 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
Pildid Kõrbetest lähemalt Kivikõrb Liivakõrb Sahara Mandrite kõrbed Ka kõrbes leidub vett Oaas Taimed Kohastumused Velvitšia Havortia Kõrbesoomuk Kivitaim Piimalill Kaktus Loomad Kohastumused Sipelgalõvi Tirtsuparv Liivaiguaan Kõrbehiir Soolavähikesed Kaamel Inimene kõrbes Nomaadid Aborigeenid Beduiinid Bušmanid Keskkonnaprobleemid Kõrbestumine Kokkuvõtteks
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
 |
 |
 |
 |
 |
Sisu
Kõrbed on vihmavaesed ja äärmuslike temperatuurikõikumistega alad. Nad paiknevad valdavalt kolmekümnendatel laiuskraadidel. Mitmed kõrbed paiknevad sügaval sisemaal, näiteks Austraalia kõrbed, sest rannikult puhuvad tuuled on teel sinna kaotanud kogu oma niiskuse. Osa kõrbeid asub aga mägedest vihmatõkke taga, mis püüab kinni kõik merelt saabuvad niisked õhumassid. Sellised on Aasia kõrbed, mis polegi eriti soojad, kuid niiskuseta ei kasva seal taimi. Lõuna-Ameerikas asuv Atacama kõrb on aga otse mere ääres. Selle põhjustavad lõunast tulevad külmad hoovused, mis jahutavad õhku nii, et vihm sajab enne alla, kui mandri kohale jõuab.
Sademeid on kõrbes kuni 250 mm aastas. Tavaliselt jääb alla 100 mm. Kuumakõrbed asuvad palavvöötmes, kus tuulte süsteemi mõjul on taevas tihti pilvitu. Pilvede kaitseta muutub maapind suvepäevadel hõõguvkuumaks, temperatuur maapinnal tõuseb 80 kraadini, osades piirkondades ka 90 kraadini. Öösiti aga jahtub järsult, kiirates soojuse atmosfääri tagasi, sest pole pilvi, mis hoiaksid soojuse maapinnal. Selle põhjuseks on kõrbe kuivus. Kõrbes on õhuniiskus 10 – 20%, õhus sisalduv veeaur kuumeneb kiiresti ja jahtub samuti. Kõrgematel laiuskraadidel asuvad kõrbed on jahedad või isegi külmad. Seal võib sadada ka lund, mis kohe kaob.
Sademete hulk kõrbes oleneb piirkonna asupaigast ja pinnavormist. Kõrbetele on loomulikud tugevad tuuled, sest seal pole taimkatet, mis tuule kiirust vähendaks. Tuul haarab kergesti kaasa liiva ning tekitab nii suuri liivatorme, et näha on vaid paari sammu kaugusele.
Tavaliselt arvatakse, et kõrb on üks suur liivalagendik. Tegelikult on kõrbeid mitut liiki. Neid liigitatakse pinnase järgi. Peale liivakõrbe on veel soolakõrbed, lössikõrbed, kivikõrbed ja savikõrbed. Neist enamlevinud on kivikõrbed ja liivakõrbed. Liigitatakse veel kuumakõrbeteks ja külmakõrbeteks.
Kivikõrbed on tekkinud kunagistest mäestikest. Miljonite aastate vältel kulus ja murenes kaljupind kuuma ja külma ning tuule, vihma ja porsumise tagajärjel. Sademete tõttu hõre taimestik ei varja midagi ning seepärast on pinnavormid kõrbes enamasti väga nurgelised ja nukilised. On suuri kaljurünkaid, mida ümbritsevad kiviklibuvallid ja on suuri kruusalagendikke.
Kui kõrbes sajab, on see tavaliselt paduvihm, millest täituvad jõesängid ning tekivad käredavoolulised ojad. Võimsad vooluveed kujundavad maastikku kandes kivisid endaga kaasa ning uuristades aluspinda.
