Naersin kogu südamest

Üks päris lõbus lugu juhtus aastaid tagasi, kui naersin kogu südamest. See juhtus siis, kui käisin sugulastel külas.

Sugulased elasid ilusa järve kaldal, kuhu viis kitsas tee.

Oli juulikuu ja haruldaselt soojad ning päikesepaistelised ilmad. Me olime viiekesi: mina , Triin, Kristiina, Liina ja Albiina. Meil oli väga lõbus. Käisime tihti järves ujumas, luusisime järve ääres metsas ja nautisime suve. Ainukeseks nuhtluseks olid Mark ja Jüts, kes olid oma arust tähtsad kutid, sest neil oli mootorratas. Nad olid ülbed, suitsetasid ja rögastasid igal pool ning ajasid mul südame pahaks.

Jüts ja Mark püüdsid meid kõikjal kiusata. Kui me ujusime, viskasid nad meie riided vette, kui me päevitasime, sõitsid nad meie ümber oma viletsa mootorrattaga ja tolmutasid kõik kohad täis. Olime tüdinud nende kiusamisest ja otsustasime midagi ette võtta.

Ühel päeval tulimegi järve äärde ujumisriiete ja palliga. Kogu aja viitsime vees ega teinud Jütsist ega Markist väljagi. Kuid neile oli tähelepanu ja eputamine tähtis. Järve ääres oli ka küngas, mille peal sai sõita ja vette hüpata. Künkast paar meetrit eespool asusid kadakad ja mõned kibuvitsapõõsad.

Võib õelda, et see oli neile üks halvemaid päevi nende elus.

Mark ja Jüts istusid mootorrattal selga ja kihutasid läbi kadakate ja kibuvitsapõõsaste, ise sealjuures karjudes: “Emme, appi, ai,ai!” See tegi meile suurt nalja ja seal naersin kogu südamest. Jüts ja Mark said õppetunni. Nad oli üleni kriimustusi täis ja nad loobusid oma ülbest hoiakust.

Nüüd saame nendega hästi läbi ja oleme sõbrad. Tiit rääkis meile hiljem, et nad olid sel hetkel püüdnud meie tähelepanu võita sellega, et nad pööravad järsku enne kadakaid ära. See neil ei õnnestunud, küll aga õnnestus neil lahti saada oma mootorratast ja oma hoiakust, mis teistele ei meeldinud.

Seda hetke ei unusta ma kunagi, naeran veel praegugi, kõht kõveras, kui sellele mõtlen.