|
Laanemets KUUSK Kuusel on väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Kuused on sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Mõnikord võib pinnapealse juurestiku tõttu leida metsas sageli tuule poolt juurtega mullast rebitud puid. Kõik see, pluss metsa vaikne kohin, annab kokku kuusemetsas viibijale iseloomuliku tunde. Kuusel on siiski ka omad puudused. Nimelt ei suuda ta ei liiga niiskes ega liiga kuivas kasvukohas võistelda männiga, samuti ohustavad teda kevadised öökülmad. Kuusel on ka väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Nii võib sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. See on seente töö. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm. Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks. Kui aga tüvi on murdunud või muul põhjusel maha vedelema jäänud, on seened vaid teretulnud. Nimelt vana puu tuleb lagundada, et uued puud saaksid kasvamiseks toitaineid. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla huvitavaid labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa. Kuusel on siiski ka mõned kasulikud kaaslased. Näiteks on juurte ümber põimunud seeneniidid, kes aitavad kuusel vett mullast kätte saada. Seepärast kohtabki oranžikirjut kuuseriisikat just kuuskede ümber. Kuusepuu tihedas võras pesitsevad paljud linnud, kes kõik toovad puule kasu kahjurputukate hävitamisega. Mõnel suurel kuuseoksal, tüve lähedal, võib asuda orava pesa. Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks. Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Tänapäevalgi on kuusepuit hinnatud muusikariistade valmistamisel, neist tehakse kandleid ja viiuleid. Kuusepuidust tehakse nii uksi ja aknaid, kui põrandaid ja lagesid ning majade puitseinad tehakse peaaegu alati kuusest. Kuusepuust valmistatakse ka paberit. Kuusekäbidest saab meisterdada huvitavaid suveniire. Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega C-vitamiini allikad. Kuna kuusk on tihe ja laseb ennast hästi pügada, on ta levinud hekitaim. Oma tihedate längus okstega on kuusk parim vihmavarjupuu. KOOREÜRASK Kooreüraskid on suurimad puidukahjurid meie metsades. Kooreüraskid on 4-9 cm pikkused, pruunid või mustad mardikad. Suurema osa elust veedavad nad puukoore all peidus või puidus. Munad paigutab emasürask koore alla rajatud emakäiku. Iga kooreürask muneb kuni 100 muna. Munadest arenevad vastsed, kes toituvad koore all. Vastsed nukkuvad ja juba 6 nädala pärast kooruvad nukkudest noormardikad, kes jätkavad koorealuse närimist. Kui kooreüraskeid on palju, näritakse koorealune nii läbi, et koor võib tüvelt laikudena maha variseda. Valmikud talvituvad kas koore all või mullas. Tavaliselt asustavad kooreüraskid nõrgestatud puid. Soodsates tingimustes sigivad kooreüraskid aga jõudsasti ning ründavad siis ka elujõulisi puid. Harilikult suudavad terved puud võidelda kooreüraskite vastu vaiguga, milles kooreüraskid hukkuvad. PIHLAKAS Pihlapuu ei jää sügisel oma kaunite oranžikate marjadega kellelegi märkamatuks. Kuid ilus on ta ka kevadel, mil kogu puud katavad rohkeõielised suured õisikud. Pihlakamarju on igaüks proovinud ja teab millised mõrud nad on. Veidi magusamaks muutuvad nad peale esimesi sügisesi öökülmi. Ilusad õied on lausa vastiku haisuga. Kuid mesilastele see lõhn meeldib ja nii võimegi kevadel mai- ja juunikuus näha neid hulganisti õisi tolmeldamas. Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast saab mitmeid tööriistu ja kauni punaka läikega mööblit. Sageli võib teda kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud tavaliselt veel erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlaka kahjurid ühtivad õunapuu omadega. See viimane on seetõttu, et pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult ka paljudele lindudele on nad sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga neile palju rohkem vastu kui inimene. Nimelt jäävad seemned linnu sees seedimata ja kukuvad koos väetisehunnikuga maha, see ongi pihlaka peamine levimisviis. Inimene on punastest pihlakatest lugu pidanud juba kaua aega. Eelkõige on need hea vitamiinitee toormaterjaliks, kuid aitavad ka köha ning teiste hingamisteede hädade puhul. