Kuressaare linnus

1. Kalvi Aluve “Kuressaare linnus-kindlus”, Eesti Raamat, Tallinn, 1977.

2. Kalvi Aluve “Eesti Keskaegsed Linnused”, Valgus, Tallinn, 1993.

3. Kalvi Aluve “Kuressaare linnus”, Valgus, Tallinn, 1980.

Kuressaare piiskopilinnuse ajaloost

Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides. Linnus on üldiselt hästi säilinud ja siin võib külastaja tunda tõelise keskaja hõngu. Konvendihoone ruumide planeering ühtib täiesti Radzyni Chelminski ordukonvendihoonega, arhitektuurses kujunduses leidub ilmseid mõjutusi teistest Preisimaa konvendihoonetest eriti Malborgist.

Kuressaare linnus on ehitatud XI sajandil eksisteerinud ja hiljem põlenud puitehitiste asemele. Kuressaare XIII saj. ringmüürkastell kuulub tsentraaltorniga kastellitüübi hulka. 1227. aastal alistus ristirüütlitele viimane Eesti maakond – Saaremaa. 1228. – 1234. a. formeerus Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest järjekordne feodaalriigike – Saare-Lääne piiskopkond pindalaga umbes 7600 km², keskusega alates 1265. aastast Haapsalus. Võim jäi esialgu siiski nõrgemaks ning võrreldes mandrieestlastega säilitasid saarlased mitmeid eesõigusi. Lisaks paljudele ülestõusudele puhkes ulatuslikem 1260. aastal. Ordu oli sunnitud oma linnuse ehitama Pöidesse ja piiskop omakorda Kuressaarde. 1343. a. toimus Jüriöö ülestõus, mille käigus hävitati Pöide ordulinnus.

Konvendihoone tüüpi linnuse funktsiooniks oli olla teatud piirkonna administratiivseks keskuseks, võimaldada küllalt arvuka inimrühma kooskäimist (conventus - kokkutulek), mis avaldus hoone arhitektuuris ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõja korral. Konvendihooneile on iseloomulik korrapärasus, rangus, suletus, tugevasti kindlustatud sissepääs.

Kuressaare linnus jäi Saare-Lääne piiskoppide residentsiks Liivi sõja alguseni. XIV saj. lõpust kuni XV saj. alguseni rajati lisaks XIII saj. pärinevale ringmüürile uus, võimas 625 meetri pikkune ja 7 meetri kõrgune eelringmüür. Seda tingis vajadus tugevdada linnuse kaitsevõimet seoses tulirelvade kasutuseletulekuga. Müüri osad on hilisemate vallide ja bastionide kavas säilinud tänaseni. Sajandi keskel kõrgendati müüri ja rajati suurtükitornid. Võimsaim neist, põhjabastionil paiknev 1971. – 1972. a. restaureeritud suurtükitorn pärineb 1470. aastaist.

Keskaja lõpus (1559. a.) müüs jõuetuks muutunud piiskop Johannes V Münchhausen oma valduse Saare- ja Kuramaal (s.h. ka linnuse) taanlastele. Keskaegsed kivilinnused hakkasid sõjalist tähtsust tänu üha võimsamatele suurtükkide purustavale jõule kaotama . XVII saj. alul mindi keskaegseilt kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele, mida võib nimetada juba kindlusteks. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide (nurgakindlustuste) süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga.

suurtükitorn

1645. a. sõlmitud Brömsebro rahulepinguga läks Saaremaa Rootsi valdusse. 1618. – 1619. finantsaastal oli linnuses palgal 47 ametimeest ja teenijat ning 50 palgasõjaväelast, neist 36 lihtsõdurit ja 8 relvaseppa, 1623 a. kahureid 116. 1645. a. oli garnison seoses sõjaolukorraga märgatavalt suurem: kindluse üleandmisel Rootsile teenis siin 850 palgasõdurit ja 800 talupojast maakaitseväelast.

