NAFTAREOSTUS JA SELLE TAGAJÄRJED

Merede reostatus naftaga ei ole mingi erandnähtu. Naftat voolab merre iga päev, reostades rannikualasid, tappes loomi-linde ning hävitades kalavarusid.

Mered näivad nii hiiglaslikud, et sageli tundub, nagu ei suudaks inimtegevus neid mitte kuidagi mõjutada. Sel arvamusel pole aga tõepõhja all. Naftareostus laastab terveid rannikualasid, põhjustades merelindude kolooniate hävimise ning tappes elu meres.

NAFTAREOSTUSE ALLIKAD

Õlikatkuoht pole kuhugi kadunud, pigem suureneb see aasta-aastalt. Selgitustöö ja avalikkuse nõudmiste survel ollakse tänapäeval küll hoolikamad õlitankerite puhastamisel ning õnnetuskindlamaks on tehtud ka nende ehitust. Ent praeguseks on muutunud õlisaaste iseloom ja allikad. Vähenenud on küll suurte õnnetuste hulk, kuid kasvanud väikereostajate osakaal. Enamik vette sattunud õlist pärineb nüüd leketest õli ümberpumpamisel, laevade masinaruumist või tankeritelt merre lastud õlijääkidest ja jõgede väljakandest. See teeb kontrolli ja arvepidamise raskeks, täpsed analüüsid on aga kallid. Ohtlikud on ka tankerite pesemiseks kasutatavad väga toksilised ained. Euroopas sattus 1990. aasta andmetel keskkonda 568 800 tonni naftasaadusi, sellest otseselt mereõnnetustest vaid 121 000 tonni. Suuremad saasteallikad olid tankeritelt mitmesuguste tööde käigus merre voolanud nafta ja naftasaadused – 158 600 tonni – ja pilsiveed (laeva sise- ja väliskesta vahele pumbatav vesi) ning kütteõlid – 252 600 tonni. Samas arvatakse, et vaid 28 protsenti laevade põhjustatavast naftareostusest on õnnetuste või eksimuste tagajärg, 72 protsenti jääb inimeste mugavuse ja hoolimatuse arvele. Madalmaade, Saksa ja Taani madalaveelise rannikumere veelinde ähvardavatest ohtudest peetakse praegu õigustatult suurimaks nafta ja naftatoodete lekkeid laevadelt ning avamere naftapuurimis- ning –ammutamisseadmetelt. Samade muredega puutuvad kokku ka teised maailma riigid, näiteks voolas IXTOTI naftaplatvormil toimunud plahvatuse tagajärjel 1978. aastal Mehhiko lahte üle 400 000 tonni naftat.

MÕJU LOOMASTIKULE

Loomadest on naftareostuse mõju eriti tugev kaladele ja nende kudemispaikadele ja veelindudele. Reostuse mõju avaldub kõigepealt toksilisuses. Lisaks otsesele suremusele, mis mõnede vähiliste puhul võib ulatuda 90 protsendini, põhjustavad naftasaadused väärarenguid ja häireid näiteks kaladel ning loodete hukkumist. Vette sattunud õli on linde ohustanud kahekümnenda sajandi algusest, seejuures niisugusel määral ja viisil, et selle tagajärgi hakati nimetama õlikatkuks.

Kokkupuutel nafta ja õliga lagunevad sulgede märgumist takistavad rasvad, suled kleepuvad kokku ja lind kaotab lennuvõime. Linnul lõpeb sulestiku märgumine tavaliselt surmaga, sest sulgede vahele jääv õhk asendub veega ning tema keha hakkab kiiresti jahtuma. Lind muutub raskemaks ning vajub sügavamale vette. Tulemuseks võib olla surm mõne minuti või päeva pärast. Õliga määrdunud lind püüab tavaliselt oma sulestikku noka abil puhastada. Nii määrdub lootusetult ka nokk, osa õli satub suhu ning neelatakse alla. Õlikatkus linnu surma põhjustab alajahtumine, uppumine, nälg või mürgistumine sulestiku puhastamisel. Merelindude kolooniate läheduses võib õlikatku tõttu hukkuda kümneid tuhandeid linde. Näiteks on vähem kui 200-tonnine naftaleke tapnud 40 000 merelinu.

Naftareostuse tagajärjel surnud loomi söövad kalad või röövlinnud, näiteks valgepeamerikotkad, mõõkvaalad või merilõvid ning surevad omakorda mürgitusse. Nii jätkub nafta tõttu mereloomade toiduahela saastumine.

