Illimar Lill
Üksikute liikide
ja nende elupaikade säilitamine on oluline elu säilimiseks tervikuna.
Elusolendid aitavad reguleerida gaaside, soojus- ja niiskustasakaalu
atmosfääris ning toitainete ringet pinnases. Paljud haruldased ja veel avastamata
taimed võivad tulevikus kasulikuks osutuda. Nende varude kaitseks tuleb hoida
ja hoolikalt majandada looduslikke elupaiku, et liigid saaksid eksisteerida.
Kaitsemeetmete hulka kuulub ka kontroll ohustatud liikidega kauplemise üle,
haruldaste liikide taastamis- ja paljundamisprogrammide teostamine ning
saastuse vähendamine.
Haruldasi liike
peetakse loomaaedades, et vältida nende väljasuremist. See võib kaasa tuua aga
omad probleemid, näiteks sisearetuse, mis võib muuta vastuvõtlikuks haigustele.
Liigi ellujäämist saab toetada ka kunstliku seemenduse abil või embrüode
siirdamisega haruldaselt harilikele liikidele, kes toimivad surrogaatemadena.
Vangistuses
paljundamise eesmärk ei ole mitte loomapidamine, vaid nende loodusesse
tagasilaskmine. See ei ole lihtne. Loomad peavad õppima toime tulema uues
keskkonnas ja peab olema piisavalt isendeid moodustamaks uut populatsiooni ilma
sisearetuse riskita. Loomaaias peetud isendite abil taastati see liik edukalt
Omaani Jiddahi kõrbesse.
Mõningaid loomi,
näiteks lõhet, krokodille ja jaanalinde peetakse farmides ja müüakse liha, naha
või sulgede pärast. See aitab vähendada loodusest püütud loomade arvu, kuid
samas võtab ära maa, kus metsloomad võiksid elada. Kalakasvatused on tõhusad
kalatootjad, kuid väikese territooriumi tõttu levivad haigused kiiresti ja
kalade tervendamiseks kasutatavad ravimid võivad reostada ümbritsevat vett.
Loomastikukaitse
üks peamisi ülesandeid on välja selgitada ohustatud liigid. Miljoneid liike ei
ole veel avastatud, seda eriti troopilistel aladel. Kui arendustöö mingil alal
algab, on sageli väga vähe informatsiooni seal elavate taimede ja loomade
kohta. See raskendab looduskaitsenõuete ja majandusliku arengu omavahelist
tasakaalustamist.
Kasutatud
kirjandus
1.Raamat “Looduse
entsüklopeedia”