1684. a. otsustasid rootslased kindlustussüsteemi järjekordselt moderniseerida. Juba varem (1676. a.) rajati linnusele uus juurdepääs läbi kirdekurtiini tsentri, endine, läbi Põhjabastioni viinud sissepääs müüriti kinni. Uue sissepääsu ette ehitati väike raveliin (eelkindlustus) praeguse võõrastemaja kohale. Raveliini ehitusmeistriks oli A. Willemson-Bollahrt. Prantsuse fortifikatsiooniinseneride ideede põhjal koostasid E. Dahlberg ja P. Essen projekti, mille järgi ehitati uued võimsad tänaseni säilinud bastionid ja rajati raveliinid. Tööd katkestasid 1706. aastal, kusjuures merepoolne edelaraveliin jäi ehitamata. Küll aga suudeti lihtsa täienduse teel likvideerida paljude kindluste suurim puudus – halb tulekaitse.

15. sept. 1710 andis katkust laastatud Rootsi garnison kindluse vastupanuta Vene vägedele üle. 1711. a. kevadel Vene garnison lahkus. Õhiti bastionide tiivad, suurtükitorn, osa konvendihoone võlve ja kaitsetorni sisemus. Seejärel jäi konvendihoone umbes pooleks sajandiks saatuse hooleks. 1762. a. katustati uuesti edela- ja loodetiib, 1806. a. remonditööde käigus kirde- ja kagutiib ning rajati uued võlvid peakorruse ristikäigus. 1791. a. lammutati kaitsetorni lagunenud ülemised korrused. Mitut ruumi kasutati XVIII ja XIX sajandi I poolel viljalaona. Alates 1783 kustutati konvendihoone kindlustuste nimekirjast.

1836. a. kustutati kogu kindlus lõplikult Tsaari-Venemaa kindlustuste nimekirjast; aasta varem oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Hoovihoones asus aastal 1868 – 1878 vaestemaja. Aastail 1904 – 1912 remonditi konvendihoone arhitektide W. Neumanni ja H. Seuberlichi juhtimisel. Ehitati üles kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid.

Peakorrusel kujundati ja sisustati rüütelkonna kantselei- ja esindusruumid, keldrikorrusel kohandati ruumid pangale ja arhiivile, ülakorrusel muuseumile.

1968. a. alustati Kuressaare linnuskindluse põhjalikku restaureerimist arhitekt K. Aluve projekti järgi. Mahukamaiks töödeks oli algsete katuste ja kaitsekäigu taastamine, uute vahelagede ehitamine. Kaitsetorni varustamine betoonitrepiga, vahepeal suurendatud aknaavade kinnimüürimine.

1985. a. alanud restaureerimistööde teisel etapil taastatakse linnuse eelkindlustused - Kuressaare kindlus ja eksponeeritakse seda näitena kaitseehitiste arengust XIV - XVIII sajandil, kusjuures eristatavad on selle arengu eri järgud.

Kaitsetorn on konvendihoone kõige enam kannatada saanud ja ümber ehitatud osa. Teise korruse interjöör on säilitanud põhiliselt sellise ilme, nagu sellele anti käesoleva sajandi algul: krohvitud seintel neogooti stiilis maalingud, põhielemendiks Buxhoevedenite vapisümbol, kahhelkividest ja dolomiidist kamin, tammepuust trepp ja galerii. Samast algab uus betoontrepp, mis viib seitsmendale korrusele, kus nüüd on suviti avatud Tornikohvik. Ent kogu torni ulatuses on säilinud ka keskaegsed kitsad müürisisesed trepid, mis omal ajal algasid umbes meetri kõrgusel korruse põrandast. Sellega püüti raskendada vaenlase ülespääsemist. Ülemised korrused olid mõeldud linnuse kaitsemeeskonnale.

Huvitav on viies korrus, mis asub kaitsegalerii tasapinnal. Siin on säilinud kaks müürisisest kaminat (põhja- ja lõunanurgas). Lääne- ja idanurgas asuvate uste kaudu pääsesid linnuse kaitsjad hõlpsasti kaitsegaleriile. Torni kuuenda korruse kirdepoolsesse aknalauda on müüritud haruldane 13-siiruline piscina (kätepesunõu), mille algne asukoht võis olla mujal. Ei puudu ka võimalus, et see paiknes siin kui ajutises kirikus (sel juhul peaks Kaitsetorn olema varasem).

