MERKUUR
Sisukord: Merkuuri iseloomustus
Merkuuri iseloomustus.
Merkuur on planeet kus päevas on kaks aastat. Oma nime on Päikesele lähim planeet saanud Rooma kaubandusjumala ja jumalate käskjala Mercuriuse järgi. Nime õigustab tema kiire liikumine ümber Päikese. Asudes päikesest keskmiselt vaid 0,4 a. ü. kaugusel, teeb ta ühe tiiru 88 ööpäevaga. Merkuurist oli väga vähe teada, sest maalt on teda aasta jooksul võimalik näha kahel või kolmel ajavahemikul, natuke aega enne päikese tõusu või pärast loojangut madalal horisondi kohal, väga kehvasti vaadeldavas alas. Üks väheusutav legend väidab, et isegi Kopernikul ei olevat õnnestunud oma elu jooksul Merkuuri näha. Pole siis ime, et Merkuuri pöörlemisperiood oma telje ümber valesti teada oli. Teleskoobis on näha selle planeedi pinnal ebamääraseid püsivaid laike. Nende jälgimise põhjal oletati, et Merkuuri pöörlemisperiood võrdub tema tiirlemisperioodiga ümber Päikese ning ta on seega pööratud Päikese poole alati ühe ja sama küljega.
Kuid 1965.a. tehtud raadiolokatsioon näitas, et Merkuuri pöörlemisperiood on tegelikult natuke väiksem kui 59 päeva, moodustades täpselt 2/3 tema tiirlemisperioodist. See pole juhuslik kokkusattumus, vaid tingitud Päikese poolt tekitatud loodejõududest. Päikese ööpäev on sellel planeedil 176 korda Maisest pikem, võrdudes kahe Merkuuri aastaga. Päike liigub Merkuuri taevas hoopis eriskummaliselt – jääb teatavas asendis seisma, liigub siis umbes kaheksa maise ööpäeva jooksul tagasi ning jätkab seejärel oma tavalist teekonda taevavõlvil. Eriti huvitav on vaatepilt kohtades, kus Päike sel ajal parajasti tõuseb või loojub. Seal kaob ta korraks silmapiiri taha, et siis uuesti nähtavale ilmuda. Niisugune hüplemine toimub ajal, mil Merkuur asub periheelis, sest siis on tema orbitaalne nurkkiirus teatava aja jooksul suurem pöörlemise nurkkiirusest. Väljanägemine nagu Kuul. 1974 aastani teatati raadiolokatsiooni kaudu Merkuuri pinnast vaid seda, et ta on väga ebatasane. Olulisi teadmisi tõid planeetide vahelise automaatjaama “Mariner 10” kolm seni ainsat möödalendu Merkuurist 1974. a. ja 1975. aastal. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 km ning planeedi pinnast õnnestub pildistada umbes poolt kuna kõigil “Mariner 10” lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoopidega saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib “Mariner 10” poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav. Ka Merkuuril näeme kraatreid ja meresid. Mitmest kraatrist lähtuvad kiired. Niisamuti on Merkuur kahepalgeline – üks poolkera on tihedalt kaetud kraatritega, teisel poolkeral leidub aga ulatuslikke tasaseid alasid, mis sarnanevad Kuu meredega. Loomulikult pole neis tilkagi vett, nagu arvasid kunagised Kuu-uurijad, vaid tegemist on hoopis tardunud laavaväljadega. Kraatrid Merkuuri ja teiste planeetide ning nende kaaslaste pinnal on tekkinud kokkupõrgetel meteoriitidega. Kraatreid ümbritsevad vallid on moodustunud põrkel väljaheidetud ainest. Umbes 4 miljardit aastat tagasi toimunud pommitamisele on järgnenud vulkaanilise aktiivsuse ajajärk, mille käigus väljavoolanud laava moodustaski mered. Suuri (üle 200 km läbimõõduga) kraatreid nimetatakse basseinideks. Neist suurim on Palavuse bassein läbimõõduga 1300 km, meenutab vihmade merd kuul. Teda ümbritsev vall tõuseb basseini lõhede ja seljandikega kaetud põhjast kahe km kõrgusele. Nimi Palavus tuleb sellest, et oma “hüplemiste” ajal on Päike seal lagipunktis ja see piirkond soojeneb seega kõige rohkem. Basseini tekitanud kokkupõrge mõne meteoriidiga oli nii võimas, et lööklained kontsentreerusid uuesti planeedi vastasküljel. Arvatavasti seepärast on Palavuse basseini antipoodiks piirkond, mida naljatades nimetatakse “veidraks alaks”. Seal on planeedi pind segamini paisatud, kraatrite vallid on küngaste ja vagude poolt tükeldatud.
