|
MULLASTIK Mullateke Looduses kulub mullatekkeks vaga kaua aega. See juhtub üliaeglaselt kulgevast porsumisest, protsessist, mis on mullatekke alus. Tuul ja vesi kulutavad aastasadu kivimite pinnalt imetillukesi osakesi, mis lähevad mulla koosseisu. Ühe cm paksuse mullakihi tekkimiseks aluskivimist võib kuluda kuni 1000 aastat. Kahjuks toimub mulda lõhkuv erosioon palju kiiremini. Maakeral hävitab erosioon igal aastal 75 miljardit tonni mulda. Enamasti on erosiooni tekitaja inimene. Maa harimisel tehakse vigu ning tuul ja vihm kannavad põldudelt viljaka pealispinna ära. Paraku pole inimesed, suutes küll mulda hävitada, võimelised seda ise valmistama. Ainult pikaajalised looduslikud porsumisprotsessid võivad muuta kivimi mullaks. Inimene sellega toime ei tule. Just seepärast on äärmiselt tähtis asuda kõrvaldama kõiki erosioon soodustavaid tegureid. Erinevad mullad Muld pole kõikjal sugugi ühesugune. Mulla iseloom oleneb aluskivimist, seda moodustavad orgaanilise ja mineraalse materjali tüübist ja hulgast ning ka ilmastikust. Vaid väga väike osa maailma muldadest on moodustunud ideaalsetes oludes ning mitte kõik pinnased ei sobi taimekasvatuseks. Tegelikkuses on hoopis nii, et enamik maast ei kõlba põllunduseks. Vaid 11% maismaast on ülesharimiseks sobiv. Ülejäänud 89% on, kas liig kuiv, külm, niiske, madal või väheviljakas. Korralik põllumaa pole maailmas ühtlaselt jaotunud. Mõnedes riikides on palju rohkem head põllumaad kui teistes. Protsentuaalselt kõige rohkem harimiskõlblikku maad leidub Euroopas. Üle kolmandiku sellest maailmajaost sobib põlluvilja kasvatamiseks. Kõige vähem põllumaad on Põhja- ja Sise-Aasias, vaid kümnendik sealsest maast kõlbab harimiseks. Samal ajal kahaneb põllumaa kõikjal maailmas erosiooni tõttu. Inimtegevus ei ole mõjutanud muinasajal põldudena kasutusel olnud rendsiinade põhimõttelist olemust ega märkimisväärselt kallutanud mulla kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid näitajaid (vt. Joonis nr. 61) .Humifikatsiooniaste on küll mõnedel põldudel suurem, humihapete osakaal ja huumuse lahustuvus võib olla erinevatel põldudel väiksem, kuid see ei ole ilmselt üldlevinud tunnus. Võrdlused murendiga paeplaatide ja kivikirstkalmete all kinnitavad materjalide identsust ning näitab, et murenemisprotsess on aja jooksul intensiivistunud. Samal ajal ei ole välistatud, et mitte ainult aluspõhjapael, vaid ka moreenidel võisid mullatekkeprotsessis osaleda õhukesed veesetted või tuuletekkelised pealekanded, mis jääajajärgsete muutuste summeerumisel on muutunud mullaks ning kujutavad nüüdisajal endast eelkõige nende huumushorisonte. Eriti raske on selliseid objekte ning nende kujunemise eripärasid seletada seal, kus nüüdisaegse inimtegevuse, korduva tuulemurru või mõne muu mõjutuse tulemusena on seesugused katted segatud all-lasuvate kihtidega ning aset leidnud vahelduva kuhjumise ja migratsiooni nähtused.