Torni ja konvendihoone ehituskunstilises teostuses on erinevusi, mis paneb kahtlema nende üheaegsuses. Näiteks ei leidu kaitsetornis konvendihoone kujundusele omaseid detaile. Niisiis tuleb nõustuda A. Tuulse järeldusega, et kaitsetorn laoti konvendihoone müüridest varem.

Konvendihoone on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Nähtavasti ehitasid kogu konvendihoone ühed-samad ehitusmeistrid ning ehitusplastika rikkus valiti vastavalt ruumide tähtsusele. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mõjule.

Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, põhjanurgas kõrguva võimsa seitsmekorruselise kaitsetorni kõrgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate esimesel poolel. Seda mööda oli hõlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tõrjudes. Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme kaitsetorni kõrval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit. Selle alumisel korrusel paikneb langevärava tõstemehhanism, ülemise korruse põhjaavadest sai vaenlasele kive ning kuuma pigi, tõrva ja vett pähe visata või nooli lasta. See kaitsesüsteem taastati analoogiate alusel; originaalsed on vaid dolomiidist turbad, mida mööda liikus langevärav.

Värava kohale paigutati 1876. a. Saare-Lääne piiskopkonna raidvapp, põhielemendiks kotka kujutis. Sellest ka saksakeelne nimetus Arensburg, mis tõlkes tähendab kotka linnust. Värava kaudu satume väravakäiku, kus on eksponeeritud 1803. aastast pärinev suurtükk. Värava kõrval seintes on avad, millesse asetatud riivpalgiga sai sissepääsu kindlalt sulgeda. Selliseid avasid näeme ka piiskopi magamistoas. Peaaegu ruudukujulist siseõue kaunistab keskaegsete ristimiskivide motiividel tahutud lillevaas.

KELDRIKORRUS

Keldrikorrusel asusid mitmesugused majapidamis- ja laoruumid. Kagutiivas paiknesid köögid ning nende kõrvalruumid, sh. õllepruulimiskoda ja kolderuum. Samas tiivas asub linnuse kaev, mille juurde pääseb sisehoovist. Palju kõneainet on pakkunud väike kelder, kuhu viib uks hoovi idanurgast. Legendi kohaselt olevat see kinnimüüritud kelder juhuslikult avatud 1785. a. ning siit leiti inimese luukere. See kuulunud XVI sajandi algul Saaremaale protestantismiga võitlema saadetud inkvisiitorist mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüritud. Ruumi nimetatakse veel praegugi "sissemüüritud rüütli keldriks".

 Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja õhu kütteseadeldised - hüpokaustid peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide kütmiseks.Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale võlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja õhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest, mis asub näitusesaali kõrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi põrandas; neist üks on säilinud algkujul. Loodetiiva kolmes keldris paikneb muuseumi loodusosakonnad, mis avati 1993. a.

Keldrikorruse põhiplaan

1 näitusesaal 2. "sissemüüritud rüütli kelder" 3. end. Kolderuum 4. Vahitorn 5. riietehoid 6. kaevuni?? 7. end. Õllepruulimiskoda 8. tualetid 8. tualetid 9. näitusesaal 10. hüpokaustiruum 11. ekspositsioonisaalid

PEAKORRUS

Peakorruse põhiplaan

1.Vahitorn 2. Isolatsioonisaht 3. Eeskoda 4. Lektoorium (end. dormitoorium) 5. ametiruum (kunagine söögisaal) 6. Kabel 7. Kapiitlisaal e. Pidurefektoorium 8. Peakorruse ristikäik 9. Piiskopi eluruumid 10. Piiskopi erala 11. Kaitsetorn 12. Dormitoorium - magamisruum

Peakorrus on suurejooneliselt välja ehitatud, kuna siin paiknesid kõige olulisemad ruumid. Kuressaare konvendihoone arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Kui kõikjal mujal on ruum vööndkaarte abil selgelt eraldatud löövideks, traveedeks ja võlvikuiks jagatud, siis Kuressaare esindusruumides on piirdutud võlviroiete kasutamisega.