Kividest tahub tuulest kantud liiv imepäraseid skulptuure. Ka ööpäevane temperatuuride kõikumine murendab kaljusid. Mõnikord võivad kaljurahnud selle tulemusena valju raksuga lõheneda. Seenkaljusid leidub mitmesuguse kuju ja suurusega. Neil kõigil on aga kübarataoline ülemine osa, mis toetub alt ahenevale jalale. Selline kuju tekib sellepärast, et tuul ei suuda liiva eriti kõrgele tõsta ja lõhub kaljut altpoolt.
Väga omapärane kivikõrb on Suur Kanjon, mis on ligi 1,9 km sügavune. Suur Kanjon kuulub maailma loodusimede hulka. Kanjoni põhjas voolab Colorado jõgi, mis on oma kulutustööd teinud üle miljoni aasta ja jätkab seda siiani. Kanjoni seinas on teadlastele uurimiseks hea läbilõige 1,6 miljoni aasta kivimitest.
Lääne-Austraalias aga on omapärased kivist sambad püsti. Need lubjakujukesed moodustusid algselt 20000 aasta eest liivaluidetel kasvanud taimede juurte ümber. Tuhandete aastate jooksul lisandus neisse lubjasooli ning kujunesid kivimoodustised, mis ilmusid nähtavale pärast seda, kui tuul neid ümbritseva liiva ära puhus.
Ka liivakõrbed tekkisid mitmete aastate jooksul mäestikest. Jõed kandsid liiva tasandikele, kus tuul selle laiali laotas. Osa kõrbeliivast pärineb ka järve- ja mererandadest, kuid ka sinna on see saanud mäestikest jõgede vee abiga.
Suurim katkematu liivakõrb asub Araabia poolsaarel. Tal on kurja kuulsusega nimi- Rub al-Hali. See võtab enda alla 647500 ruutkilomeetrit.
Mitte miski ei too kõrberomantikat paremini esile, kui merena laiuvad liivalagendikud oma kaunite lõputute laineahelikega. Liivakõrbega kaasnevad alati ka liivaluited. Tuul võib luidetele mitmesugust kuju anda. Mõnda tüüpi luited, nagu näiteks täht- ehk püramiidluited, on suhteliselt püsivad, teised aga, nagu näiteks barhaanid liiguvad aastas kuni 20 meetrit. Liivaluited kujunevad sinna, kus on mingi takistus, näiteks taimepuhmas või suurem kivi. Tuul kannab liivaterakesi tasapisi edasi, kuid ka tugeva tuulega ei tõuse need maapinnast kuigi kõrgele. Liivaluide kasvab järjest suurema hooga, sest mida rohkem on seal liiva, seda suurem on tuuletõke.
Vall-luited kujunevad liivarohketes kõrbetes, kus valitsevad idasuunalised tuuled, moodustades paralleelsete ridadena asetsevaid luiteid. Et need paiknevad tuule suunaga risti, nimetatakse neid ka ristluideteks. Tähtluited ehk püramiidluited sünnivad paigus, kus tuule suund pidevalt vaheldub. Mõnedes kohtades kasvavad sellised luited kuni 80 meetri kõrguseks või siis veel kõrgemaks. Paraboolluited on poolkuukujulised. Nad tekivad kõrbe äärealadel, kus on vähe liiva ning tuul puhub valdavalt ühest suunast. Luite teravdunud harud näitavad tuule suunda. Kaarekujuliseks moonutab luite äärtest tugevamalt puhuv tuul.
Namibi kõrb on üks vanimaid. See tekkis vähemalt 55 miljoni aasta eest. Luited on seal kujunenud rannikult sisemaale kantud liivast. Liiv ise on pärit kaugelt sisemaa platoolt, kust selle randa kandis vesi. Mõned Namibi luited on üle 200 meetri kõrged.
Liivakõrbe peamine probleem ongi liiv ise, mis tuulte abiga sageli matab enda alla oaase ja külasid, hoolimata liivatõketest.
