Murdeiga ehk puberteet on teaduslikult öelduna sugulise küpsemise ajajärk, mis algab tüdrukutel enamasti 13 aastaselt ja poistel 13 - 14 aastasena, kuid mõlemil lõppeb see 17.-18. eluaastal. Selles eas areneb inimene kehaliselt ja vaimselt kiiresti, ilmnevad iseseisvustung ja püüd ennast maksma panna, suurenenud tundlikkuse pärast on enesetunne hell, kõike hinnatakse uue pilguga.

See eelnev jutt oli väga täpne, aga ta oli ka väga keeruline. Järgnevas essees kavatsen ma jutustada oma mõtteid murdeea kohta.

Nagu eelnevalt öeldud, on murdeiga füüsilise kasvamise aeg, kuid kindlasti areneb ka inimese vaimne pool. Teismeline tahab saada rohkem hoolitsust ja hellust, kuigi ta seda tihti ei tunnista. Ta soovib, et teda kiidetaks, tavaliselt seda ei juhtu. Juhtub nii, et kui laps läheb ema või isa juurde ja ütleb, et ta sai kontrolltöö viie, siis ema ja isa ütlevad selle peale tavaliselt: "Tubli!" või halvemal juhul "Ja siis…." Kuid sellest lapsele ei piisa. Kuid nüüd hakkaksid lapsevanemad minuga vaidlema: "No mida ma talle ütlen? Sai ühe viie ja asjal lõpp. Õppigu samas vaimus edasi, ma ei sa ju teda taevani kiita!" Vot nüüd ongi tegemist teismelise oma mõttemaalilmaga, kuhu ma enne sihtisin.

Teismeliste mõttemaailm on suurte inimeste omast väga erinev. Võtame selle sama kontrolltöö näite. See laps tahaks rohkem sõnu saada kui tubli! Näiteks võtame ühe küsimuse, mida võiks küsida. Selleks on see: Tubli tüdruk (poiss), oli see ka raske? Kindlasti ei tohiks küsida selliseid küsimusi nagu kas sa spikerdasid või kas keegi sai ka veel viie? See spikerdamise värk tekitab lapses (kes ei spikerdanud) mitte usaldamistunde. Aga see küsimus kas keegi sai veel viie ei käi nagu selle teema juurde, et sinu laps sai viie! Oi see sai nüüd väga keeruline olema, aga loodan, et saite midagi aru.

Nagu järeldasite on teismelise mõttemaailm tõesti eriline. Teismelise eas toimuvad suured solvumised ja ka leppimised. Solvutakse lepitakse…

Kui vanem ei luba teismelisele seda mida ta soovib (nt peole minna), siis toimuvad uste paugutamised ja muud sellised asjad. Teismelisel on lihtsalt vajadus ennast kuidagi välja elada, kas karjudes või uksi paugutades, see toimub igal ühel eraldi. Kui karjumine oma vanemate peale on juba toimunud ja vanemad välja vihastatud hakatakse, aga kahetsema: Miks ma seda tegin, see põhjus polnud ju üldse eriline!

Enam ei saada aru isegi OMA ENDA käitumisest!!

Jah murdeea vaimne pool on tõesti väga väga keeruline.

Nüüd jätame seljataha teismelise mõttemaailma ja suundume tema sõpruskonna juurde.

Teismeliseas kujunevad välja sõprusringkonnad, milles on niinimetatud kirjutamata reeglid, mille rikkumisel vaadatakse sind kui veidi imelikku. Kuid sõprusringkonnas kujunevad välja ka parimad sõbrad. Parimad sõbrad - see mõiste on mitmeti võetav. Mõnede arvates on parimad sõbrad need, kes teevad kõike koos, aga teiste arvates on need parimad sõbrad, kes teavad üksteise saladusi. Minu arvates on, aga parimad sõbrad need, kes teevad enamus asju koos ja teavad ka üksteise saladusi. Aga mis saab nendest kes ei kuulu ühtegi sõpruskonda? Tavaliselt me ei pane seda tähele. Tavaliselt muutuvad nad üksikuks ja nad satuvad klassis põlu alla. Nendel lastel puudub enda usaldus ja nad arvavad, et nad peavadki selliseid olema. Kuid nad ei pea! Neil peaks jätkuma tahet uskuda endasse.

Kuid nüüd räägin ma ühest raskemast teemast mis puudutab just sõpruskondi. Tavaliselt eralduvad sõpruskonnast ka peale parimate sõprade ka üks poiss ja tüdruk. Need teismelised ei ole lihtsalt sõbrad vaid nad tunnevad veel midagi peale sõpruse. Nemad hakkavad tavaliselt käima.

Olen nüüd rääkinud ainult murdeea vaimsest poolest, kuid füüsiline pool on kõigile teada ja selle kohta on palju informatsiooni, ning see juhtub kõikidel tüdrukutel ja poistel ühesuguselt ja ma ei hakka sellel teemal kirjutama.

Murdeiga on üks raskemaid perioode inimese elus, tuleb lihtsalt sellest rõõmu tunda ja see läbi elada.