühendab sinist ja musta, roheline musta ja punast rõngast. Sümboli mõtte esitas 1913. a. P. de Coubertin: 5 rõngast sümboliseerivad 5 maailmajagu ning nende sportlaste kohtumist olümpiamängudel ausas ja sõbralikus võistluses; 6 värvusest (kaasa arvatud olümpialipu valge põhivärvus) on vähemalt üks kõigi maade rahvus-(riigi-)lipu värvusi. Olümpiadeviis citius, altius, fortius ('kiiremini, kõrgemale, tugevamini') väljendab olümpialiikumise püüdlusi; deviisi autor on P. de Coubertini sõber, prantsuse pedagoog Didon.

Olümpiasümboli ja -deviisi käsutamine puhtärilistel eesmärkidel on olümpiaharta järgi rangelt keelatud. Et neid ei kuritarvitataks, selle järele peavad oma riigis valvama rahvuslikud olümpiakomiteed. Olümpiarõngad koos mingi eraldusmärgiga moodustavad olümpiaembleemi.

Igaks olümpiamänguks kavandatakse oma embleem; olümpiamänge korraldava linna sümbol, 5 olümpiarõngast, linna nimi ja mängude aasta.

Olümpiahümni mängitakse olümpiamängude ava- ja lõpp-pidustustel ning ROK-i istungjärkude avamisel. 1896. a. Ateenas peetud I nüüdisaegsete olümpiamängude puhuks komponeeris hümni Spyron Samaras, sõnad kirjutas Kostis Palamas. 1957. a. (teistel andmetel 1958) tunnistas ROK selle ametlikuks olümpiahümniks. Kuid mängude korraldajal on olnud õigus valida olümpiahümniks ka mingi muu juba olemasolev muusikateos või korraldada hümni saamiseks konkurss. Näiteks 1936. a. Berliini olümpiamängudeks ja 1964. a. Innsbrucki taliolümpiamängudeks valiti hümn Richard Straussi teoste hulgast.

Esialgne kriteerium, mille järgi spordiala olümpiaprogrammi võeti, oli selle harrastamine vähemalt 25 riigis, kuid alati pole ROK seda tingimust arvestanud. Kaua aega tehti iga nelja aasta järel

ROK-i 67. istungjärgu (1968) otsuse kohaselt moodustati olümpiaprogrammikomisjon, kellele tehti ülesandeks kavandada otstarbekad olümpiamängude programmi alused ja spordialade programmi võtmise tingimused. Komisjoni kuulub 6 ROK-i liiget ja 6 rahvuslike olümpiakomiteede esindajat, sealhulgas Üleliidulise Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimehe asetäitja V. Smirnov. Olümpiaprogrammikomisjon tegi ROK-i 69. istungjärgule (1970) ettepaneku lähtuda spordiala olümpiaprogrammi lülitamisel nõudest, et suve-olümpiaprogrammi võetavat meeste ala harrastataks vähemalt 40 riigis (3 kontinendil) ja naiste ala 25 riigis (2 kontinendil), taliolümpiaprogrammi võetavat meeste ala 25 riigis (2 kontinendil) ja naiste ala 20 riigis (2 kontinendil). ROK kütis need soovitused heaks ning otsustas neid rakendada pärast Innsbrucki ja Montreali mänge (1976). Olümpiaprogrammikomisjoni oluline teene on, et ROK-i istungjärgul lükati tagasi mõne ROK-i liikme ettepanek jätta olümpiaprogrammist välja võistkondlikud alad. Komisjoni esimehe A. Csanädi arvamuse järgi peavad olümpiaprogrammi kuuluma eelkõige populaarsed spordialad ja 60% maailma sportlastest harrastab just võistkondlikke alasid.

