Rahvusvaheline Olümpiakomitee on olümpialiikumist ja olümpiamängude korraldamist juhtiv kõrgeim organ. Ta on seadnud endale eesmärgiks säilitada olümpiatraditsioone, edendada amatöörsporti ja tihendada sõbralikke suhteid eri rahvusest sportlaste vahel.

ROK asutati Pariisis 23. VI 1894. a., tema algkoosseisu kuulus 14 liiget 12 riigist. 1979. a. oli liikmeid 89 71 riigist. ROK-i liige on tema esindaja oma kodumaal, kuid oma riiki ta ROK-is ei esinda. Liikmed valitakse ROK-i istungjärgul ROK-i juhtkonna või liikmete rühma soovitusel. Liiget saab valida ainult neist riikidest, kus on olemas rahvuslik olümpiakomitee, ning valitavau peab olema teeneid olümpialiikumise arendamises. Tavaliselt valitakse riigist l liige. 2 liiget on valitud erandina suuremaist riikidest, kus aktiivsemalt osaletakse olümpialiikumises, või riikidest, kus on peetud olümpiamänge. Neid on 18: Austraalia, Brasiilia, Hispaania, Iirimaa, India, Itaalia, Jaapan, Kanada, Kreeka, Mehhiko, NSV Liit, Prantsusmaa, Rootsi, Saksa FV, Soome, Suurbritannia, Šveits ja USA. Enne 1966. a-t valiti ROK-i liikmed eluajaks, hiljem valitud kuuluvad ROK-i 72. eluaastani. Isikuid, kes on energiliselt aidanud olümpialiikumist edendada, võidakse nimetada ROK-i auliikmeiks; neil on õigus osa võtta ROK-i istungjärkudest ja olümpiakongressidest ning nad kutsutakse külalistena olümpiamängudele ROK-i liikmetega võrdseil alustel. Liikmeks valitu annab pidulikul kombetalitusel vande kogu jõuga hoogustada olümpialiikumist. Vande tekst sisaldub olümpiahartas: «Saanud au osaliseks olla ROK-i liige ja tema esindaja oma kodumaal, tunnetan vastutust, mille paneb mulle see kahekordne nimetus. Ma kohustun teenima kogu jõuga olümpialiikumist ning austama olümpiaharta põhiprintsiipe sellistena, nagu need kavandas parun Pierre de Coubertin, laskmata end mõjustada poliitilistest, ärilistest, rassilistest või religioossetest kaalutlustest.» ROK lahendab olümpialiikumise küsimusi oma istung järkudel. Need toimuvad vähemalt kord aastas. Olümpiamängude aastal peetakse 2 istung-järku: esimene tali-, teine suveolümpiamängude ajal. ROK-i esimeseks istungjärguks peetakse Pariisis 1894. a. toimunud rahvusvahelist kongressi, millel ROK asutati. Kõik istungjärgud on kinnised, neist võtavad osa ainult ROK-i liikmed ja auliikmed.

Istungjärk kinnitab ROK-i tegevuskava ja ROK-i Täitevkomitee otsused, arutab ja otsustab olümpiareeglite muutmist, valib olümpiamänge korraldava linna, kinnitab olümpiamängude kava, annab amatööristatuudist lähtudes sportlastele olümpiamängudel võistlemise loa, kuulab olümpiamängude organiseerimise komitee aruandeid mängude ettevalmistuse kohta, lahendab rahvusvaheliste spordiföderatsioonide kaebused ja olümpiamängudel tekkinud poliitilised intsidendid, kinnitab uute rahvuslike olümpiakomiteede põhikirja (see tähendab nende tunnustamist) ja valib ROK-i Täitevkomitee. 1979. a. oli ROK tunnustanud 134 rahvuslikku olümpiakomiteed. Vastutuse olümpiavõistluste tehnilise korralduse eest on ROK pannud olümpiaalade rahvusvahelistele spordiföderatsioonidele.

