|
Miina Härma Gümnaasium Referaat Looduskaitse (mõiste ja eesmärgid) Martin Külvik 7a klass 2003-05-14 Looduskaitse mõiste on olnud läbi aegade erinev, kuid tänaseks on jäänud sõelale kaks mõistet:
Looduskaitse ei ole Eestis üleöö sündinud: paljud loodushoidlikud tavad ja tõekspidamised pärinevad otseselt rahvausundeist. Eestlaste uskumuste üks veetlevamaid jooni oli just sügav ja ehe loodustunnetus koos teesklematu austusega looduse vastu. Neid tõekspidamisi ja loodusega koosolemise tarkust anti edasi põlvest põlve läbi sajandite. Varajase looduskaitse ilminguks võib lugeda looduslike rituaalipaikade säilitamist mäletamata aegade tagant. Paljud puud, metsasalud, kivid, allikad, jõed, järved ja pangad olid eestlaste jaoks pühad ja puutumatud.
Looduskaitse mõiste võttis Euroopas kasutusele 20. sajandi künnisel saksa loodushoiu suurkuju Ernst Rudorff. Tema idee järgi tuli kaitsta mitte ainult üksikuid loodusmälestisi, vaid ka suuri maa-alasid. Tagantjärele on seda teaduslikult põhjendatud looduskaitsesuunda hakatud nimetama klassikaliseks looduskaitseks. Looduskaitse institutsioonide arengut saab vaadelda kolme perioodi või vormina: ühiskondlik ehk vabatahtlik, riiklik ja rahvusvaheline. Eestis tähistab selle protsessi algust Loodusuurijate Seltsi (LUS) moodustamine 1853. aastal. "Riikliku-eelsest" ajajärgust tuleb kindlasti esile tõsta ka Saaremaa Loodussõprade Seltsi asutamist (1913) ja tegevust Aristokli Hrebtovi eestvedamisel. 1920. aastast alates etendas loodushoius silmapaistvat osa Tartu Ülikool ja selle juures tegutsev LUS-i looduskaitsesektsioon eesotsas aktiivsete liikmete Johannes Piiperi, Andres Mathieseni ja Fedor Buchholtziga. Pärast II maailmasõda kulus hulk aastaid, enne kui jätkus ühiskondlike looduskaitseorganisatsioonide ja vastavate riiklike struktuuride vahepeal katkenud tegevus. 1955. aastal asutati Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon (esimene esimees prof. Eerik Kumari), mis on suunanud teaduslikku looduskaitsetegevust Eestis kõigil järgnevatel aastakümnetel. Komisjon alustas ja juhatas Eesti punaste raamatute väljaandmist. Esimene punane raamat koostati neljas eksemplaris aastatel 1976-1979. Põhisisult sama, aga populaarsemas vormis ja arvestatava tiraaiga punane raamat ilmus 1982. aastal, koostajaks Eerik Kumari. 1988. aastal kinnitatud nn. teise punase raamatu liikide nimekirjad läksid küll käibele, kuid kavandatud raamat ise jäi lõplikult valmimata. Kolmas, praegu kasutusel olev punane raamat, ilmus 1998. aastal ja seda toimetas Villu Lilleleht. 20. sajand jääb tähistama paljude looduskaitseliste tegevuste algust Eestis: esimene kaitseala, esimene looduskaitseseadus, esimene rahvuspark, esimene punane raamat, esimene ratifitseeritud looduskaitsekonventsioon. Seda loetelu võiks jätkata veel ja veel. Väga tahaks uskuda, et ka uus sajand leiab Eestist novaatorlikke looduskaitseideid, mida saadab epiteet esimene, ning jätkuvad tegevused, mis ei anna põhjust kasutada sõna viimane. Kasutatud allikad: http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0009/looduskaitse.html
|