Nüüdseist olümpiaspordialadest on kõigi suveolümpiamängude ametlikku kavva kuulunud kergejõustik, ujumine, vehklemine ja võimlemine ning kõigi taliolümpiamängude kavva jäähoki, suusatamine ja uisutamine (nii ilu- kui ka kiiruisutamine). Alates 1952. a-st on suveolümpiamängude kavas olnud järjepidevalt 17 ala: aerutamine, jalgpall, jalgrattasõit, kergejõustik, korvpall, laskmine, maadlus, maahoki, moodne viievõistlus, poks, purjetamine, ratsutamine, sportvõimlemine, sõudmine, tõstmine, ujumine (sealhulgas vettehüpped ja veepall) ning vehklemine. 1972. a. olümpiamängudest peale kuuluvad olümpiaprogrammi kõik 26 olümpiaspordiala.

Varasemate olümpiamängude ametlikus kavas on ajuti olnud ka spordialasid, mis nüüd ei ole enam olümpiaalad, näit. jeu de paume, lacrosse, polo, rackets, ragbi, roque, tennis ja veemootori-sport. Peale ametliku, kinnitatud olümpiaprogrammi on mängude korraldajail olnud õigus lülitada kavva kahe spordiala näitlikud võistlused.

Olümpiaprogrammi arutati ka X olümpiakongressil Varnas 1973. a. Seal tehtud ettepanekute põhjal kavandas olümpiaprogrammikomisjon

tulevaste olümpiamängude (1984. a-st alates) võistluskava alused ning kooskõlastas need rahvuslike olümpiakomiteede ja rahvusvaheliste spordiföderatsioonidega. Põhimõtted on järgmised: a) spordiala peab olema paljudes maades harrastatav; b) olümpiakava peab peegeldama rahvusvahelist sporti; c) spordiala rahvusvaheline föderatsioon peab järgima ROK-i reegleid; d) olümpiamängudes osalegu ainult parimad sportlased, seepärast tuleb korraldada valikvõistlus! ja kehtestada normid; e) spordialade võistlus-kavad ei tohi olümpiamängude korraldajaile Kaasa tuua liiga suuri kulutusi (uusrajatisi peab saama käsutada ka pärast mänge); f) spordialad ja nende võistluskavad peavad olema võimalikult püsivad; g) spordialade vahel valitsegu sisemine tasakaal, et ühe spordiala võistlusalade rohkendamine ei tuleks teisele kahjuks. Olümpiaprogrammikomisjon on seisukohal, et järjepidev kava tõstab ROK-i autoriteeti, tagab rahvusvaheliste föderatsioonide, võistlejate ja korraldajate eduka tegevuse ning suurendab lugupidamist olümpiamängude ja kogu olümpialiikumise vastu.

Nüüdisaja olümpialiikumise seisukohast määratleti amatöörsport esimest korda 1894. a. I olümpiakongressil. Kongress kinnitas amatööri-statuudi; põhilisena määrati kindlaks, et spordi harrastamise eesmärk ei tohi olla materiaalne hüvitus. ,

Hiljem on ROK-i istungjärkudel korduvalt arutatud 1894. a. amatööristatuudi ajakohastamist. Olulisim on olnud küsimus, kas amatöörsportlasele võib maksta rahalist hüvitust selle aja eest, kui ta ei tööta, vaid viibib võistluseelseil treeninguil ja võistlustel. ROK-i 23. (1925) ja 55. istungjärk (1959) ei kütnud hüvituse maksmist heaks. ROK on järjekindlalt püüdnud ära hoida amatöör-spordist materiaalse kasu saamise võimalusi. Nii mõnigi kapitalistliku riigi amatöörsportlane on pärast väga heade võistlustulemuste saavutamist ja tuntuks saamist hakanud elukutseliseks sportlaseks. Ent põhjendamatu on mõne ROK-i liikme arvamus, nagu saaks amatöörsportlase elukutseliseks minekut vältida, kui ei lubaks olümpiavõitjaid osa võtta edaspidistest mängudest. ROK-i 58. istungjärk (1961) lükkas sellekohase ettepaneku õigustatult tagasi.

ROK-i 59. istungjärk (1962) kinnitas uue amatööristatuudi, kuid ka see pidas olümpiamängudeks valmistumise ja mängudel viibimise aja eest sportlasele rahalise hüvituse maksmist amatööri-põhimõtte rikkumiseks. Rahulolematust kinnitatud statuudiga avaldas isegi UNESCO juures asuv Rahvusvaheline Kehakultuuri- ja Spordinõukogu.

