6 asja, mis aitavad kuulata

Aktiivne kuulamine koosneb kuuest elemendist. Kõiki neid ühel ajal kasutada pole võimalik, näiteks ei saa vaikivat ja peegeldavat kuulamist korraga rakendada. Küll aga tajub tähelepanelik kuulaja ära, millal vait olla ja millal teise juttu peegeldada.

1.Tähelepanu

Kuulaja ei lase oma tähelepanul hajuda, vaid hoiab selle kuulamise ajal rääkijal. Et seda lihtsam teha oleks, tuleb segavad tegurid kõrvaldada: lülitada kinni teler ja raadio, lülitada välja telefonid, viia lapsed vanavanemate juurde. Samuti võib olla kodus palju rutiinseid, segavaid asju. Siis võib aidata keskkonnavahetus.

2.Sõnatu suhtlemine ehk kehakeel

Siia kuuluvad miimika, poos, žestid ja silmside. Esimesed kolm annavad rääkijale märku, et me saame temast aru ja elame kaasa. Silmside õige kestus tuleb aga kuulamise ajal endal leida. Ainitine silmapunnitamine pole tavaliselt hea. Laske rääkijal pilguga harjuda: vaadake talle otsa, kuni ta seda talub, siis keerake pilk ära. Järgmise vaatamisega võite silmside kestust pikendada.

Oluline on ka kaugus, millelt suheldakse. Meil kõigil on oma privaatruum, see erineb rahvuseti ja inimeseti. Kui näed, et rääkiga tunneb end ebamugavalt, proovi vahemaad suurendada.

3.Vaikne kuulamine

Kuulaja kuuleb rääkija antud infot, kuid esitab ise vähe küsimusi.

4.Empaatiline kuulamine

Väga oluline. Selle eesmärk on mõista teise jutu emotsionaalset ja sisulist tähendust: mida see jutt rääkijale tähendab, mida ta tunneb, teeb see teda kurvaks või rõõmsaks, milline on tema hoiak. Empaatilise kuulamise eeldus on positiivne hoiak ja eneseaustus: olen valmis ära kuulama teise seisukohti, ei torma vastu vaidlema ega suru oma arvamust peale. Kui endaga hästi läbi saadakse, on kerge ka teisi aktsepteerida. Depressiivsel inimesel on raske olla hea kuulaja - ta ei saa endaga hästi läbi, tal on hulk negatiivseid mõtteid nii iseenda kui teise kohta. Ta võib reageerida kõnelejale viha või kurbusega, võib võtta juttu kui vihjet enda kohta.

5.Peegeldav kuulamine

See osa on väga oluline ka rääkija jaoks.

1. Kuulaja täpsustavad küsimused aitavad rääkijal probleemi endale selgemaks saada. Küsida võib detailidena välja, vahel on need väga olulised.

2. Ümbersõnastamisest saab rääkija teada, kas teda mõisteti täpselt. Sobivad mina-teated: „Nagu ma aru sain, juhtus sinuga…“ Siit saab rääkija aru, kas ta on teate edasiandmisega natuke nihu pannud, või oli tema hoiak liiga käre…

3. Tunnete peegeldamine. Kui inimene on mures, on oluline teda nn emotsionaalselt ventileerida. „Ma saan aru, et sa oled kurb/vihane.“ Mida rohkem inimene oma tunnetest räägib, seda avatumaks ta muutub.

4. Kokkuvõtete tegemine. Tavaliselt piisab kokkuvõttest: „ Ma saan aru, et sinuga juhtus selline lugu ja sa oled nüüd kurb…“ Kuulaja ei pea kohut mõistma, lohutama ega lahendusi pakkuma, tavaliselt piisab lihtsalt kuulamisest. Kui siiski tundub, et on vaja veel midagi, on kõige lihtsam rääkijalt küsida, mida tema heaks teha saab.

6.Mälu

Oluline on nii lühi- kui pikaajaline mälu. Kujutlege olukorda, kus te ei mäleta, mida partner viis minutit tagasi rääkis. Kuidas see mõjuks? Kui olete teadlik, et teil on mäluga raskusi, tuleks seda partnerile öelda.

VEEL:

• Suhtleja üks hea omadus on kuulamisoskuse olemasolu.
• Kuulamine on : sõnumi vastuvõtmine, fokuseerimine, dešifreerimine, aktsepteerimine, vastamine/talletamine.
• Kuulamise tüübid: Kriitiline kuulamine, kaasamõtlev kuulamine, teraapiline kuulamine, väärtustav kuulamine ja viisakas kuulamine.
• Kuulamise parandamisele saab kaasa aidata ka rääkija ise, kui ta on teadlik võimalikest kuulamisbarjääridest ning püüab käituda nii, et nende mõju kuulajale oleks minimaalne.
• Tihtipeale aga ongi suhtlemisel kõige suuremaks taksituseks halb kuulamine.
• Hea kuulamisoskuse õppimine on paljudel juhtudel edu aluseks.

Kasutatud kirjandus:

Ajakiri „Pere ja Kodu“ märts 2002, lk.42-43.

http://miksike.ee/documents/main/lisa/6klass/61suhtlemine/kuulamine.htm