Treppi mööda peakorrusele tõustes satume kõigepealt sisehoovi kolmest küljest ümbritsevasse galeriisse, nn. ristikäiku, mille kaudu pääseme kõigisse peakorruse ruumidesse. Seda peetakse Vana-Liivimaa hilisgootika üheks kaunimaks võlvkäiguks. Ristikäiku katavad edelas ja loodes ristvõlvid, millel onkonsoolideta, rikkaliku reljeefiga roided , mis algavad otse seinapinnalt. Siseõuele avanevad restaureeritud raidraamistikuga gooti stiilile iseloomulikud teravkaarsed aknad. Seintel näeme Saaremaa aadlike dolomiidist madalreljeefseid vapitahvleid XX sajandi algusest. Loodetiivas paikneb omapärane orv - rituaalne kätepesukoht. Viimase kõrval asub rikkalikult profileeritud palestikuga portaal, mille kaudu pääseme linnuse esinduslikku peasaali.

Pidurefektoorium (7) on arhitektuuri meistriteos. See kujutab endast kahelöövilist viie võlviku pikkust saalruumi, mis esialgu kavandati ilmselt lühemana. Edelatiivas, saalruumi all asus üks kalorifeer – sooja õhu kütteseadeldis (teine samasugune oli piiskopi keskmise eluruumi all). Ristvõlvid on kaetud pirnvöödi ja süvarihvadega profileeritud tugevate roietega, mis annab ruumile erilise võlu. Neid kannavad neli kaheksatahulist sammast. Selgusetuks on jäänud kagupoolseimat piilarit ümbritseva massiivse kaheksatahulise laua funktsioon.

Nähtavasti toimusid siin mõnikord ka piiskopkonna valitsuse - kõrgemaist vaimulikest koosneva toomkapiitli istungid. XX sajandi algul kohandasid Saaremaa aadlikud saali oma maapäevade pidamise kohaks. Sellest ajast pärinevad ka Riias valmistatud neogooti stiilis uksed.

Ruumi keskaegne ilme taastati 1976. a. Nüüd on see kasutusel kontserdisaalina. Ruumis paiknevad toolid on valmistatud kohalike meistrite poolt sajandivanuse mööbli eeskujul.

Pidurefektooriumi kõrval konvendihoone lõunanurgas paiknev kabel (6) on kõrgeim ruum linnuses. Kabelit on refektooriumist eraldanud vahesein, mis on XIX saj. II poolel puudunud ja käsoleva sajandi algul restaureerimise käigus jälle taastatud. Ruudukujulise põhjaplaaniga ruumi keskel toetab võlve sihvakas kaheksatahuline piilar. Kabeli edelaseinas on suur, kaguseinas väike sakramendini??. Mõlemad on kujundatud rikkalikult ja väga tugevalt reljeefsetena. Konsoolidele toetuvad kolmnurksed fiaalidega (saleda tornikese taoline kaunistus) rippsambad. Ni??ide peal, fiaalide vahel on gooti krabidega kaunistatud vimpergid (ehisviilud).

 Samuti on säilinud pisut kannatada saanud keskaegne kivist altarilaud. Kirdeseinas oleva rõdu (kantsli) raidkujundus on pärit XX saj. alguse restaureerimisest. Kabeli loodeseina on müüritud kolm Tallinna meistri Reynkeni poolt 1515. a. paiku loodud dolomiidist madalreljeefset vapitahvlit. Kotka kujutisega Kuressaare vappi, piiskop Johannes III Ograse kolme rombiga vappi ja piiskop Johannes IV kolme tähega Kieveli vappi.