Uuesti arutati amatöörspordiprobleemi 1965. a. toimunud 68 riigi rahvuslike olümpiakomiteede nõupidamisel. Jõuti järeldusele, et amatöörsportlase määratlust on vaja täpsustada, sest suurvõistlustest, eriti olümpiamängudest osavõtt nõuab tänapäeval tunduvalt rohkem treenimisaega (sõltub spordiala eripärast) kui varem ning võistlustega seoses tuleb teha pikki kulukaid reise. Peeti

vajalikuks peale üldformuleeringu muutmise täpsustada sõnastust iga spordiala seisukohast. ROK-ile tehti ettepanek võtta vastu järgmine üld-formuleering: «Amatöörsportlane on isik, kellele sport ei ole materiaalse kasu saamise eesmärk, vaid kes harrastab seda õpingute või töö kõrvalt. Tal on õigus saada rahalist hüvitust treeninguga seotud, põhjendatud ja kontrollitavate kulutuste katteks.»

Vastuväiteid ROK-i seisukohtadele ja ettepanekuid olukorda muuta esitati ka 1967. a. toimunud 27 rahvusvahelise spordiföderatsiooni esindaja nõupidamisel ning 1970. a. korraldatud Rahvuslike Olümpiakomiteede Alalise Peaassamblee ja Rahvusvaheliste Spordiföderatsioonide Peaassamblee ühisel nõupidamisel.

Amatöörspordiprobleemi lahendamiseks moodustas ROK 1968. a. oma ja rahvuslike olümpiakomiteede liikmeist komisjoni. Selle kavandatud muudatusettepanek kiideti heaks ROK-i 71. istungjärgul 1971. a. Kinnitati järgmine sõnastus: «Olümpiamängudest lubatakse osa võtta sportlasel, kes traditsioonilise olümpiavaimu ja eetika kohaselt harrastab sporti kui hüvet sellest materiaalselt kasu saamata. Mitte spordi, vaid isiku põhitegevuse kaudu saadav tulu peab kindlustama tema oleviku ja tuleviku; ta ei tohi olla kunagi olnud ühegi spordiala professionaal ega poolprofessionaal ehk nn. mitteamatöör. Sportlase enese treeningute ega teiste õpetamise eesmärk ei tohi olla materiaalse kasu saamine. Algajate sportlaste kehalise kasvatuse instruktoreid lubatakse olümpiavõistlustest osa võtta.»

Amatööristatuudi uus sõnastus võimaldas sportlasi mõnevõrra rohkem majanduslikult kindlustada, kuid osa spordiorganisatsioone ei jäänud sellega siiski rahule.

ROK-i 72. istungjärgul (1972) võeti ROK-i presidendi A. Brundage'1 ettepanekul vastu otsus, et sporti ei tohi lubada käsutada ärilistel eesmärkidel (näit. spordivarustust tootvad firmad kauba reklaamimiseks), ning nõuti kõigilt, rahvusvahelistelt spordiföderatsioonidelt põhikirja sellekohase täpsustuse tegemist.

Mitmel ROK-i istungjärgul kerkis küsimus, kas sellised alad nagu jalgpall, korvpall, poks jmt. ei soodusta professionaalsust, sest nende spordialade populaarsuse tõttu on suurenenud nende käsutamine äriotstarbel. Avaldati arvamust, et võistkondlikud spordialad tuleks olümpiapro-grammist välja jätta. Kuid olümpiaprogrammi-komisjoni esimees A. Csanädi ei pidanud sellist seisukohta küllaldaselt põhjendatuks.

Amatöörspordiprobleemi arutasid muu hulgas ka X olümpiakongress (1973) ja kolmepoolne komisjon (ROK-i, rahvuslike olümpiakomiteede ja olümpiaalade rahvusvaheliste spordiföderatsioonide esindajad) ning soovitasid ROK-il amatööristatuuti ajakohastada.