Istungjärkude vahepeal juhib olümpialiikumist ROK-i Täitevkomitee. Sellesse kuuluvad president, 3 viitsepresident! ja 5 liiget. ROK-i president valitakse 8 aastaks, kuid tema volitusi võidakse seejärel 4 aasta kaupa pikendada. Viitsepresidendid ja täitevkomitee liikmed valitakse 4 aastaks. ROK-i Täitevkomitee peab istungeid 2—3 korda aastas. Ta koostab ROK-i istungijärkude päevakorra ja otsuste projektid, kontrollib ja valmistab ette istungjärkudele kinnitamiseks esitatavaid dokumente, peab sidet rahvusvaheliste spordiföderatsioonide ja rahvuslike olümpiakomiteedega ning juhib ROK-i jooksvat asjaajamist (sekretariaadi tööd). Kõik täitevkomitee otsused kuuluvad ROK-i istungjärgul kinnitamisele. Kui probleem nõuab kiiret lahendamist, võib president korraldada otsuse hääletamise kirja teel. Istungjärkudel lahendamist vajavaid küsimusi uurivad kas alalised või ajutised alakomisjonid, nemad kavandavad ka lahendamisettepanekud. Oma tegevuse finantseerimiseks vajaliku tulu saab ROK liikmete aastamaksust (ä 60 dollarit), ametliku bülletääni väljaandmisest ning summadest, mis talle lepingutekohaselt laekuvad olümpiamängude televisioonis ülekandmise eest. ROK-i ametlikud keeled on inglise ja prantsuse keel, kuid vaidlusküsimused otsustatakse prantsuskeelse variandi alusel. Töökeelteks on tunnistatud ka vene, hispaania ja saksa keel. ROK-i peakorter asub Lausanne'is (Šveitsis), ametlik häälekandja, bülletään «Olympic Review» ilmub 6 korda aastas. Peakorteri juures on muuseum, kus säilitatakse olümpialiikumise ajalugu käsitlevaid materjale. Peale olümpiamängude hooldab ROK ka mõningaid regionaalseid mänge: Panameerika, Aasia, Aafrika, Kesk-Ameerika ja Kariibi mere ning Vahemeremaade mänge. Nende mängude puhul on lubatud käsutada olümpiadeviisi, -lippu ja -embleemi.

Rahvuslik olümpiakomitee juhib olümpialiikumist ühes riigis või geograafilises piirkonnas ja esindab seda riiki või piirkonda rahvusvahelises olümpialiikumises. Et sportlased saaksid osa võtta olümpiamängudest, tuleb asjaomase riigi või piirkonna rahvuslikul olümpiakomiteel taotleda ROK-ilt enda tunnustamist. Tunnustuse saamiseks peab rahvuslik olümpiakomitee ühendama vähemalt viit olümpiaala rahvuslikku spordiföderatsiooni, mis on vastava rahvusvahelise spordiföderatsiooni liikmed. Kui see tingimus on täidetud, esitab rahvuslik olümpiakomitee ROK-ile oma põhikirja ning selle kinnitamine ROK-i istungjärgul ongi rahvusliku olümpiakomitee ametlik tunnustamine. ROK-il on õigus tunnustamist tühistada, kui ei järgita olümpialiikumise põhimõtteid ja ROK-i reegleid. Rahvuslikku olümpiakomiteesse võivad kuuluda olümpiaalade rahvuslike spordiföderatsioonide esindajad, selle maa ROK-i liikmed ning olümpialiikumist oluliselt edendanud kehakultuuri- ja sporditegelased. Rahvuslik olümpiakomitee levitab riigis olümpiaideid, arendab olümpialiikumist ning jälgib, et olümpiasporti ei käsutataks poliitilistel ega ärilistel eesmärkidel. Ta saadab sportlasi olümpiamängudele, vastutab nende käitumise eest mängudel ning hoolitseb nende varustuse, transpordi, majutamise ja arstliku teenindamise eest. ROK-i Täitevkomitee on korraldanud rahvuslike olümpiakomiteede esindajatega üksnes instrueerivat laadi nõupidamisi. 30. IX 1965 toimus Roomas esimene rahvuslike olümpiakomiteede esindajate omavaheline nõupidamine; võeti vastu otsus, mis kajastas ühiseid olümpiaspordi edendamise nõudeid ja vajadust asutada oma alaliselt tegutsev keskorgan. Selle rajamiseks moodustati koordineerimiskomitee, kuhu valiti ka NSVL Olümpiakomitee esindaja. 1968. a. nov-s asutati Rahvuslike Olümpiakomiteede Alaline Peaassamblee (ingl. Permanent General Assembly of the National Olympic Committees, lüh. PGA NOC), presidendiks valiti G. Onesti (Itaalia). PGA NOC seadis endale ülesandeks tõhustada koostööd ROK-iga ja kavandada talle esitamiseks rahvuslike olümpiakomiteede ühised seisukohad olümpialiikumise küsimuste kohta, ühtlustada ja edendada rahvuslike olümpiakomiteede tegevust, aidates neil vahetada spordi arendamise kogemusi ning abistades arengumaade rahvuslikke olümpiakomiteid.