Sahara on maalima suurim, Aafrika põhjaosas laiuv kõrb. Tema pindala on üle 8 milj. km². Sahara on madal ja tasane. Kõige kõrgem paik on 3415 m kõrgune. Põhja- ja idaosas leidub nõgusid, mis asuvad merepinnast madalamal ja kuhu tekivad oaasid. Sahara on üks kuumemaid kõrbealasid. Varjus on seal mõõdetud kõrgeim temperatuur 58?C, liiv kuumeneb isegi 90 kraadini. Talvel võib harva isegi öökülma esineda. Mõned aastad on täiesti kuivad. Aastane sademete hulk jääb alla 100 mm, mõnedel andmetel alla 50 mm.
Sahara ei ole liivakõrb, nagu arvatakse. Seal leidub ka kivikõrbeid (hammadasid), vaid viiendik on kaetud liivaga. Harvem leidub mõni soolakõrb (sebha).
Saharas esineb sageli liivatorme – samuume, mis kannavad edasi tuhandeid tonne liiva. Liiv tuiskab oaasidesse ja põhjustab inimeste ja loomade hukkumist.
Sahara liivaluidetes tekivad huvitava kujuga kipskristallid. Murenevatelt kaljudelt lendu puhutud kipsitolm sadestub liiva. Liivas lahustub tolm veega ja uuesti kristalliseerudes moodustab iseloomulikke õielehetaolisi kujundeid. Need erinevad tavalistest rombi või noolekujulistest kristallidest, kuna liiv takistab nende normaalset kasvu. Neid nimetatakse kõrberoosideks.
Kõrb ei ole alati kuiv elutu lagendik. Vihmavalingud võivad mõned kohad haljendama panna ja jõesängid veega täita. Inimene saab osa sellest veest tammide abil kinni püüda või hiljem jõesängi kaevatud kaevust välja ammutada. Paiku, kus põhjavesi maapinna läheduses asub, katab väheke lopsakam taimestik ja tekib oaas. Kõrbes on ka jõgesid. Need on kas suured läbi voolavad või ajutised jõed ehk vadid.
Vahel sajab nn. kuiva vihma. See tähendab, et pilvedest langev vesi ei jõuagi maapinnale, sest muutub kõrge temperatuuri ja suure aurumise tõttu õhus uuesti veeauruks.
Udu on tavaline rannikulähedastes kõrbetes. Neid uhuvad külmad hoovused, misstõttu õhk mere kohal jahtub ning õhuniiskus kondenseerub uduks. Udu on kõrbeelanikele eluliselt tähtis niiskuseallikas, ainult et Namibi kõrbes rullub see merelt maale keskeltläbi 60 päeval aastas. Ka taimedel on kasteks kondenseerunud udu tähtsaks veeallikaks. Mõni loom elab ainult kastetilgakestest.
Kui ookeaniäärsetes kõrbetes esineb udu, siis külmades kõrbetes, nagu Suure nõo kõrbes USAs , võib talvel sadada lund. Pakast võib talvel ette tulla isegi kuumades kõrbetes.
Kõrbet saab viljakandvaks muuta vaid niisutusvee abil, mida mitmete süsteemidega põldudele juhitakse. Tänapäeval on sügavatest puurkaevudest pumbatud veega tohutu suuri kuivuse käes kannatavaid piirkondi roheliseks muudetud. Järjest suurema arvu inimeste asumine kõrbesse ja niiskuselembeste kultuuride kasvatamine panevad aga murelikult mõtlema sellele, et põhjaveevarud pole lõputud.
Kaevust ammutatakse vett kooguga. Köiega pika koogu külge kinnitatud toober lastakse kaevu, täidetakse veega ning tõmmatakse välja. Raskus teises koogu otsas kergendab ülesvinnamist (kes talus elab, on sellega tuttav).
Mägedes sadav vihm nõrgub vett imavatesse poorsetesse kivimitesse ehk veelademesse. Maapinnale võib see vesi ilmuda mõnes paigas (oaasis), kus nihe kivimikihtides tema teed takistab. Kivimikiht, kust põhjavesi enam sügavamale ei pääse, määrab põhjaveehorisondi. Põhjaveeni jõudmiseks tuleb sageli läbi kalju auke raiuda. Veelademes leiduv vesi võib olla tuhandete aastate eest sadanud vihmavesi.
