Mart Saar
(1882-1963)

Pani aluse rahvuslikele traditsioonidele eesti helikunstis.

Ta on pärit Suure-Jaani lähistelt Hüppassaarelt metsade, soode, rabade keskelt. Tema kodukoht äratas tulevases heliloojas armastuse looduse vastu. Juba enne kooliiga õppis poiss iseseisvalt selgeks noodid.

Kihelkonnakoolis käies ei olnud temast osavamat orelimängijat. Astus Peterburi Konservatooriumi, kus lõpetas oreliklassi. Peale seda asus elama Tartusse, kuhu jäi 1921. aastani. Töötas Tartus organistina, pianistina ja andis muusika eratunde. Ent esiplaanile jäi ikkagi tema looming. Rahvapärasele muusikale ei olnud kerge teed rajada. Tema uudne ja julge helikeel tundus kuulajaile liiga modernne. Seetõttu oli suhtumine tema loomingusse teravalt arvustav. 

Mart Saar oli väga viljakas komponist, enamjaolt kirjutas vokaalmuusikat ja koorilaule kõikide kooriliikidele. Paljude laulude tekstid pärinevad rahvaloomingust. Tuntumad laulud: “Tudu, tudu tuvikene”, “Ihkasime ikkest lahti”.

Mart Saar on lüürik ja eriti kajastub lüüriline tundelaad laulus ”Põhjavaim”. On kirjutanud üle 100 soololaulu. Tuntuim soololaul on “Lauliku talve üksindus”.