PGA NOC ühendab rohkem kui 100 rahvuslikku olümpiakomiteed, kuid ROK teda ametlikult ei tunnusta. Oma teguviisi põhjendab ROK sellega, et PGANOC-ga pole kõik 134 rahvuslikku olümpiakomiteed ühinenud ja seega ei väljenda ta kõigi huve. 1968. a. loodi ka regionaalne rahvuslike olümpiakomiteede ühendus — Euroopa Rahvuslike Olümpiakomiteede Alaline Konsultatiivkonverents (ingl. National Olympic Committees of Europe (Permanent Advisory Conference)). Rahvuslike olümpiakomiteede liitumine on mõjustanud ROK-i tegevust.

NSVL Olümpiakomitee moodustati 1951. a. apr-s, tema põhikirja kinnitas ROK 45. istungjärgul (1951). Samal istungjärgul valiti ROK-i liikmeks NSVL Olümpiakomiteest Konstantin Andrianov ja järgmisel istungjärgul 1952. a. Aleksei Romanov (ROK-i liige a-ni 1971, auliige a-ni 1979). NSVL Olümpiakomitee on ühiskondlik organisatsioon, mille ülesanne on kaasa aidata kehalise kasvatuse ja amatöörspordi arendamisele NSV Liidus, laiendada spordialaseid rahvusvahelisi sidemeid ning tõhustada koostööd rahu ja sõpruse tugevdamiseks.

NSVL Olümpiakomitee esindab Nõukogude sportlasi rahvusvahelises olümpialiikumises ja hoolitseb, et nad saaksid olümpiamängudest osa võtta, ta peab sidet ROK-i, teiste rahvuslike olümpiakomiteede ning rahvuslike ja rahvusvaheliste spordiföderatsioonidega. NSVL Olümpiakomiteel on 122 liiget. Kõrgeim organ — pleenum — kutsutakse kokku vähemalt kord aastas. Pleenumite vahelisel ajal juhib tööd 4 aastaks valitud presiidium (esimees 1951—75 Konstantin Andrianov, a-st 1975 Sergei Pavlov).

Nõukogude sportlased osalevad olümpiamängudes a-st 1952. NSVL Olümpiakomitee ja Nõukogude sportlased on kõigiti propageerinud olümpiaideid ja järginud olümpiaharta sätteid. 1955. a. autasustas ROK NSVL Olümpiakomiteed olümpialiikumise arendamises saavutatud edu eest Bonacossa trofeega ning 1962. a. anti Üleliidulise Kehakultuuri- ja Spordikomitee endisele esimehele Nikolai Romanovile Olümpiadiplom teenete eest. 1962. a. Moskvas toimunud ROK-i 59. istungjärgu avakõnes ütles tookordne ROK-i president A. Brundage: «1912. a. oli Venemaa koond-võistkonnas 172 meessportlast (mitte ühtegi naist) ja võideti 4 medalit. 1960. a., kaksteist olümpiaadi hiljem, kuulus Nõukogude Liidu võistkonda 254 mees- ja 53 naissportlast ning nad võitsid 103 medalit, ükski teine maa ei ole suutnud nii lühikese aja vältel saavutada sellist hiiglasuurt edu.»

Käesoleval ajal on ROK-i liikmed Konstantin Andrianov (oli 1966—70 ROK-i viitsepresident) ja Vitali Smirnov (a-st 1971; oli 1974—78 ROK-i Täitevkomitee liige ja on a-st 1978 ROK-i viitsepresident).

Rahvusvahelisi spordiföderatsioone on maailmas kokku üle 80. Olümpialiikumise seisukohast võib neid jagada olümpiaalade ja mitteolümpia-alade föderatsioonideks. Olümpiaalade rahvusvahelisi spordiföderatsioone on 26. Peale nende on ROK tunnustanud ka mõningaid niisuguste spordialade rahvusvahelisi föderatsioone, mis olümpiaprogrammi ei kuulu.

