Loodusvarad on vajalikud inimkonna olemasoluks ja majandustegevuse edendamiseks. Esmase tähtsusega on puhas õhk hingamiseks, joogikõlbulik vesi ning nii taimne kui loomne toiduvaru. Röövloomi, kes taimtoidulisi loomi söövad, inimene toiduks ei tarvita, küll aga kütitakse neid karusnaha saamiseks. Loomad sõltuvad eelkõige taimestikust - sellest nad toituvad. Taimede kasv aga sõltub ühelt poolt kliimast (päikesekiirguse ja sademete hulk), teiselt poolt mullastikust. Loodusvarade hulka kuuluvad metsade puiduvarud, mida käsutatakse ehituseks, mööbli, paberi ja paljude muude kaupade valmistamiseks ning ahjude kütmiseks. Vee-energiat käsutati vanasti vesiveskite käitamiseks, tänapäeval aga hüdroelektrijaamades elektri tootmisel. Ka tuuleenergiat käsutati vanasti veskite ja pumpade käitamiseks, tänapäeval aga töötavad tuule jõul paljud elektrigeneraatorid. Vulkaanilistes piirkondades, kus leidub kuumaveeallikaid, käsutab inimene maa siseenergiat kasvuhoonete ja elamute kütmiseks (näiteks Islandil ja Uus-Meremaal). Mõnel pool on elektri tootmiseks käsutusele võetud tõusu-mõõna energia, katsetatakse ka merehoovuste ja lainete energia käsutamist. Maapõuest kaevandatavaid loodusvarasid nimetatakse maavaradeks. Maavarasid võib olla nii tahkeid (süsi, metallimaagid, soolad), vedelaid (nafta, mineraalvesi) kui ka gaasilisi (maagaas).

Loodusvarade jaotus ja kasutamine

Inimene käsutab kõiki loodusvarasid tänapäeval väga intensiivselt. Kui seejuures teatud reeglitest kinni ei peeta, saavad need õige pea otsa. Vesi ja õhk muutuvad reostudes kasutuskõlbmatuks, muld kurnatakse välja, loomad ja taimed hävivad ning maavarad lõpevad otsa. Loodusvarasid võib jaotada ammendamatuiks ja ammenduvaiks, viimaseid omakorda taastuvaiks ja taastumatuiks. Ammendamatud on need loodusvarad, mis sõltuvad päikesekiirgusest. Kuna Päikese kustumist pole lähemate miljonite aastate jooksul ette näha, siis peetakse neid loodusvarasid igavesteks. Kuigi ammendamatuid loodusvarasid saab käsutada justkui piiramatult, võime nende intensiivsel tarbimisel looduslikke protsesse oluliselt mõjutada. Juba on tõusnud inimtegevuse tagajärjel kasvuhoonegaaside kontsentratsioon ja hõrenenud osoonikiht Maa atmosfääris, mis võivad viia kliimamuutusteni. Ammenduvad loodusvarad on niisugused, mis võivad lihtsalt otsa saada. Osade, nn taastuvate loodusvarade arukas käsutamine võimaldab neid uuendada, taastada ja uuesti käsutusele võtta. Maavarad on paraku kõik taastumatud. Ka turvas vajab tarbimiseks kõlbliku paksusega kihini kasvamiseks mitusada või tuhatki aastat. Süsi, nafta, metallimaagid ja muud mineraalsed toorained on aga tekkinud sadade miljonite aastate jooksul. Intensiivselt on maavarasid kaevandatud vahest paarsada aastat, kuid enamik kasulikest varadest hakkab juba otsa saama. Geoloogid küll otsivad ja leiavadki pidevalt uusi maardlaid, kuid harilikult on varud nendes väiksemad ja kaevandamistingimused raskemad. Niisiis ei jää inimestel muud üle, kui maavarasid väga kokkuhoidlikult käsutada. Juba ammu on kogutud vanarauda ja värviliste metallide jääke, et neid uuesti üles sulatada. Viimastel aastakümnetel kogutakse ka hõbedajääke fotograafias käsutatud ilmutus- ja kinnituslahustest, sest hõbedast kipub kätte tulema eriti suur puudus. Teadlased teevad pingutusi, asendamaks vanu, maavarasid priiskavalt kulutavaid tehnoloogiaid uutega ning seniseid tooraineid kunstlikega. Nii on paljude tarbeesemete valmistamisel metallide asemel käsutusele võetud plastmasse, fotomenetlust püütakse asendada arvutipõhise fotoga jne. Paraku tekivad plastmasside käsutusele võtmisel omad probleemid - nende jääke on väga raske hävitada, uuesti käsutusele võtta aga liiga kallis. Nii kasvavadki suurlinnade külje all prügimäed, mis omakorda tähendab väärtusliku maapinna vähenemist.

Koostas Risto Uustal