Kõige rohkem leidub oaase kõrbe servaaladel ja kunagiste jõgede orgudes. Oaasid on enamasti kunagised karavaniteede sõlmpunktid, millest tänaseks on kujunenud kaubandus-keskused.
Egiptuse oaasides kasutatakse vee pumpamiseks vesiratast. Suure hammastega ratta paneb pöörlema kinniseotud silmadega ringi tammuv lehm. See suur ratas paneb omakorda tiirlema vesiratta, mille metallist kopad tõstavad kaevust vett niisutuskanalisse. Minevikus olid ratta küljes metallkoppade asemel savipotid.
Mõned niisutuskanalid on kapitaalsed, teiste valmistamiseks kasutatakse savirinnatisi, mida saab vajavusel lõhkuda, et vett mujale suunata.
Valgust, mida taimed kasvamiseks vajavad, on kõrbes palju. Seda saavad varjata vaid pilved, kuid pilviseid päevi on kõrbes väga vähe. Kõrbes leidub taimi ainult seal, kus on vähekesegi vett. Palju kasvab kõrbes rohttaimi, põõsaid ja üksikuid puid. Suurtel puudel pole vähese veega võimalik toime tulla, seega jäävadki nemad välja.
Kõrbete mullad koosnevad põhiliselt kivimite murenemis-saadustest, sisaldades väga vähe taimset ja loomset materjali. Kõrbemullas ehk liivas võivad seguneda tolm ja kruus, kuid vahel on osakesed tuule poolt täpselt ühesuurusteks sorteeritud.
Et taimed saaksid kasvada, läheb vaja viljakat mulda. Kõrbete muldades aga leidub huumust vähe, sest kuivus ei lase taimedel laguneda. Mõningal määral on seda siiski ning vastupidavamad taimed saavad sellest küllalt toitaineid.
Mullad on “alt kastetavad”, sest aurumine ületab sademete hulga ning vesi maapinnas liigub alt üles.
Taimi on kõrbes väga erinevaid. Neist mitmed on üsna omapärase kuju ja huvitavate võimetega. Sisu
Velvitšia on Namibi kõrbe rikkus. Sellel kummalisel taimel on ainult kaks narmendavat rihmataolist lehte ning vägev juurikas, mis ülalt võib olla kuni 1 meetri jämedune ja ulatub maapinnale ligi 20 cm ning moodustab seal tüve. Lehed kasvavad tüve juurest ning surevad otstest. Velvitšia on tegelikult kääbuspuu, mis võib elada üle tuhande aasta.
Havortiad kasvavad varjulistes paikades kivide või teiste taimede külje all. Pinnasest paistab neil välja vaid leheroseti ülaosa, ülejäänu on päikese eest maa sees peidus. Lehed aga vajavad valgust, et toitaineid fotosünteesida. Nõnda ongi torukujuliste lehtede ülaosas läbipaistev “aken”, mille kaudu pääseb valgus lehe sisemusse. Kuivaperioodil närbuvad selle taime lehed täiesti.
Jordaania kõrbes kasvav lehitu, kollase õisikuga kõrbe-soomuk elab teiste arvel. See taim ei vaja rohelisi lehti, et fotosünteesida päikeseenergia abil veest ja süsihappegaasist toitaineid, sest tema juured kinnituvad teiste taimede juurtele ning hangivad sealt toitu. Teda võib vabalt nimetada parasiidiks.
Kivitaim on sarnane havortiale. Teda on raske märgata, sest ta on end väga hästi ära peitnud. Maa seest ulatuvad välja vaid lehetipud, pinnas kaitseb taime muid osi kõrvetava päikese eest. Et valgus pääseks kõikjale lehe sisemusse, on lehe tippudes läbipaistvad aknad. Kivitaimed on sukulendid – nad varuvad vett oma paksudesse lehtedesse. Pärast vihma puhkevad kivitaimed õitsele, lehepaari vahele ilmub üks suur õis. Need taimed kasvavad Aafrika lõunaosas.