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, peavalu ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlu, veine, likööre. LAANIK Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab nimelt peaaegu kõigis Eesti laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Laanik eelistab veidi niiskemaid kasvukohti. Varju talub laanik hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et tundub nagu laanik kasvaks mätaste otsas. Tegelikult see nii ei ole. Laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on moodustunud okstest, mille küljes leiame luubiga vaatamisel tihedalt väga väikeseid lehti. Korruseid kasvab igal aastal juurde vaid üks, seega saab nende põhjal määrata leitud samblataime vanust. Sageli võib neil leida kuni kümme korrust, väga harva ka rohkem. Seejuures võib sambla kõrguseks olla juba 15 cm. Inimese poolt ei ole laanik eriti kasutamist leidnud. Kuna ta moodustab väga koheva polstri, siis on ta paljudele pisikestele loomadele koduks ja varjupaigaks. Eelkõige elavad laanikuvaiba sees väga paljud ämblikud, putukad (näiteks lutikad, jooksikud), aga ta pakub varju ka hiirtele. Samuti kasutavad paljud linnud seda sammalt pesaehitusel. LAANELILL Laanelille nimi viitab selle kauni lille kasvamisele suurtes laantes. Tõepoolest võime teda kohata pea igas veidigi niiskemas metsas. Laanelille ära tunda pole kuigi raske. Tema iseloomulikule välimusele viitavad tema väga laialt levinud rahvapärased nimed: metstäht, taevatäht, tähelill, nõmmetäht, oravamarjaõis. Nad kõik näitavad, et laanelille õis on väga sarnane tähele. Tõepoolest on laanelille õied tähekujulised, nii nagu ka pärnapuu õied. Suve hakul jäävad rohked lumivalged õied metsalusel kindlasti kõigile silma ja jätavad oma jälje inimese mälusoppidesse. Ilusa välimuse tõttu soovitatakse laanelille kasvatada ka näiteks suuremates parkides muru sees. Nii teeb ta kevadise õrnalt kohiseva kaasiku veelgi ilusamaks kui see juba on. Laanelillel on ka ilusad lehed, mis on suurema pundina koondunud varre tippu. Tegelikult on tal ka allpool lehti, aga need on tähelepandamatult pisikesed. Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed varred, risoomid. Nendel vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre harud. Loomulikult tekivad kogu risoomile alla ka lisajuured. Laanelille peamisteks paljunemisvahenditeks on risoomiharud, mitte seemned. JÄNESEKAPSAS Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, kas te aga teate ka seda, et jänesekapsaid on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks: harilik. Meie harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid kevadel mais või juuni algul on neid metsas nii palju, et kogu maa tundub olevat nagu valgeid lumelärtsakaid täis. Siiski teeb jänesekapsas veel ühe huvitava vingerpussi. Ilmselt vähesed on märganud tal õisi hiljem kui juunikuus. Botaanikud aga räägivad, et jänesekapsas õitseb kuni hilissügiseni. Kuidas on see võimalik, miks me neid õisi siis ei näe. Lugu on nii, et need hilisemad õied on erinevalt kevadistest lühikese raoga ja peidavad end kas metsakõdusse või tihedasse samblakihti ära. Selliseid õisi ei näe kunagi avatult: need jäävadki pungataoliselt kinniseks. Seemnetega paljunemine ei ole jänesekapsal siiski peamine. Kui taim ettevaatlikult mullast üles tõmmata, siis näeme, et tal on all lihakate soomustega kaetud maa-alune vars, mille külge kinnituvad veel harunevad juured. Selle varre ehk risoomi abil laiendabki jänesekapsas end igas suunas. Lihakad soomused on aga varuainete säilituspaigaks, et kevadel kiiresti kasvama hakata. Maapealset vart muide harilikul jänesekapsal polegi. Tema hapukat maitset on tundnud ilmselt igaüks, jänesekapsa kogu maapealsest osast võib valmistada nii salatit kui suppi, vitamiin C poolest on eriti rikkad tema lehed. Kuid seejuures peab teadma ka seda, et miski liigne ei ole hea. Suures koguses sööduna võivad jänesekapsa lehed põhjustada raskeid neerude kahjustusi, mis võivad laste puhul viia isegi surmani. Kasutatud kirjandus: 1. EE 4 |