PÕLLUMAJANDUS Põllumajandus... ...on rahvamajandusharu, mis toodab toiduaineid ja mõnesugust tööstustoorainet. Põllumajanduse põhiharud on taime- ja loomakasvatus, tähtsaimad kõrvalharud on mesindus ja iluaiandus. Rohkem, kui teised majandusharud oleneb põllumajandus põhilisest loodusest, eriti kliimast ja mullastikust. Taimekasvatuseks vähe sobivais piirkondadeks peetakse loomi looduslikel karjamail. Tänapäeval läheneb põlumajandussaaduste tootmine tööstuslikule suurtootmisele. Maaparandus ning maa parem harimine ja väetamine on mulla viljakust suurendanud ja põllusaaki rohkendanud. Tootmist tõhustavad ka taimede sordiaretus ja loomade tõuaretus. Põllumajandus on inimese üks vanemaid tegevusalasid- aastatuhandete jooksul on põllult, aiast ja laudast saadud kõike, mida inimene toiduks ja kehakatteks vajab. Kuigi viimastel aastakümnetel on osa toidu, rõivaste ja jalanõude varustamise võtnud enda peale toiduainetööstus ja keemiatööstus. Parimad toorained (linase, villase, naha jne.) tulevad siiski põllumajandusest. Tähtsaim osa Eesti põllumajandusest on loomakasvatusel e. karjandusel. Kasvatatakse veiseid, sigu, linde, kui ka lambaid. Loomakasvatuse alla mahub ka karusloomade (hõberebased, naaritsad jt.), kalade ja juba eelpoolmainitud mesilaste kasvatamine. Põllundus... ...on põlluharimine; maaviljeluse peaharu; kultuurtaimede, s.o. teravilja, kartuli, tehniliste kultuuride, põldheina, silokultuuride ja juurvilja kasvatamine. Intensiivne põllundus põhineb viljavaheldusel ehk külvikorral. Eestis tekkisid põllunduse alged 2. aastatuhande algul e.m.a., esimestel saj. m.a.j. oli see juba peamine elatusala. Üldine oli ale- ja söödaviljelus, kasvatati peamiselt otra ja nisu.1. aastatuhande lõpus olid ülekaalus kesasöödiviljelusega põlispõllud. Tähtsaimaks teraviljaks sai 12. saj. talirukis. Praegusel ajal kasvatatakse peamiselt rukist ja nisu (toiduks) ning otra ja kaera (enamasti loomasöödaks). PÕLLUASUKAD Põldlõoke... ... on varblasest veidi suurem, jässaka kere, suure pea ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga lind. Emas- ja isaslind välimuselt ei erine, mõlemal on ülapool muldpruun heledamate triibukeste ja laigukestega. Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Linnu laul pole küll väga helirikas, kuid see eest väga meloodiline. Põldlõoke toitub maapinnal, otsides toitu taimedelt nii kõrgelt kui nokk ulatub. Kevadel ja suve esimesel poolel moodustab nii vana- kui ka noorlindude toidulaua putukad, suve teisel poolel ja sügisel aga peamiselt seemned. Põldudel elutseva liigina hävitab põldlõoke ka põllutaimede kahjureid. Samuti sööb ta umbrohuseemneid, olles inimesele tubli abiline. Kasvavatest viljapeadest ta teri ei lüdi ja korjab vaid maha pudenenuid ning on seega põllul elutsevatele pisinärilistele tõsiseks toidukonkurendiks. Põldlõoke on võetud III kategooria kaitstavate liikide nimekirja.Põld uruhiir... ... Põld-uruhiir on keskmist kasvu, tömbi nina, lühikese saba ja lühikeste kõrvadega hiir. Ta värvus on ühtlaselt hallikas, kuid saba on pealt tumedam ja alt heledam. Tema lemmikelupaikadeks on enamasti põllud ning igasugused kuivemad avamaastikud - niidud ja heinamaad. Vähesel määral asustab ta ka metsaservi ja põõsastikke. Põld-uruhiir on osav uuristaja, kes ehitab hargnevaid, suure hulga umbkäikude ja avadega urge, kuid mille käigud kulgevad enamasti maapinna lähedal. Looduses on põldhiirel vaenlasi ohtralt - kärplased, rebane, kass, kakud, kullid ja isegi metssiga.Mutt... ... Mutt on väike tömbi kehaga ja musta sametise karvaga imetaja. Kuna mutt elab kogu oma elu maa sees käikusid kaevates, on tal labidakujuliselt laienenud ja küünistega varustatud eesjäsemed. Mutil on väga väikesed silmad, mis on kaetud nahakurruga. Levinud on ta peaaegu terves Euraasias. Eestis kogu mandrialal, puudub vaid saartel . Peamise osa oma elust on mutt toiduotsingutel. Aedades tuhnivad mutid üles mullahunnikuid ning uuristavad käike peenardesse. Sellega tekitavad nad inimestes suurt meelehärmi ja pahameelt. Olulisem on aga see, et mutt hävitab mitmesuguseid kahjurputukaid ning kobestab mulda. Mutti on kütitud tema karusnaha pärast. Looduskaitse all ei ole.KASUTATUD KIRJANDUS 2. peatükk: Planeet Maa, lk. 7 :Planeet Maa, lk.. 11:Planeet Maa, lk. 13
8. peatükk: Mullastik, lk 428- 429
|