ROK-i 75. istungjärgul (1974) vastuvõetud amatööristatuut on eelmistest tunduvalt konkreetsem ja lubab rahvusvahelistel spordiföderatsioonidel rakendada kõrvu ROK-i määrustega oma amatöörireeglit. Statuudis on öeldud: «Et osaleda olümpiamängudes, on sportlane kohustatud järgima ja täitma nii ROK-i reegleid ja määrusi kui ka neid rahvusvahelise spordiföderatsiooni omi,

mis ROK on heaks kütnud (isegi kui need spordi-föderatsiooni reeglid on ROK-i omadest rangemad); ta ei tohi sportliku tegevuse eest saada mingit rahalist tulu ega muud materiaalset kasu, välja arvatud juhtudel, mida lubavad reeglite seletusse lisatud sätted.» Statuudile järgneva seletuse esimene osa määrab sportlaste õigused, teine osa kohustused.

Pärast amatöörsportlase uue määratluse heakskiitmist ütles ROK-i president M. Killanin, et ROK tahab endiselt säilitada amatöörspordi väärikust, kuigi ta on natuke kõrvale kaldunud P. de Coubertini ajast pärit nn. puhta amatöörspordi seisukohast.

1977. a. algas vaidlus sportlaste olümpiamängudele lubamise reeglite üle taas.

NSVL Olümpiakomitee kaitseb olümpialiikumise amatöörsportlikku olemust. Ta peab otstarbekaks, et sportlase olümpiamängudele lubamise põhimõtete üle otsustaks lõppkokkuvõttes ROK.

Olümpiaharta järgi antakse olümpiamängude korraldamise õigus linnale, mitte riigile. Selle õiguse saamiseks esitavad linnavõimud ROK-ile sooviavalduse, mille on kinnitanud asjaomase maa rahvuslik olümpiakomitee. Linna kandida-tuuri peab toetama valitsus ja võtma endale vastutuse selle eest, et mängud toimuvad ROK-i reeglite kohaselt. Lisaks sooviavalduse esitamisele täidab linn mängude korraldamise praktilisi võimalusi käsitleva ankeedi. Linnade sooviavaldused vaadatakse läbi 6 aastat enne mänge, valiku teeb ROK-i istungjärk hääletamisega. Olümpiamängude korraldamise õiguse võidab linn, mis saab ROK-i istungjärgust osavõtvate liikmete häälteenamuse. Kui ükski taotleja häälteenamust ei saa, jäetakse kõige vähem hääli saanud linn välja ja korraldatakse uus hääletamine.

ROK-i 79. istungjärgul (Prahas 1977) suurendati rahvuslike olümpiakomiteede osa ja vastutust olümpialinnade valikul. Istungjärgu otsuse kohaselt valib riigis olümpialinna kandidatuuri nüüd rahvuslik olümpiakomitee (ta määrab ka need linnad, kus peetakse eelvõistlused või ka mõne spordiala olümpiavõistlused) ning ROK valib olümpialinna rahvuslike olümpiakomiteede esitatud kandidaatide hulgast, kaaludes komiteede soovitusi. Kuigi olümpiamängude korraldamise õigus antakse linnale, jääb mängude üldine organiseerimine rahvusliku olümpiakomitee ülesandeks. Viimane moodustab selle ülesande täitmiseks olümpiamängude organiseerimise komitee.

korraldamiseks vajalike vahendite (olümpialoteriist, olümpiasümboli ja -embleemi käsutamise ning filmide valmistamise õiguse andmise eest jms. allikaist saadava tulu) laekumise eest, tagama, et võistlused toimuksid rahvusvaheliste spordiföderatsioonide nõuete kohaselt (kui ROK on need heaks kütnud), korraldama olümpiamängude ajal sportlaste ja ametiisikute majutamist ja hoolitsema nende heaolu eest, tagama ajakirjanikele kure informatsiooni saamise, organiseerima kultuuriprogramme jm. Olümpiamängude ettevalmistamisest ja pärast mänge esitab talle aruande nende teostamise kohta. Sellega on komitee oma ülesande täitnud ja lõpetab tegevuse.

