MERKUUR

Olulisemad arvandmed Merkuuri kohta:

Keskmine kaugus Päikesest: 57 919 000 km (0,387 a.ü. ehk Maa kaugust Päikesest)

Suurim kaugus Päikesest: 70 000 000 km (0,47 a.ü.)

Vähim kaugus Päikesest: 46 000 000 km (0,31a.ü.)

Vähim kaugus Maast: 82 000 000 km

Suurim kaugus Maast: 217 000 000 km

Orbiidi pikkus: 360 000 000 km (0,38 Maa orbiidi pikkust).

Merkuuri tiirlemisperiood: 87,97 Maa ööpäeva.

Keskmine orbitaalkiirus: 47,88 km/s (suurim planeetide seas)

Orbiidi ekstsentrilisus: 0,2056 (12,7 korda suurem Maa orbiidi ekstsentrilisusest)

Orbiidi kalle Maa orbiidi suhtes (ekliptika suhtes): 7,004°

Pöörlemisperiood: 58,6462 Maa ööpäeva, mis moodustab 2/3 Merkuuri tiirlemisperioodist.

Merkuuri läbimõõt ekvaatori tasandil: 4879,4 km (38,252% Maa läbimõõdust).

Mass: 3,303 × 1023 kg (18 korda väiksem Maa massist).

Raskusjõud ekvaatoril: 2,78 m/s2 (2,57 korda väiksem kui Maa ekvaatoril).

Paokiirus (planeedi gravitatsiooniväljast lahkumiseks vajalik kiirus): 4,25 km/s (0,38 paokiirusest Maal).

Merkuuril kaaslasi ei ole.

Merkuur on päikesesüsteemi esimene, Päikesele lähim planeet. Lähedus Päikesele mõjutab oluliselt nii Merkuuril valitsevaid tingimusi kui ka Merkuuri orbiiti. Nimelt liigub Merkuur ümber Päikese mööda ovaalset ja ebaühtlast orbiiti. Astronoomid on välja arvutanud, et olles periheelis (s.o. lähimas punktis Päikesele) näib Päike Merkuuri taevas liikuvat läänest itta. Periheelile lähenedes võiks aga Merkuuril olles näha, kuidas Päike pooleldi tõuseb, seejärel loojub tagasi ning lõpuks tõuseb uuesti ja jätkab oma tavapärast teekonda.

Merkuuri orbiit asub Maa orbiidist Päikese pool (Merkuur on nn. siseplaneet) ning väike kaugus Päikesest muudab Merkuuri Maalt raskesti vaadeldavaks. Eestis on ta jälgitav ainult kevadise ja sügisese pööripäeva paiku lühikesel hämariku perioodil vahetult enne Päikese tõusu või pärast loojumist. Vaadeldavust raskendab omakorda ka Merkuuri väga tume pind, mistõttu see on Päikesesüsteemi tumedaimaks planeediks. Merkuuri pinnalt peegeldub tagasi vaid 5–6% sellele langenud valgusest. Sellegipoolest oli Merkuur tuntud juba vanadele sumeritele, babüloonlastele ning antiikkreeklastele ja roomlastele. Juba vanad kreeklased, olles märganud Merkuuri liikumise eripära, omistasid sellele planeedile kaks nime. Kuigi nad arvasid, et tegemist peaks olema sama planeediga, kutsuti seda hommikutaevas Apolloniks ja õhtutaevas Hermeseks. Praeguse nime Merkuur on see planeet saanud vanarooma kaupmeeste, reisimeeste ja varaste jumala Mercuriuse (planeedi kiire liikumine taevavõlvil seostus neile kergejalgse jumalate käskjalaga) järgi, kellele Vana-Kreekas vastaski Hermes.

Mõõtmetelt on Merkuur Kuust pisut suurem. Päikesesüsteemi planeetidest on Merkuurist väiksem ainult Pluuto. Niinimetatud Maa-sarnastest planeetidest (suure tihedusega tahke pinnaga planeedid) on see kõige väiksem. Mõõtmetelt, kuid mitte massilt, on Merkuur väiksem isegi Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titanusest. Merkuuri suurus on võrreldav Jupiteri kaaslase Kallisto ja Neptuuni kaaslase Tritoniga.