Piimalill on kaktusetaoline Araabia kõrbete äärealadel kasvav taim. Paljud kuivades piirkondades levinud piimalilled meenutavad kaktusi, kuigi nad pole omavahel isegi sugulased. Nii kaktustel, kui ka piimalilledel on tekkinud sarnased kohastumused, nad koguvad vett oma lihakatesse vartesse.
Kaktused on sukulendid.
Kaktuseid on väga erinevaid. Neid on väikesi ja suuri, okkalisi ja sametise pinnaga. Osad kaktused hoiavad väga maadligi, osad see-eest aga kõrguvad taevasse, moodustades hargnevaid sambaid.
Neil on mitmeid ühiseid tunnuseid: suurem osa taimest on vesi; varsi katab vahakiht; juured on maapinna lähedal hargnenud; erksavärvilised õied. Kõik need omadused on paremaks toimetulekuks kõrbes.
Kaktustel ei ole lehti, neid asendavad astlad, mis on ühtlasi ka kaitseks loomade eest. Kuna astlad asendavad lehti, peab kusagil ikkagi toimuma fotosüntees, et taim toitaineid saaks. See pole probleem, sest kaktusel on roheline tüvi ja just seal see fotosüntees toimubki.
Viigikaktus oskab end edukalt päikesekuumuse eest kaitsta. Tema lihtsalt keerab lehed nii, et päike võimalikult vähe nendele peale paistab.
Saguaarokaktused on tihti nagu pilvelõhkujad. Sinna sisse ehitavad endale pesa mitmed loomad ja linnud.
Looduslikult kasvavad kaktused ainult Ameerika kõrbetes, kusjuures nende leviala ei piirdu ainult kõrbetega. Inimestele meeldivad kaktused. Sellepärast kaunistavad paljude kodude aknalaudu erinevad kaktused.
Loomad vaiavad eksisteerimiseks toitu, vett ja kaitset.
Toitu on kõrbes vähe. Taimi ei kohta just igal sammul ning ega ka loomale kergelt saba peale ei astu. Sageli tuleb üle elada pikka aega ilma veeta. Kaitseks puudub tihnik või mets, seega ehitatakse endale urgusid. Urg kaitseb kiskjate ja päikese eest.
Kõrbes on palju putukaid, ämblikke, roomajaid, närilisi. Vähem on linde ja suuremaid imetajaid. Kuna ka loomade puhul on nii, et suurem vajab rohkem vett, tulevad sealse eluga toime vähesed.
Nagu taimi, on ka väga erinevaid loomi. Sisu
Sipelgalõviks kutsutakse ühe tiivulise putuka röövikut. Pärast munast koorumist kaevab ta liiva sisse lehtri taolise augu, kaevab end selle põhja nii, et välja jäävad ainult lõuad. Ta ootab seal putukaid, kes augu äärel koperdavad. Enamik ohvritest on sipelgad ja selle järgi ongi ta endale nime saanud.
Kõrbe- ja rändtirtsud elavad Aafrika ja Aasia steppides ja poolkõrbetes. Nad elavad kas üksikult või parvedena. Parved ilmuvad välja pärast mitmeaastast vihmaperioodi. Parvedesse koonduvad nad juba pärast munast koorumist, kui ei oska veel õieti lennatagi. Suuremaks sirgudes suunduvad nad uutele aladele toitu otsima.
Suurde tirtsuparve võib kuuluda miljardeid tirtse. Seesugune parv sööb laskumiskohas kõik taimed ning võib hävitada terveid viljapõlde. Üks tirts sööb päevas sama palju, kui ta ise kaalub. Terve parv aga 20000 tonni taimi päevas.
Rändtirtse on vaos hoitud putukamürkide abil, kuid parvede tekkimist ei õnnestu takistada, sest üksikuid tirtse ei suuda keegi hävitada.
Rändtirtsud on üheks suurimaks kõrbestumise teguriks.