Olümpiaküla on olümpiamängudes osalejate elamisala. Seal paiknevad nii sportlaste kui ka ametiisikute eluhooned (nais- ja meessportlaste majutusala on teineteisest rangelt eraldatud), teenindusasutused, arstipunkt, puhke- ja lõbustuskohad. Olümpiaküla ehitatakse olümpiamängude puhuks, kuid arvestades, et seda on hiljem võimalik käsutada tavalise elamu pürkonnana. Esimene olümpiaküla rajati 1932. a. Los Angelese olümpiamängudeks.

Olümpiatuli süüdatakse päikesekiirtest. Seda tehakse Olümpias, kus peeti antiikaja olümpiamängud. Sealt tuuakse tuli tõrviku või kaevuri-lambiga teatejooksu põhimõttel (käsutatakse ka transpordivahendeid) olümpiamängude avamise päevaks olümpialinna.

Esimest korda süüdati olümpiatuli 1928. a. Amsterdami olümpiamängudel, kuid pidulik tule süütamise kombetalitus Olümpias (esmakordselt 20. VII 1936) ja tule toomine sealt olümpialinna mängude peastaadionile sai tavaks 1936. a. Talimängudel süüdati olümpiatuli esimest korda 1948. a.

Olümpiastaadionil süütab olümpiatule selle maa sportlane, kus mängud peetakse. Mõnikord on isiku valikul lähtutud maa ajaloolisest seigast: näiteks süütas 1952. a. Oslos tule polaaruurija Fridtjof Nanseni pojapoeg Egil Nansen, 1964. a. Tokios Yoshinori Sakai, kes on sündinud Hiroshimas aatomipommi plahvatamise päeval, 6. VIII 1945. Mexico olümpiamängudel (1968. a.) süütas tule esimest korda naissportlane.

Pärast olümpialinna valimist teeb ROK olümpiamängude korraldamise ülesandeks selle riigi rahvuslikule olümpiakomiteele, kus olümpialinn asub. Olümpiaharta kohaselt võib rahvuslik olümpiakomitee moodustada mängude organiseerimise komitee. See peab hoolitsema olümpiamängude

NSVL Olümpiakomitee ettepanekul võttis ROK 1968. a. vastu otsuse, mille kohaselt annavad vande ka kohtunikud («Ma tõotan kõigi kohtunike ja ametiisikute nimel, et täidame oma kohustusi neil olümpiamängudel täiesti erapooletult, austades ja järgides reegleid, mille kohaselt neid peetakse, ning tegutseme tõeliselt sportlikus vaimus.»).

Olümpiatule süütamisele peastaadionil järgneb pidulik olümpialootuse andmine. Tõotuse annab selle riigi sportlane, kus mängud peetakse. Ta astub lippuri saatel tribüünide ette selleks määratud köhale. Hoides vasaku käega lipust, tõstab ta parema käe ning annab kõigi eest järgmise vande:

«Ma tõotan kõigi sportlaste nimel, et neist olümpiamängudest osa võttes austame ja täidame reegleid, mille järgi neid peetakse, ning võistleme tõeliselt sportlikus vaimus oma võistkonna auks ja spordi kuulsuseks.»

Olümpialootust annavad sportlased 1920. a-st alates, selle traditsiooni algatas P. de Coubertin.

Olümpiamängudel autasustatakse võitjaid kõhe pärast mingi ala võistluste lõppu. Esimese kolme köha saavutanud sportlastele antakse vastavalt kuld-, hõbe- või pronksmedal ja diplom, 4.—6. köhale tulnuile ainult diplom. Medalid annab võitjaile kätte ROK-1 president (või tema määratud ROK-i liige), keda saadab selle spordiala rahvusvahelise föderatsiooni president. Sportlased seisavad autasustamispjedestaalil (nägu kesktribüüni poole, esikoha võitja keskel kõrgemal astmel), heisatakse nende maade riigilipud ja mängitakse esikohale tulnu auks tema kodumaa hümni.

Olümpiamedalite läbimõõt peab olema 60 mm ja paksus 3 mm. Kuldmedal on valmistatud hõbedast ning kullaga käetud (kulda vähemalt 6 g). Kuld-, hõbe- ja pronksmedali kujundus on ühesugune. 1928. a-st on suveolümpiamedalid valmistatud itaalia kunstniku Giuseppe Cassioli kavand! järgi. Olümpiamedali tagakülg on 1972. a-st olnud igal mängul isesugune. Taliolümpiamedalitel pole olnud ühtlast kujundust.