TAGAJÄRGEDE LIKVIDEERIMINE

Efektiivseid meetodeid naftareostuse likvideerimiseks pole veel leiutatud. Meetodid ning tehnoloogia sõltuvad olulisel määral kliimatingimustest ning veetemperatuurist. Tormine meri võib naftalaigu laiali ajada ning kiirendada selle lendumist ja hajumist, ent võib samuti tekitada naftast ja veest koosneva segu, mis laguneb raskemini kui puhas nafta. Samuti segab tuul tihtipeale korjetöid. Kui meri on vaikne, võib õlitõkkepoomide, kogumismattide ja –käsnade abil õli kokku koguda. Samuti on olemas erilised korjelaevad, mis koguvad kokku naftaga reostunud veekihi. Väiksemate reostusjääkide neutraliseerimiseks võib kasutada vastavaid kemikaale, mis lagundavad naftajäägid väikesteks osakesteks – emulsiooniks, mis laguneb mingil määral edasi meres elavate bakterite toimel. Erakordselt ohtlik on naftareostus külmades arktilistes piirkondades, kus sellest lendub või lahustub väga vähe.

Kuna reostuse ennetamine on siiski märgatavalt odavam ja tõhusam kui selle koristamine, on õlisaaduste merresattumist püütud vähendada mitmete rahvusvaheliste lepete ja konventsioonide, näiteks MARPOL-I abil. On loodud ka erilised jälgimisteenistused, mille ülesandeks on patrullimine. Kuna üha rohkem tuleb juurde väikereostajaid, siis on nüüd lekkeid palju raskem avastada. Õlilekete otsimine ja jälgimine õhust saab toimuda piiratud aja jooksul ning tugevama lainetuse korral pole nende kindlakstegemine võimalik. Järjest on kasvanud biomotooringu vajadus. Üheks heaks ning praktikas juba läbiproovitud seireviisiks on osutunud randa uhutud lindude loendused, mis algasid paljudes maades 1972. aastal.

SUURED TANKERIKATASTROOFID

Naftatankeri Torrey Canyon katastroof toimus 1967. aasta märtsis Lands Endi lähistel Suurbritannias, tekitades esimese tõeliselt laialiulatusliku reostuse. Merre ning lähedalasuvatele laidudele ja rannikule voolas 106 000 tonni naftat. Hukkus tuhandeid kohaliku populatsiooni tirke ja alke, Prantsuse saarestiku Sept põhjalunnide populatsioon suri praktiliselt välja.

Tankeri Amoco Cadiz katastroof Prantsusmaal asuval Bretagne´i rannikul 1978. aastal oli selle aja suurim Lääne-Euroopas toimunud tankeriõnnetus. Mootoririkke tagajärjel paiskus tanker vastu Bretagne´i kaljusid puruks. Hukkus tuhandeid rändlinde, turismimajandus ja austrikasvatus kannatasid suuri kahjusid.

Tankeri Exxon Valdez katastroof toimus Alaska lähistel 1989. aastal. Hiigelsuur supertanker, mida juhtis kogemusteta meremees, sõitis karile. Naftafirma Exxon, Alaska omavalitsus ning USA võimud aeglustasid reostuse levikut tõkestava varustuse toimetamist õnnetuspiirkonda, seetõttu voolas nafta laiali ka suurele osale Prince Williami väina territooriumist ning põhjustas pöördumatuid kahjustusi sealsetele taimedele ja loomadele. Lõpuks kohale jõudnud reostusekorjevahendid osutusid sobimatuks. Merre jõudnud 232 000 vaaditäiest naftast õnnestus kokku korjata vaid murdosa. Suurte tankerite sagedased katastroofid on põhjustatud mitmest tegurist. Supertankerid on liiga rasked, väga pika pidurdusteekonnaga ning seetõttu purunevad nad kergemini kui väiksemad laevad.

MIDA SAAKS ETTE VÕTTA?

Nafta- ja naftasaaduste reostuse mõju on eriti tugev veekogudes ning suurim saastekoormus on meredel. Keskmiselt satub igal aastal merre rohkem kui kolm miljonit tonni naftat, Läänemerre 50 000-100 000 tonni. Merre sattuv nafta pärineb tavaliselt tankeriõnnetustest, meres asuvatest naftapuurtornidest ning naftatööstusettevõtete või hoidlate püsiheitmetest või leketest.

Oluline hulk naftat satub merre kanalisatsioonist ja jõgede reostumise tagajärjel. Igaüks, kes valab vana õli- või naftajäägi kanalisatsioonist alla või laseb sellel maa sisse imbuda, on reostuse tekitamisel kaassüüdlane. Nafta kuulub ohtlike jäätmete hulka, mis tuleb viia tanklates olevatesse ohtlike jäätmete konteineritesse.

Naftaõnnetuste arv on seotud ka autode hulga kasvamise ja meie tavapärase, energiat raiskava eluviisiga. Seega on asi, mille üle võiks mõnikord mõtiskleda.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Loomariigis

*R. Harlow S. Morgan “Ohustatud loodus”