Ainuomased jooned. Üldisele sarnasusele vaatamata on Kuul ja Merkuuril ka mitmeid erinevusi: isegi kõige tihedamini kraatritega kaetud Merkuuri piirkonnad pole kraatritest küllastunud, vaid sisaldavad tasaseid alasid. Palju vähem on 20-50 km läbimõõduga kraatreid. Mitmeid erinevusi põhjustab Kuuga võrreldes üle kahe korra suurem raskusjõud Merkuuri pinnal. Nii paiknevad kraatrite tekkimisel väljapaiskunud aine tagasilangemisel moodustunud sekundaarkraatrid peakraatrile lähemal kui Kuul. Suurte kraatrite vallid on madalamad ja nende keskel esineb mäetippe sagedamini. Täiesti ainuomased Merkuurile on kuni kahe kilomeetri kõrgused ja sadade kilomeetrite pikkused astangud, mida pole leitud ei kuul ega Marsil. Sageli lõikavad astangud erineva iseloomuga piirkondi. Tõenäoliselt on need tekkinud Merkuuri kokkutõmbumisel planeedi rauast tuuma jahtumisel. Astangutele on nimed pandud kuulsate maadeuurijate laevade järgi. Näiteks “Santa Maria” Kolumbuse lipulaeva auks. “Viktoria” Magalhäesi ainsana tagasipöördunud laeva meenutamiseks jmt. Kraatreid ristitakse Rahvusvaheliste Astronoomia Uniooni põhjal tuntud kirjanike, kunstnike, muusikute nimedega. Nii on Merkuuril Bethoveni, Puskini, Shakespeare`i, Raffaeli, Rodini, Lermontovi, Händeli jt. Nimelised kraatrid. (Palavuse bassein ja mõned kraatrid on saanud oma nime enne eespoolmainitud otsuse vastuvõtmist). 1984. aastaks oli Merkuuril pandud nimi 268 pinnamoodustisele. “Mariner 10” tehtud piltidelt paistavad Merkuuri pinnavormid teravate, ümardamata servadega, mis näitab, et sellel planeedil pole kunagi olnud märkimisväärset atmosfääri. Automaatjaama pardal olevad gaaside avastamiseks mõeldud aparaadid leidsid planeedi lähedusest vaid tühisel hulgal heeliumi ja vesiniku aatomeid. “Mariner 10” mõõtis ka Merkuuri pinnatemperatuuri. Päevapoolkeral on temperatuur kuni 430 o C (sellel temperatuuril sulab isegi tina ja tsink), ööpoolkeral langeb aga -173 o C-ni. Niisugust 600 kraadist kõikumist pole ööpäeva jooksul täheldatud ühelgi teisel Päikesesüsteemi planeedil. Maalt tehtud raadioastronoomilised vaatlused näitavad, et juba mõnekümne sentimeetri sügavusel on temperatuur ühtlane kogu Merkuuri ööpäeva vältel. Järelikult on planeedi pinnas sarnane Kuu omaga, millel on samuti väga halb soojusjuhtivus. Kuna Merkuuril puuduvad looduslikud kaaslased, siis ei teatud kaua aega kuigi täpselt tema massi ja tihedust. Alles “Mariner 10” liikumise analüüs kinnitas planeedi suurt tihedust (5,44 g/cm3). Nimetatud näitaja poolest jääb ta Päikesesüsteemis Maa (5,52g/cm3) järel teisele kohale. Et Merkuuri sisemuses on aine Maaga võrreldes vähem kokku surutud, peab raskete elementide osakaal tema koostises olema suurem. Ilmselt on Merkuuril, nagu Maalgi, rauast tuum, mis aga viimasega võrreldes võtab enda alla märksa suurema osa planeedi massist. Kuul seevastu puudub tuum üldse. Magnetväli. Kui kraatrite olemasolu Merkuuril võis vähemalt aimata, siis magnetvälja avastamine tema ümber “Mariner 10” poolt oli tõeline üllatus. Merkuuri magnetväli on küll väike, moodustades maa magnetvälja tugevusest vaid üheprotsendi, kuid Kuul ja Veenusel puudub see hoopiski. Seni seostati magnetvälja olemasolu planeetidel nende kiire pöörlemisega (dünamo – teooria). Merkuur pöörleb aga väga aeglaselt. Võimalik, et tema rauast tuum on püsimagnet. Teine hüpotees seletab Merkuuri magnetvälja tehet päikesetuule mõjuga. Täpsemalt midagi öelda on raske, sest planeetide magnetväljade tekkepõhjused, pole seni veel kaugeltki selged. Merkuur on andnud oma osa ka füüsika arengusse. Tema orbiidi periheeli nihke uurimine on üks tugevaimaid argumente Albert Einsteini loodud üldrelatiivsusteooria paikapidavuse kasuks.
KASUTATUD KIRJANDUS ”Astronoomialeksikon”. “Kosmose uurimine”. “Horisont”. |