Kambja Põhikool 2002

Wolfgang Amadeus Mozart sündis 27. jaanuaril 1756. aastal Salzburgis. Mozart oli juba väiksena väga andekas. Märganud poisi erakordset musikaalsust, hakkas isa kolmandast eluaastast alates talle vastavat õpetust andma ja väike Wolfgang tegi lausa uskumatuid edusamme. Isa oli silmapaistev viiuldaja, helilooja ja orkestrijuht. Neljaaastasel Wolfgangil kulus üksnes pool tundi selleks, et õppida ära menuett ja seda siis lausa võluvalt ning rangelt ettenähtud rütmis esitada. Wolfgang polnud veel kuueaastane, kui ta hakkas juba ise muusikat komponeerima, ehkki ei osanud seda veel noodikirja panna.

Juba kuueaastase poisikesena viidi Mozart Viini, ühe tolle aja suurimasse muusikakeskusesse, kus ta esines keiserlikule perekonnale. Juba siis - muidugi teadmatult poisile endale ja kõigile juuresviibinuilegi- toimus otsekui mingi kahevõitlus väikese kuuleka poisikese ja imperaatori vahel. Seistes otse klavessiini kõrval, andis valitseja lapsele ühe raske ülesande teise järel. Väike Wolfgang tuli kõigega hiilgavalt toime.

Mozarti elusündmused jätsid nii või teisiti jälje ka tema ooperiloomingule ning ooperite saatusele.

Oma esimese tellitud täiemõõdulise ooperi “ La finta semplice” kirjutas Mozart kaheteistaastasena. Ooper kirjutati Viini õukonnateatri tellimusel, kuid see jäi lavastamata kohalike muusikute intriigide tõttu, kes nägid Wolfgangis ohtliku võistlejat. Isegi, kui teada, et Mozarti viiulisonaate trükiti Pariisis juba siis, kui Wolfgang polnud veel kaheksaaastanegi ja tema esimesi sümfooniaid esitati Londonis, kui poiss oli alles kümnene, paneb hämmastama fakt, et kaheteistaastane noormees oli suuteline kirjutama juba enam kui 500-leheküljelise ooperipartituuri.

Ta tegi koos isa ja õe Maria Annaga mitu kontsertreisi Münchenisse, Viini, Pariisi, Londonisse ning tutvus paljude heliloojatega, kes on mõjutanud tema varast loomingut. Sai isikupära kujundavaid mõjutusi esimesel reisil Itaaliasse (1769-71), kus tutvus põhjalikult sealse ooperi- ja kirikumuusikaga ning õppis G. B. Martini juures kontrapunkti (kontrapunkt on õpetus mitmehäälsest muusikastiilist, kus kaks või rohkem iseseisvat meloodiat moodustavad ühe kooskõlastatud terviku). Kuulsust tõid talle sellised ooperid nagu “Röövimine Serailist” ja “Teatridirektor”. Ent kuigi neid võib veel maailma eri lavadel näha, on hoopiski tuntum ooper “Figaro pulm”. See ooper on olnud helilooja ooperiloomingu üks tähtteoseid ja ühteaegu maailma ooperikunsti aegumatuid sedöövreid.

Nendel aastatel Mozart ei saanud enam luua teoseid tühistele, üksnes välise köitvusega libretodele. Pikkade otsingute järel jäi ta peatuma “Figaro pulmal”, mille oli hiljaaegu kirjutanud andekas näitekirjanik Beaumarchais. Selles näidendis oli kõike, mida helilooja otsis. Kuulus krahv Almaviva tahab petta oma teenrit Figarod ja võita tema pruudi Susanna armastust, kuid osav Figaro koos Susannaga veavad krahvi ennast ninapidi ning seavad ta täbarasse olukorda. Alamrahva seast pärit ja kuulsa sugupuuta mees irvitab tema kõrguse krahvi üle ning võidab teda tema enda kootud intriigis- kui lähedane see pidi olema Mozarti hingele! Ehkki lõbus, on “Figaro pulm” täis sügavaid eluprobleeme, mis sunnivad igaüht kõige tõsisemalt nende elude üle järele mõtlema.

