KUNST AASTAIL 1815-1914

19. sajandisse mahtus mitu stiili. 1815. a. tõusis esile romantism, mille 19. sajandi keskel vahetas välja realism. Sajandi viimasel veerandil oli aga stiile juba palju ja nad eksisteerisid paralleelselt: üks kunstnik võis viljeleda järgemööda mitut stiili.

ROMANTISM

Suure Prantsuse revolutsiooni ajal sündinud klassitsism oli võtnud eeskujuks antiigi. Romantism pöördus salapärase keskaja poole. Noortele kunstnikele meeldisid ka loodusrahvad, metsik maastik, kõik see, mida tsivilisatsioon polnud jõudnud puudutada. Kaasaja teemadest köitsid uut põlvkonda erutavad sündmused, milles oli palju õilsust, traagikat, julmust. Et mõjutada vaatajat, kasutati vaatajate südant liigutavaid süžeesid, vastandati maalidel head ja kurja, ilusat ja inetut, elu ja surma. Üle kõige aga hinnati koloriidi (värvi) ilu ja selle väljendusvõimalusi. Ajastu kangelased olid vabadusvõitlejad. Üks lemmikteemasid oli kihutavad või tagajalgadele tõusnud hobused, ratsanik uljalt mõõgaga vehkimas.

Romantismi esikteoseks peetakse Theodore Géricault´і maali “Méduse´і parv” (1819), mille süžee põhineb tõsielul. 1816. a. juhtus Aafrika läänerannikul ühe laevakaravaniga õnnetus. Laev “Méduse” sõitis tormi ajal karidele. Ohvitserid paigutati päästepaatidesse. Madruste, soldatite ja naiste jaoks ehitati parv. Päästepaadid hakkasid parve kaldale vedama. Siis aga, hirmul uue tormihoo ees, lõikasid ohvitserid köied katki, jättes parve 150 inimesega omapead hulpima. Algasid traagilised sündmused, mida hiljem kirjeldasid oma ülimenukas romaanis kaks pääsenut. Géricault võttis raamatu autoritega ühendust, et loetut võimalikult täpsemini lõuendile jäädvustada. Ta tegi visandeid paljudest hirmsatest episoodidest. Lõpuks otsustas ta stseeni kasuks, kus 15 õnnetut inimest näevad horisondil laeva ja annavad endast märku. Maalil on näha lootuse säilitanuid, ükskõikseid, meeleheitel olevaid inimesi ja ka laipu.

Eugene Delacroix´i “Vabadus viib rahva barrikaadidele” käsitleb 1830. a.revolutsiooni sündmusi Prantsusmaal. Kunstnik ise sellest osa ei võtnud, kuid ei pugenud ka peitu ning liikus julgelt tänavatel. 28.juulil nägi ta Seine´i kaldal hinge põhjani liigutavat stseeni. Pariisi raekoda valvavad šveitslased hakkasid keskpäeva paiku välja tungima. Rippsilda valvavad ülestõusnud püüdsid neid takistada, kusjuures üht noormeest tabas kuul. Enne surma palus ta oma kaaslastel tema nimi meelde jätta. Kunstnik otsustas enamat- jäädvustada sündmus lõuendile. Sealjuures tegi ta tausta osas mõned muudatused. Tegelaste maalimisel laskis kunstnik fantaasial veelgi enam lennata. Väga populaarseks sai uljas püstoliga poisike, kes inspireeris V.Hugo´d looma Gavroche´i kuju romaanis “Hüljatud”. Kõige tähtsam oli aga poolpaljas naisefiguur, mis sümboliseerib vabadust. See kaunis sümbol omandas sestpeale kogu maailmas erilise tähenduse.

REALISM

Sajandi keskpaigaks oli edumeelsete kunstnike silmis romantism end ammendanud. Nemad pidasid kunstniku ülesandeks tõsielu, sealjuures- esmakordselt ajaloos- argielu ja raske töö jäädvustamist. Lihtrahva elu käsitleti tõsiselt, traagiliselt. Ei tohtinud midagi välja mõelda, kõik maalil kujutatu pidi olema veenev, tõepärane, vastama tegelikkusele. Esimesed realistid olid prantslased J.F.Millet ja G.Courbet. Avara pilguga kunstnikud nägid enda ümber palju ebaõiglust, vaesust ja viletsust. Eriline roll kunstielus oli vene realistidel - peredvižnikel.

