Läänemere elukooslus
Läänemeres elavaid imetajaid
Referaat

Läänemeri on sisemeri ja madal. Läänemere kaldal on 9 riiki. Läänemere pindala on 366 000 km². Keskmine sügavus on 55 m.
Läänemeres on vähe vett. Läänemeri on riimveeline. Magedat vett tuleb Läänemerre jõgede ja sademetega. Põhjamerest tungib Taani väinade kaudu Läänemerre soolast ja raskemat ookeani vett. Põhjamerest tungiv soolane merevesi, jõgede ning sademete
magevesi segunevad Läänemeres. Nii tekib kogu Läänemere ulatuses iseloomulik riimvesi.
Läänemeres on kolm veekihti: Ülemises kihis on vesi suvel soe ja madala soolsusega, keskmises kihis on jahe ja madala soolsusega ning alumises kihis külm ja soolane. Madala veega aladel kihistumist ei ole, seal on vesi täielikult segunenud.
Läänemere keskmine soolsus on ainult 0,9 %0. Jõgede suudmealades on vesi peaaegu mage. Sellepärast saavad seal elada imetajad, kes on kohastunud mageveeeluga. Aga seal, kus Läänemerre tungib ookeani vesi, saavad elada soolase veega
kohastunud imetajad. Üks Läänemere toiduahelatest on: kirpvähk – räim – tursk – viigerhüljes – bakterid.
Imetajate klassi esindajaid peetakse kõige kõrgemal arengutasemel olevateks selgroogseteks. Imetajaid on maailmas ligikaudu 4500 liiki. Eestis leitud alla 80 liigi imetajaid.
Viigerhüljes on vees elav imetaja. Ta on ka üks kolmest Eesti rannavetes elavast hülgeliigist. Viigerhüljes on väiksem kui hallhüljes. Teda võib leida põhjapoolkera merede põhjaosast, Läänemerest ning Saima ja Laadoga järvedest. Läänemeres eelistab ta
elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel.  Viigerhüljes toitub peamiselt kaladest. Vähem tarvitab ta söögiks vähilaadseid ja limuseid.  Ta poegib pärast 9 -10 kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis jää peal olevas lumekoopas või mõnes muus varjatud
kohas. Sinna jääb ta kuuks ajaks. Tavaliselt on viigerhülgel korraga üks poeg, haruharva rohkem. Noor hülgepoeg on kaetud tiheda valge karvaga, mis aitab tal vaenlaste eest varjatuks jääda. Nooruskarvastik kaob umbes kuu aja vanuselt ja asendub
tumedamaga. Juba paari päeva vanuselt on ta võimeline ujuma, aga seda ainult äärmise vajaduse korral. Imetatakse poega umbes kaks kuud. Suguküpseks saavad noored hülged tavaliselt viieaastaselt. Looduslikke vaenlasi viigerhülgel Läänemeres ei ole. Noori poegi võivad ohustada kotkad. Peamiseks vaenlaseks on neile läbi aastasadade olnud inimene, kes küttis neid nii liha kui naha pärast. Suurt mõju avaldab ka inimese poolt kasutatavate
mürkainete sattumine merre. Mürkained ladestuvad hüljestesse ja seetõttu langeb neil viljakus ning elujõud. Mere saastumine on hüljeste arvukusele avaldanud arvatavasti isegi rohkem mõju kui otsene küttimine. Just inimese mõju tõttu on kunagisest arvukast liigist säilinud Eesti rannavetes kõigest mõned tuhanded isendid. Kaasajal on viigerhüljes looduskaitse all ja mingit jahti talle ei toimu.


Mügri ehk vesirott on mõõtmetelt rotisuurune. Karvastiku värvus võib olla hallikaspruunist mustani (noored on alati hallid). Saba moodustab kehapikkusest umbes poole. Kõrvalestad on lühikesed ja ulatuvad karvastiku seest vaevu välja. Eestis võib vesirotti leida kõikjal. Eriti sage on ta saartel ja Lääne-Eesti rannikul. Üldse on ta levinud aga kogu
Euraasias. Elab ta peamiselt veekogude läheduses, ta on hea ujuja ja sukelduja. Pesa teeb ta tarnamätastesse, õõnsatesse kändudesse või ehitab selle taimede vartest ja lehtedest. Suve lõpul lähevad nad kõrgematele kohtadele, kus rajavad keerukaid taliurge.
Põhitoiduks on vesirotile pilliroo, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad, kuid ta sööb meelsasti ka kartuleid, porgandeid, peete. Talvel ei ütle ta ka ära lehtpuude koorest ja võrsetest. Talveks kogub ta endale toitu varuks. Märtsist oktoobrini sünnitab emasloom 2 - 3 pesakonda, igas pesas 2 -10 poega. Pojad hakkavad nägema 8 päeva vanuselt ja
ujuma 10- päevaselt. Iseseisvuvad noored vesirotid kolme nädala vanuselt. Suguküpsus saabub neil kahe kuu vanuselt. Maksimaalne eluiga on neil neli aastat. Vesiroti vaenlasteks on kärp, saarmas, suuremad röövlinnud. Looduskaitse alla ta ei kuulu.


Kasutatud kirjandus:

1. Leinonen, M. Läänemeri. 1992, Soome
2. EE nr6
3. EE nr9
4. Laste Loodusentsüklopeedia
5. Laste Illustreeritud Entsüklopeedia
6. Loomad ja nende elupaigad