Kui kaks sportlast saavutavad võrdse parima tulemuse, siis antakse mõlemale kuldmedal ja hõbemedal jääb välja andmata (erandid 1912. a. teivashüppe- ja 1948. a. võimlemisvõistluste võitjate autasustamisel). Sarnal põhimõttel autasustatakse 2. ja 3. köha jagajaid.

Enamiku võistkondlike alade puhul antakse medal ja diplom kõigile esimesele kolmele köhale tulnud võistkondade liikmeile (ka neile, kes ei võistelnud finaalis). Teatejooksudes ja -ujumises

saavad medali ja diplomi üksnes need sportlased, kes on võistelnud finaalis, teistele võistkonnaliik-metele antakse ainult diplom; 1972. a. rakendati seda autasustamismoodust ka vehklemise võistkondlikel aladel.

Kõigile teistele olümpiamängudes osalenud sportlastele ning ametiisikuile ja ajakirjanikele antakse mälestusmedal. Sportlastele hinnaliste kingituste tegemist ei pea ROK õigeks.

ROK määrab autasusid ka olümpialiikumise edendamise eest. Üldised autasud on Olümpiadiplom teenete eest, Olümpiakarikas, Fearnley kari-kas, Mohammed Taheri trofee, Bonacossa trofee, Tokio linna trofee, Olümpiatunnustusautasu ja Olümpiaorden.

Olümpiadiplom teenete eest asutati 1905. a. Brüsseli kongressil. See antakse üksikisikuile (sealhulgas ROK-i auliikmeile), kes ei ole olümpialiikumisega otseselt seotud, kuid on oluliselt sporti soodustanud või olümpiaideid levitanud.

Olümpiakarika asutas P. de Coubertin 1906. a. See antakse organisatsioonile või assotsiatsioonile ning selle määramisel lähtutakse samadest tingimustest mis eelmise autasu puhul. Karikas on ROK-is alalisel hoiul, autasustatu saab pronksplaadi ja diplomi.

Fearnley karika asutas 1950. a. ROK-i liige Thomas Fearnley. See määratakse kas spordiklubile või kohalikule spordiorganisatsioonile eriliste teenete eest olümpialiikumise arendamises. Karikas on ROK-is alalisel hoiul, autasustatu saab karika vähendatud koopia ja diplomi.

Mohammed Taheri trofee asutas 1950. a. ROK-i liige Mohammed Taher. See antakse amatöörsportlasele (olenemata sellest, kas ta osaleb olümpiamängudes või ei), kelle sportlik tegevus kõige paremini väljendab olümpiavaimu. Trofee on ROK-is alalisel hoiul, autasustatu saab plaadi ja diplomi. Ülalesitatud 4 autasu ei määrata ühelegi ROK-i liikmele, rahvuslikule olümpiakomiteele või selle presidendile ega rahvusvahelisele või rahvuslikule spordiföderatsioonile, kel on ROK-iga sidemeid.

Rahvuslikku olümpiakomiteed võidakse suurte teenete eest olümpialiikumise arendamises autasustada Bonacossa trofeega; selle asutasid 1954. a. Itaalia Olümpiakomitee ja endise ROK-i liikme krahv Alberto Bonacossa perekond. Trofee on ROK-is alalisel hoiul, autasustatu saab selle koopia ja diplomi.

1964. a. asutas Jaapani pealinn T o k i o linna trofee, et autasustada sportlasi või sportlaste rühma, kelle käitumine olümpiamängudel on erakordse heatahtlikkuse eeskuju. Trofee on ROK-is alalisel hoiul, autasustatu saab selle vähendatud koopia ja diplomi.

Olümpiat tunnustusautasu asutati 1972. a. A. Brundage'i ettepanekul, avaldamaks tänu isikuile, kes on aastate kestel osutanud märkimisväärseid teeneid rahvuslikule olümpiakomiteele.