Loodetiivas asuvad piiskopi eluruumid (9). Nurgatuba ja "magamistuba" on algselt olnud üks ruum. Need ruumid on kaetud lihtsate servjoonvõlvidega, mida kannavad kaheksatahulised piilarid. Paljud piilarid on kaunistatud väljalõigetega, millega moodustuvad kolmnurkse püramiidi kujulised detailid. Dormitooriumis on sammaste ülaosa ninakujuline, baas aga profileeritud analoogiliselt pidurefektooriumi piilareiga. Osa ruumist on massiivsete seintega eraldatud omapäraseks akendeta kambriks, mida sai seestpoolt kindlalt sulgeda. Ilmselt oli kivilavatsiga varustatud ruum piiskopi erala. Alkoovi olemasolu on seostatud piiskop Heinrich III tapmisega linnuses 1381. a. piiskopi kägistas järjekordse tüli käigus toomisand Hermann Bolne. Muide, nimetatud sündmusega seoses on Kuressaare linnusest esmakordselt ajalookroonikais juttu.

Nurgatoast viib trepp loodetiival eenduvale rõdule - danskerisse. Samas ruumis asub ilus linnuse vapi ja kolmiksiirudega kaunistatud kamin (praegusel kujul käesoleva sajandi algusest). Piiskopi eluruumide seintel on eksponeeritud seitse suurepärast XVII sajandi teise poole barokse puunikerduskunsti teost - vappepitaafi. Nende laialdane loomine oli seotud aadlike vana, Saksamaal juba XIV sajandil alguse saanud tavaga jätta kirikusse surnu vapp, mida matuseprotsessioonil oli kaasas kantud. XVII sajandil, eriti seoses barokkstiili levikuga arenesid neist vappidest luksuslikud üsna suuremõõtmelised epitaafid.

Epitaafi ülesandeks oli üksikisiku või perekonna mälestuse jäädvustamine. Siinsed epitaafid pärinevad Saaremaa maakirikuist, kust need käesoleva sajandi algul linnusesse hoiule toodi.

Kirdetiivas paikneb suurem dormitoorium (12), kus näeme originaalpiitadega 1976. a. restaureeritud suurt kaminat ning vahitorni ümbritsevasse ?ahti, nn. Lõviauku avanevat ust. Legendi kohaselt peetud ?ahti põhjas metsloomi, kelle ette olevat siitkaudu visatud surmamõistetuid. Tegelikult viib uks danskerisse - kivist kinnisele rõdule, kus asub keskaegne väljakäik. Teine "Lõviauku" eenduv dansker oli ühenduses teise dormitooriumiga (4). Viimane ja kirdetiiva teine saal, kunagine söögisaal (5), on praegu kasutusel muuseumi ametiruumidena.

Peakorruse idanurgas pääseme kitsaid treppe kaudu bergfried-tüüpi vahitorni (Pikk Hermann) – linnuse arvatavasse vanimasse ja kõige paremini säilinud ossa, millest eespool oli juba juttu. Enne peame läbima eeskoja, kus näeme keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitornil oli mitu funktsiooni. Eelkõige oli ta mõeldud vahipidamiseks ja kastellmüüride taga toimuva võitluse juhtimiseks, aga ka viimseks redupaigaks kaitsjaile vaenlase linnusesse tungimise korral.

Vahitorn konvendihoone ühel nurgal on üldiselt levinud võte. Seda kohtame ka Poola vanades, XIII saj. lõpust pärit Preisi linnustes ja ka paljudes hilisemates linnustes. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 m kõrgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühenduses ainult silla kaudu.

Sillalt avaneb vaade ?ahti, mis eraldab torni linnuse ülejäänud osast kogu hoone kõrguses. Sillast veidi allpool eendub müürist dansker, mille sissepääsu nägime dormitooriumis. Kõrgemal ?ahti nurgas on vaadeldavad kaitsemeeskonna kunagise käimla jäänused. Seega oli "lõviauk" kaitsefunktsiooni kõrval vajalik kolme käimla kogumiskaevuna. Vahitorni peakorruse põrandas näeme metallvõrega piiratud ruudukujulist ava, mille kaudu pääses 9 m sügavusse keldrisse. Pärimuse kohaselt hoitud siin keskajal pantvange, sellest ka torni populaarseim nimetus – vangitorn. Arvatavasti kasutati keldrit ka laoruumina. Peakorruse kohal on veel kolm korrust algsete müürisiseste kaminatega.