Liivaiguaan on Sahara kõrbes elav sisalik. Tema varbaid ääristavad soomustest narmad, mis jaotavad keha raskuse niiviisi, et loomake saab luidete harjal kõndida liiva sisse vajumata. Pea ja keha hoiab ta liivast kõrgemal, et kuumus neid ei kõrvetaks. Ninasõõrmeid saab ta eriliste klappidega sulgeda, et liivaterad hingamisteedesse ei satuks.
Kõrbehiired elavad Egiptuse loodeosas. Nad kaevavad seal väga ulatuslikke urgusid. Toitu, milleks on taimeseemned, suunduvad nad otsima öösiti. Vaenlaseid tunnetavad ta madalasageduslikke võnkeid kuuldes.
Kõrbehiir võib oma tugevate jalgadega tõugates hüpata ligi poole meetri kaugusele maandudes seejärel esikäppadele. Ta suudab ka väga kiiresti joosta.
Soolavähikesed on tihedalt seotud igasuguse veega kõrbes.
Nad elavad soolajärvedes, merelahtedes ja soolase veega lompides. Nad peavad vastu ka mereveest viis korda soolasemas vees.
Kuivaperioodil vesi aurustub ning vähikesed hukkuvad, kuid nendest jäävad alles munad. Osa munadest on põuakindlad ning peavad kuumale vastu. Nad säilitavad elujõu kümneteks aastateks.
48 tunni jooksul põrast vihma kooruvad soolavähikeste munadest vastsed. Nad toituvad vees leiduvast orgaanilisest ainest ning vahetavad kasvades kesta nagu kõik vähilised.
Arenevad vähikesed kestuvad ning neile kasvab juurde uusi jalapaare. Elutsükli pikkus oleneb vee temperatuurist ning toidu hulgast. Suguküpseks saab soolavähike kolm nädalat pärast munast koorumist.
Täiskasvanud vähikesed paarituvad kiiresti, et jõuaks muneda enne, kui lomp ära kuivab. Emased võivad elada kuni neli kuud ning muneda iga nelja päeva tagant kuni 140 muna.
Soolavähikesed on tähtis toit lindudele.
Kaamelid on väga pikka aega olnud kõrbes autode eest. Nendega veetakse kaupu pikkade vahemaade taha. Nad ei anna alla ka siis, kui seljal üle 200 kg raskune koorem. Päevas suudab kaamel läbida 100 km.
Kaamel on keskkonnaga väga hästi kohastunud. Ta võib veeta vastu pidada mitu päeva. Kaamel hakkab higistama, kui kehatemperatuur on tõusnud väga kõrgele. Seda aga juhtub väga harva. Nii hoiab ta suurel hulgal vett kokku. Toiduga on ta väga tagasihoidlik. Oma energianormi saab ta kätte kuivanud taimi närides.
Küürud on kaamelil rasva, mitte vett täis, nagu väikestele lastele räägitakse. Vett säilitab kaamel kudedes. Et vett varuda, võib ta korraga ära juua 100 liitrit vett.
Kaameleid on kahte liiki: dromedar ja baktrian. Erinevad nad küürude arvu poolest. Dromedar on Aafrikas levinud ühe küüruga kaamel. Dromedari, kellel on kaks küüru, leidub metsikult vähesel määral Aasia kõrbetes.
Baktrianidel on paks kasukas, mis kaitseb Sise- Aasia kõrbetes paukuva talvepakase eest. Kevadel vahetavad nad paksu kasuka hõredama vastu ning näevad siis välja nagu karva vahetavad koerad.
Liiva eest kaitsevad kaameli silmi pikad tihedad ripsmed. Et vältida liiva ninna sattumist, saavad nad sulgeda ninasõõrmeid. Keha üleliigse kuumenemise eest kaitsevad pikad jalad, mis hoiavad keha maapinnast kõrgusel, kus temperatuur on kuni 10? madalam maapinna temperatuurist.
Liival kõndimiseks on kaamelil laiad jalatallad. Need ei vaju liiva sisse ja kuna on paksud, kaitsevad ka kõrvetava liiva eest. Põlvedel ja kõhul on erilised nahapaksendid, et kaamel saaks maas pikutades puhata keha kõrvetamata.