ROK-i reeglite kohaselt vastutavad rahvusvahelised spordiföderatsioonid olümpiavõistluste korraldamise eest ja kontrollivad tulemusi, kuid neil ei ole otsustamisõigust olümpiamängude põhiküsimuste lahendamisel. Alates 1921. a-st on toimunud küll mitu ROK-i ja rahvusvaheliste spordiföderatsioonide vahelist nõupidamist, kuid föderatsioonide seisukohti on ROK vähe arvestanud ning mitmele nende ettepanekule vastu seisnud. See on põhjustanud föderatsioonide omavahelise liitumise. 1967. a. peeti Lausanne'is 27 rahvusvahelise spordiföderatsiooni (neist 19 olid olümpiaalade föderatsioonid) nõupidamine. Moodustati Rahvusvaheliste Spordiföderatsioonide Peaassamblee (pr. Assemblee Generale des Fede-rations Internationales Spoitives, lüh. AGFI), valiti juhtivad organid ja kinnitati põhikiri. AGFI ülesandeks sai suurendada rahvusvaheliste spordiföderatsioonide autoriteeti ja iseseisvust, tugevdada nende sidemeid ROK-iga ning teha ROK-ile ja teistele rahvusvahelistele spordiföderatsioonidele teatavaks oma liikmete ühised seisukohad rahvusvahelise spordiliikumise ja olümpiamängude kohta. AGFI liikmeks võib olla iga rahvusvaheline amatöörspordiorganisatsioon. Keskus asub Monte Carlos, ametlikud keeled on inglise ja prantsuse keel. Peaassamblee istungeid peetakse kord aastas, president valitakse üheks aastaks. Olümpiaalade rahvusvahelistest spordiföderatsioonidest ei olnud 1977. a-ks AGFI-ga ühinenud ainult kergejõustiku- ja ratsutamisföderatsioon. ROK AGFI-d ametlikult ei tunnusta, kuid on mõningaid tema ettepanekuid arvestanud ja heaks kütnud, näiteks on lubanud pidada olümpiaaastal olümpiaspordialade MM-võistlusi, võimaldanud rahvusvaheliste spordiföderatsioonide esindajail osaleda olümpiavõitjate autasustamises ja suurendanud spordiföderatsioonide osa olümpialinna valikul (kontrollivad ja hindavad mängude korraldamise tegelikke võimalusi). Ent olümpiamängude sõlmprobleemide arutamisel (amatööristatuut, teleülekannetest saadava tulu jaotamine jms.) ei ole ROK AGFI seisukohti küllaldaselt arvestanud.

Olümpiamängude elustaja P. de Coubertin pidas vajalikuks sellise asutuse rajamist, mille peaülesanne oleks noorte hulgas olümpiaideid selgitada ja levitada. Tema mõte sai teoks alles palju aastaid hiljem 1949. a. võttis ROK vastu olümpiaakadeemia asutamise otsuse, kuid selle täitmiseni kulus veel 12 aastat. 1961. a. avati Olümpias Kreeka Olümpiakomitee juurde kuuluv Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia (pr. Academie Internationale Olympique, ingl. International Olympic Academy), mis seadis endale ülesandeks uurida spordi filosoofilisi, ajaloolisi, pedagoogilisi ja sotsiaalseid probleeme ning igati hoogustada olümpialiikumist. Akadeemia tegevust juhib nõukogu (president, 3 asepresidenti ja 5 liiget), mille Kreeka Olümpiakomitee valib oma liikmete ning Kreeka sporditegelaste hulgast 4 aastaks. Akadeemia tegevust suunab ROK-i olümpiaakadeemia-komisjon.

Rahvusvaheline Olümpiaakadeemia korraldab igal suvel kahenädalasi istungjärke, kus kuulatakse ROK-i liikmete, rahvusvaheliste spordiföderatsioonide ja rahvuslike olümpiakomiteede esindajate, teadlaste ning teenekate sporditegelaste ettekandeid olümpialiikumise jm. spordiprobleemide kohta; peetakse ka seminare ja diskussioone ning tegeldakse spordiga. Istungjärkudele võib iga rahvuslik olümpiakomitee saata kuni 10 inimest. Osa võtab vähemalt üks ROK-i liige, külalisteks kutsutakse olümpiavõitjaid jt.

Koostamisel kasutatud teost “Olümpiamängud” ; Tallinn ; Valgus ; 1980