Vaatamata suhtelisele lähedusele (asub Maast umbes sama kaugel kui Marss) on Merkuur Päikesesüsteemi planeetidest kõige vähem uuritute seas (seda ei saa uurida kaasaegsete teleskoopidega, kuna on Päikesele liiga lähedal). Pea kõik andmed sellest pärinevad vaid Mariner 10-lt, mis lendas Merkuurist 1974-75. aastal kolm korda küllalt lähedalt mööda (29. märtsil 1974.a. vaid 705 km kauguselt planeedi pinnast). Mariner 10 edastas rohkem kui 2700 fotot Merkuurist, millega kaardistati umbes 45% planeedi pinnast. Mariner 10 avastas ka, et Merkuuril on magnetväli. Magnetvälja avastamine tekitas mitmeid uusi küsimusi Merkuuri keemilise koostise, planeedi tekkimise ja selle sisemuses valitsevate tingimuste kohta. Siiani on arvatud, et magnetväli on vaid vedela rauast ja niklist tuumaga planeetidel, kuid arvutuste alusel ei tohiks Merkuuri tuum olla vedel. Kindel aga on, et Merkuuril on suur raudtuum (suurem kui Kuul) ning seetõttu on ka Merkuuri keskmine tihedus suur (5,43 g/cm3). Merkuur on Päikesesüsteemi suurtest taevakehadest tiheduse poolest planeet Maa (5,52 g/cm3) järel teisel kohal. Nähtavasti on Merkuuri tuum (rauast või mõnest muust magnetilisest metallist) suhteliselt suurem kui Maa oma, hõlmates suure osa planeedi mahust (tuuma raadius 75% planeedi raadiusest). Raudtuuma raadius on 1800–1900 km ning sellel paikneb silikaatidest (räni ühenditest) umbes 100 km paksune koor. Arvatav vahevöö on suhteliselt õhuke.

Kosmosest tehtud fotodelt on selgunud, et Merkuuri pind sarnaneb Kuu pinnaga, seda katab paks tolmu kiht. Pinnamoodi rikastavad erineva vanusega kraatrid. Merkuuril leidub teravate piirjoontega suhteliselt noori kraatreid ja mäeahelikke, kuid tervikuna on Merkuuri pinnamood väga vana. Merkuuril puudub ka laamtektoonika, samas arvavad teadlased Mariner 10 poolt kogutud andmete alusel, et planeedil võib olla vulkaane. Noorematel kraatritel on teravad ääred, millest lähtuvad kiired nagu ka Kuu kraatritel. Vanemad kraatrid on hilisemate meteoriitide poolt kulutatud äärtega. Huvitav on ka märkida, et Merkuuri kraatrid on suuremad kui Kuu omad, sest Päikesele lähemal olles liiguvad meteoriidid kiiremini, mistõttu ka kokkupõrkel vabanev energia on suurem.

Mariner 10 tehtud fotodel on kõige silmatorkavamaks pinnavormiks Merkuuri põhjapoolkeral paiknev planeedi suurim kraater Palavuse nõgu (inglise keeles Caloris Basin). See on hiiglaslik kraater, mille läbimõõt on umbes 1350 km. Nõgu on nime saanud sellest, et see on Merkuuri afeeli (orbiidi Päikesele lähim punkt) ajal Päikesele kõige lähemas Merkuuri piirkonnas. Kraater tekkis tõenäoliselt kokkupõrkel üle 100 km läbimõõduga taevakehaga. Väljapaiskunud aines jõudis 600 kuni 800 kilomeetri kaugusele. Kraater kattus osaliselt laavaga. Kokkupõrkest tingitud seismilised lained koondusid planeedi vastasküljel nn antipoodpunktis, kus kujundasid lõhutud, kaootilise maastikuga veidra piirkonna. Merkuuril on ka tohutuid käänulisi, kaarekujulisi 20–500 km pikkusi ja kuni 3 km kõrgusi astanguid, mis nähtavasti moodustusid miljardite aastate eest, kui Merkuuri tuum jahtus ning tõmbus kokku, tekitades koorele kurrud. Need pinnavormid on tekkinud kokkusurumise tulemusena. Seda hüpoteesi kinnitab ka asjaolu, et nad lõikavad läbi kraatreid ja teisi pinnavorme.

Merkuuril puudub atmosfäär, kuna planeedi külgetõmbe jõud on küllalt nõrk ning pind kuum. Seetõttu on Merkuuri pinna kohal olev põhiliselt vesinikust, heeliumist, kaaliumist, naatriumist, hapnikust, süsinikdioksiidist, neoonist ja argoonist koosneb gaas äärmiselt hõre. Leitud on ka jälgi krüptoonist ja ksenoonist. Nagu näitavad Mariner 10 tehtud mõõtmised, on Merkuuri atmosfääri kogurõhk umbes 2×10–9 millibaari, mis on Maa õhurõhust 500 miljardit korda väiksem. Kuna Merkuuril atmosfäär, mis takistaks neeldunud soojuskiirguse tagasi hajumist kosmosesse praktiliselt puudub kõigub pinnatemperatuur suurtes piirides. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 452 K (179 °C), minimaalne 90 K (-173 °C; enne koitu) ja maksimaalne 700 K (427 °C). Päeval on keskmine pinnatemperatuur 623 K, öösel 193 K. Selline 600 kraadine temperatuuri ööpäevane kõikumine on Päikesesüsteemi planeetidel rekordiline.

Kasutatud allikad:

http://opik.obs.ee/osa2/ptk02/index.html

http://et.wikipedia.org/wiki/Merkuur

http://pds.jpl.nasa.gov/planets/choices/mercury1.htm

Pildid: