Merkuur

Merkuur on Päikesele lähim planeet ja suuruselt kaheksas. Merkuur on oma läbimõõdult väiksem Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titaanist, aga massilt suurem.
Rooma mütoloogias oli Merkuur kaubanduse, reisimise ja varaste jumal. Tõenäoliselt sai planeet oma nime sellest, et ta liigub nii kiiresti üle taeva.
Merkuur on tuntud juba sumerite ajast peale (3 aastatuhat enne Kristust). Kreeklaste poolt anti talle kaks nime: Apollo - tema ilmumise järgi hommikuse tähena ja Hermes kui õhtune täht.
Kreeka astronoomid teadsid siiski, et need kaks nime osutavad ühele ja samale taevakehale. Heracleitos uskus isegi, et Merkuur ja Veenus tiirlevad ümber Päikese, mitte ümber Maa, nagu varem arvati.
Merkuuri on külastanud ainult üks kosmoselaev, Mariner 10. Ta lendas Merkuuri orbiidil kolm korda 1973. ja 1974. aastal. Ainult 45% planeedi pinnast on kaardistatud.
Merkuuri orbiit on üsna ekstsentriline; periheelionis on ta ainult 46 miljoni km kaugusel Päikesest aga apheelionis 70 miljoni km kaugusel.
19-nda sajandi astronoomid tegid väga hoolikaid vaatlusi Merkuuri orbiidiparameetrite kohta, aga ei suutnud neid Newtoni mehaanikat kasutades selgitada. Pisike erinevus vaatlustulemuste ja ennustatud väärtuste vahel oli väikese tähtsusega, kuid tõstatas probleemi mitmeteks aastakümneteks. Arvati, et üks teine planeet (mida mõnikord kutsuti Vulcan) võib eksisteerida Merkuuri orbiidi lähedal, mis seletaks selle lahkumineku väärtuste vahel. Õige vastus osutus palju dramaatilisemaks: Einstein'i üldine relatiivsusteooria!
Kuni 1962. aastani arvati, et Merkuuri "päev" on sama pikk kui tema "aasta" (et ta hoiab sama külge Päikese poole niisama kaua kui Kuu Maa poole). Kuid see teooria lükati ümber 1965. aasta radarivaatlustega. Nüüd on teada, et Merkuur pöörleb kolm korda oma kahe aasta jooksul. Merkuur on ainuke keha Päikesesüsteemis, millel teatakse olevat orbiidi/pöörlemise resonants suhtega midagi muud kui 1:1.
See fakt ja Merkuuri orbiidi kõrge ekstsentrilisus võivad põhjustada vaatleja jaoks väga imelikke tagajärgi Merkuuri pinnal. Mõnedel pikkuskraadidel võib vaatleja näha Päikest tõusmas ja siis järk-järgult suurenemas nähtava suuruseni kui ta aeglaselt liigub seniidi poole.
Selles punktis Päike peatub, muudab oma kurssi, ja peatub jälle enne kui ta alustab oma liikumist horisondi poole ja kahaneb nähtava suuruseni.
Kogu selle aja jooksul liiguvad tähed kolm korda kiiremini üle taeva. Vaatlejad Merkuuri pinna teistes punktides näevad erinevaid aga võrdselt veidraid liikumisi.
Temperatuuri muutumised Merkuuril on kõige äärmuslikumad Päikesesüsteemis muutudes 90 K-st 700 K-ni. Temperatuur Veenusel on natuke kuumem ja väga stabiilne.
Merkuur on mitmel viisil sarnane Kuuga: tema pind on kraatreid täis ja väga vana; ta ei oma atmosfääri; tal ei näi olevat laamtektoonikat.
Teisest küljest, Merkuur on palju tihedam kui Kuu . Merkuur on tiheduselt teine keha Päikesesüsteemis pärast Maad.
Merkuuri sisemuses domineerib suur rauast tuum, mille raadius ulatub 1800-st kuni 1900 km-ni. Merkuuri tihe rauast tuum on suhteliselt suurem kui Maa oma, tõenäoliselt täites enamuse planeedist. Vähemalt osa tuumast on tõenäoliselt sula.
Silikaadist välimine koor (analoogiline Maa vahevöö ja koorega) on ainult 500 kuni 600 km paks.
Merkuuri pinnal paistavad tohutud järsakud, mõned neist on sadu kilomeetreid pikad ja kuni kolm kilomeetrit kõrged. Mõned neist lõikavad läbi kraatrite ringe, tõestades, et nad on moodustunud surve mõjul. On hinnatud, et Merkuuri pindmine kiht tõmbus kokku umbes 0.1% (või vähenes umbes 1 km võrra planeedi raadiusest).
Üks suurimatest iseärasustest Merkuuri pinnal on Caloris Kauss (paremal); tema diameeter on umbes 1300 km. Arvatakse, et ta on sarnane suurte kaussidega Kuul.
Nagu kuukausid, tekkis ka see arvatavasti väga suure kokkupõrke tulemusena Päikesesüsteemi algstaadiumis.
Selle kokkupõrke tulemusel tekkis arvatavasti ka täpselt planeedi vastasküljel asuv veider territoorium.
Lisaks tugevasti kraaterdatud territooriumile on Merkuuril ka suhteliselt tasaseid lauskmaa alasid. Mõned neist võivad olla vana vulkaanilise tegevuse tulemusel.
Marrineri andmete analüüsimine on andnud ka mõned esialgsed tõendid hiljutise vulkaanilise tegevuse kohta Merkuuril. Kuid oletuse kinnitamiseks on vaja rohkem informatsiooni.
Hämmastav, kuid Merkuuri põhjapooluse vaatlemisel radariga (ala, mis pole kaardistatud Mariner 10 poolt) nähti tunnistusi jääst mõningate kraatrite kaitstud varjudes.

Kasutatud kirjandus:

Planeedid, ENE, Eneke ja Internet