1974. a. asutas ROK Olümpiaordeni. See antakse kuld-, hõbe- või pronksmedalina koos diplomiga isikuile, kelle tegevus on olümpiaideede järgimise eeskuju ja kel on silmapaistvaid saavutusi spordis või kes on andnud olulise panuse olümpialiikumise ja spordi arendamisse. Autasu ei määrata ROK-i tegevliikmeile.

Käesoleval ajal on ROK-i üldised autasud Olümpiakarikas ja Olümpiaorden, teiste autasude andmine on ROK-i 75. istungjärgu (1974) otsusega katkestatud.

Kuigi olümpiaharta rõhutab, et olümpiamängud on sportlaste, mitte riikide võistlused, on alates 1908. a-st peetud olümpiamängude võistlustulemuste kohta mitteametlikult riikidevahelist punktiarvestust. ROK ei ole seda heaks kütnud, kuid üldsus osutab punktiarvestusele siiski suurt tähelepanu ning otsustab selle järgi riigi spordi-taseme üle.

Riikidevahelist . punktiarvestust on peetud mitme süsteemi järgi. Algul võeti arvesse ainult 3 esimest kohta. Ühe süsteemi kohaselt andis kuldmedal 3 punkti, hõbemedal 2 punkti ja pronksmedal l punkti, teise süsteemi järgi oli medalitele vastav punktide arv 5, 3 ja 1. Alates 1924. a. mängudest on arvestatud kuut esimest kohta (võistkondlikel aladel võetakse arvesse ainult üks medal, ka siis, kui medal antakse igale võistkonnaliikmele). Ühe süsteemi järgi annab esikoht 7, teine 5, kolmas 4, neljas 3 ja viies 2 punkti ning kuues kõht l punkti. Teise süsteemi järgi on punktide arv vastavalt 10, 5, 4, 3, 2 ja 1. Rohkem on rakendatud esimest süsteemi (7, 5, 4, 3, 2, 1). Kohtade jagamise puhul saab kumbki sportlane (võistkond) võrdse arvu punkte: näiteks esimese ja teise köha jagamisel kumbki 6 punkti, teise ja kolmanda köha jagamisel 4,5, kolmanda kuni viienda köha jagamisel 3 ja kuuenda köha jagamisel 0,5 punkti.

Esimesed olümpiateemalised postmargid lasti käibele Kreekas 7. IV 1896 (järgmisel päeval pärast esimeste olümpiamängude avamist). Margiseeriaga tähistati ka 1906. a. Ateena vahemänge ning 1920. a. Antverpeni ja 1924. a. Pariisi olümpiamänge. Kõigil neil margiseeriail on kujutatud antiikolümpiamänge. Nüüdisaja olümpiateemalisi postmarke on ilmunud 1928. a-st alates. 1924. a-ni andis marke välja riik, kus olümpiamängud toimusid. Seda traditsiooni rikkus Uruguai, kes laskis 1924. a. müügile oma margiseeria samal aastal olümpiavõitjaks tulnud Uruguai jalgpallimeeskonna auks. Uruguai eeskuju järgisid teised riigid. 1928. a. ilmus olümpiapostmarke kolmes, 1948. a. üheteistkümnes, 1952. a. kaheteistkümnes ja 1956. a. juba kahekümne kahes riigis. NSV Liidus lasti esimene seeria välja 1957. a. Nüüdisajal annavad olümpiapostmarke välja peaaegu kõik olümpialiikumisega ühinenud riigid. Kokku on ilmunud rohkem kui 3000 erisugust marki.

Antiikolümpiamängude traditsioonidest lähtudes tegi P. de Coubertin 1906. a. ettepaneku võtta olümpiamängude kava ka sporditeemalised kunstikonkursid (arhitektuuri, kirjanduse, kujutava kunsti ja muusika alal) ning autasustada parimate tööde autoreid kuld-, hõbe- ja pronksmedaliga. Esimene konkurss korraldati 1912. a., viimane toimus 1948. a. Hiljem on organiseerimiskomiteed ROK-i otsuse kohaselt olümpiamängude ajal korraldanud sporditeemalisi kunsti-, margi-ja fotonäitusi.

Koostamisel kasutatud teost “Olümpiamängud” ; Tallinn ; Valgus ; 1980