Rühm noori kunstiüliõpilasi tahtis luua kunsti, mis räägiks rahvale tema enda muredest. Nende juhtmõte oli: kunst rahva sekka! Oma maale eksponeeriti rändnäitustel, mis andis rühmale nime (peredvižnaja võstavka - rändnäitus). Nad kujutasid sündmusi talupoegade elust. Sealjuures oli peredvižnike kunstis ühiskonnakriitikal suurem rõhk kui Lääne-Euroopas. Selleks oli ka põhjust: vene rahva õigusetus ja vaesus oli masendav.

Venemaa ühiskonnakriitilisemad realistid olid I.Repin, V.Surikov, V.Vereštšagin.

Ilja Repini “Burlakid Volgal” kujutab üht raskeimat tööd - mehed vedamas mööda Volga kallast lotjasid. Seda leiba teenisid need, kes mujal tööd ei leidnud. Kunstnik ei valinud oma tegelaste jaoks juhuslikke modelle, vaid läks kohapeale ja tegi burlakkidest hulga etüüde. Suure maali jaoks valis ta välja huvitavamad isiksused, põnevamad karakterid. Kunstnik on neid ühiskonna kõige madalamal astmel olevaid õnnetuid kaasmaalasi maalinud suure tähelepanu ja armastusega.

IMPRESSIONISM

Huvi hakati tundma inimese tegevuse vastu pärast tööd. Lõuenditele ilmusid kohvikustseenid, piknikud, ilusad lilled, kaunid naised, hetkemeeleolud. Eriliseks tegi ja ühendas uue põlvkonna kunstnikke aga eelkõige tähelepanu valguse ja õhu värelemise vastu. Kasutati peamiselt heledaid intensiivseid värve, kontuurid jäeti ähmased, sest valgus hajutavat selged jooned. Maaliti loomuliku valguse käes, otse looduses. Maaliti kiiresti, sest mõne tunni pärast võis vihma sadama hakata ja siis oleks meeleolu olnud juba hoopis teistsugune. Kiirustamise tõttu polnud need maalid viimistletud. Kuna maal sündis autori esimesest valgus- ja loodusmuljest, hakkas kunstikriitika uut stiili nimetama impressionismiks. Tähtsamate impressionistide hulka kuuluvad prantslased C.Monet ja A.Renoir. Auguste Renoir´ile meldis kujutada noori leebeid, veidi täidlasi naisi (“Istuv supleja”). 19. saj. lõpul meeldis kunstnikele kujutada alasti naist suplemas või pesemas, 20. saj. hakati maalima ka lihtsalt aktimaale.

SÜMBOLISM

19. saj. lõpul tekkinud kunstiliikidest sai üheks populaarsemaks sümbolism. Nimetus tuleneb sõnast “sümbol”. Levinumad sümbolid olid surma tähistavad kolbad ja luukered ning patu sümbolina madu. E.Munchi maalil “Elutants” on sümboolne tähendus antud naiste värvilistele kleitidele: valge tähendab lootust ja noorust, punane armastust ja kirge, must pessimismi ja vanadust.

ABSTRAKTSIONISM

20. saj alguses oli Euroopa kunstielu erakordselt vilgas. Iga 2-3 aasta järel kerkis esile uus kunstivool, mis näis üha skandaalsem ja üha vähem kunstina. Kunsti iseloomustas üha suurenev eemaldumine reaalsusest mitte ainult sisus, vaid ka teose vormis. Enne I maailmasõda jõudis see areng välja stiilini, mida nimetatakse abstraktsionism. Abstraktsionistide maalisel ei tunne ära ühtki konkreetset eset, vaid on näha ainult jooned, värvid ja pinnad. Esimese abstraktsionistliku maali lõi 1910.a. Münchenis Vassily Kandinsky. Ta püüdis värvidega väljendada oma tundeid ja eriti muusikameeleolusid. Värvide kaos lõuendil on näiline vaid esmapilgul, kunstnik on suutnud oma kompositsiooni panna teda vallanud emotsioonid ja pinge ning need kanduvad üle vaatajasse.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Maailma ajalugu 1600-1918 II osa

*T.Viirand “Kunstiraamat noortele”

EVELIN VIKS