Figarod ja tema sõpru saadab energiline, kiireloomuline ning “ründav”, krahvi ja tema lähikondlaseid aga õrn ning rauge muusika. Samal määral kui ooperi tekstid, kõlab ka muusikas tollesama “kolmanda seisuse” pealetung, kes juba mõne aasta pärast astus otsustavalt ning võidukalt välja aristokraatia vastu.

Ooperi esietendus möödus triumfaalse eduga. Keisrile aga oli vastukarva teose suunitlus. Ja nii juhtuski, et kuigi etendused läksid täissaalidele, võeti “Figaro pulm” peagi repertuaarist maha. Kuid seegi kord naeratas saatus Mozartile: ta sai külastada linna kulul Prahat. “Figaro pulmal” oli seal ebatavaline edu: etendus järgnes etendusele ja ooperi meloodiaid lauldi kõikjal.

Praha võttis Mozarti vastu kui suure muusiku. Üksnes siin sai ta juba oma eluajal selle üleüldise tunnustuse osaliseks, millele tal oli vaieldamatu õigus.

Prahasse sõit oli Mozarti jaoks tähtis veel teisestki küljest: ta sai siit tellimuse uuele ooperile. Spetsiaalselt Praha teatri jaoks kirjutas ta ooperi “Don Giovanni ehk karistatud patune” (1787), mida võib ehk pidada kõige ulatuslikumaks ja keerulisemaks kõigist tema lavateostest.

Mozarti viimane suurem ooper “Võluflööt”, mille ta lõpetas mõni kuu enne surma, sai tema kuulsusrikka loometee vääriliseks krooniks.

“Võluflööt” on muinasjutt - ooper. Muinasjutu-, fantastika-ja heade ning kurjade vaimude maailm oli Mozarti kaasaegsete kirjanike ning muusikute meelisteema, nagu üldse folkloor- pärimused, legendid ja kõik muu muinasjutu ning fantastika valdkonda kuuluv. Ja Mozart, too võlur ooperimaailmas, kasutas “Võluflöödis” viimse piirini kõiki selle žanri võimalusi.

Mitte eesmärgitult ei ühendanud Mozart “Võluflöödis” opera seria’t laulumänguga. Kahe erineva žanri võtete ühendamine oli vajalik selleks, et anda ooperile täiesti iselaadne helikeel, kuivõrd reaalsus ja muinasjutulisus põimuvad siin nii tihedalt, et on raske märgata, millal üks üle teiseks läheb.

Mozarti elu koosnes kokkusobimatutest vastuoludest. Ühelt poolt üldtunnustatud geniaalne muusik ja teiselt poolt inimene, perekonnapea, kes oli alalises puuduses sunnitud elu lõpuni mistahes esinemis- ning loomisvõimalusi otsima. Ühelt poolt iseloomu poolest vaese lihtrahva esindaja, teiselt poolt võimukas helide valitseja, kes oli suuteline kroonitud peadele nende õige koha kätte näitama. Kõigest sellest jutustas helide keeles uue sajandi künnisel ka “Võluflööt” - Mozarti luigelaul ooperiloomingu vallas.

Mozart suri 5.XII 1791. aastal Viinis. Arvatavasti tapsid Mozarti kolmekümne viie aastases elueas viletsus ja intriigid, need “öökuningannad”, kes ei suutnud taluda tema geniaalsust ning vabadusejanu.

Tänapäeval tunnevad miljonid inimesed Mozartit kui geniaalset muusikut, kui suurimat ooperiheliloojat ning sümfonisti, kelle talendi inimlikkus ning loomingu lahutamatu seos rahvaga on teinud tema teosed inimestele eriti lähedaseks ning kalliks.

Kasutatud kirjandus:

Vestlusi ooperist B. Pokrovski 1989

EE 6 1992