Kõrbed on inimesi huvitanud sajandeid. Tihti oli kõrb varanduse ja kuulsuse ihkajatel viimane rännupaik. Ilma toiduta tulevad kõrbes toime vaid sealsed elanikud, uurijatel tuleb aga varuda tohutul hulgal vett ja toitu.
Maailma suurimad kõrbed asuvad Põhja-Aafrikas ja Edela-Aasias. kuivad kõrbealad sobivad enamasti rändkarjakasvatuseks. Põlluharimisega saab tegelda ainult seal, kus leidub vett, eelkõige kõrbet läbivate jõgede ääres või oaasides, kus on allikaid ja kaevusid.
Kui oaasid välja arvata, on kõrbealad loomulikult hõredalt asustatud. Vanades kõrbeasulates on kitsad ja kõverad tänavad ning lameda katusega majad, mille akendeta seinad ja savimüürid jäävad tänava poole. Elamute siseõuedes on aiad ning kaevud.
Põhja-Aafrika ja Ees-Aasia kõrbealadel elavad peamiselt araabia ja beduiini rahvad.
Berberid on Aafrika põhjaosa põliselanikud. Nad kõnelevad berberi keeli, kuid enamik valdab ka araabia keelt. Berberid on allunud tugevale araabia kultuuri mõjule. Suurem osa araablasi on põlluharijad ja neid nimetatakse fellahiteks, kuid on ka rändkarjakasvatajaid, keda kutsutakse beduiinideks. Araabia kultuuri lähteks oli araabia muinaskultuur, kirjandus ja araabia keel. See on väga rikas kultuur ja Araabiamaad olid üheks maailma vaimuelu keskuseks juba keskajal. Araabia kultuur on tihedalt seotud islami ehk muhamedi usuga.
Kõrbeelanike elu on tänapäeval palju muutunud. Nad kasutavad kaamelit asemel juba maastikuautosid ja veoautosid, millega veavad majakraami ühelt karjamaalt teisele. Üha enam võetakse kasutusele kõrbete põhjavett, soola ja muud kõrbevara. Põhjavett on ka tänapäeva tehnika juures raske kätte saada, misstõttu kasutatakse lisaks põhjaveele magestatud merevett.
Põhja-Aafrika ja Edela-Aasia on väga rikkad nafta ja maagaasi poolest. Neid toodetakse ja juhitakse torujuhtmetega sadamatesse ning veetakse muud moodi laiali. Ka kohapeal ehitatakse naftatöötlemise tehaseid. Nafta müügist saadud sissetulekute tõttu on kiiresti tõusnud Araabiamaade elatustase. Palju leidub ka kulda, mis paljud kaevurid kõrbesse viib.
Kõrbes asuvad tööstused ja kaevandused hävitavad laiadelt aladelt taimestiku. Õhu saastatus suureneb.
Väga suur osa kõrberahvast on nomaadid, kes liiguvad koos karjaga suurtel kõrbealadel ühest paigast teise. Kui üks karjamaa on tühjaks söödetud, minnakse edasi sinna, kus on vett ning karjale uut sööta. Kariloomadest kasvatatakse peamiselt lambaid, kitsi ja kaameleid, oaasides ka veiseid ja eesleid. Kõrbealade kõige sobivam koduloom on kaamel.
Kõrbe rändrahvas elab suurtes, jämedast villasest riidest ning kaameli-, lamba- või kitsenahast valmistatud telkides. Niisuguseid telkelamuid on uutele karjamaadele minnes kerge ühest kohast teise vedada. Suvel pannakse telk liivaluite harjale, kus tuul seda päeval jahutab. Palava päikese, öise külma ja tuules lendleva liiva eest kaitsevad nomaade nende avarad rõivad, näokatted ja turbanid.
Aborigeenid on Austraalia põliselanikud. Neil on kombeks rituaalsete tantsude ajaks keha maalingutega katta.
Üsna uskumatu, kuid tõsi, et nende harjumuspäraseks toiduks on puudejuuri uuristavad mardikavastsed. Neid lihavaid tõuke süüakse kas toorelt või kuumade süte peal küpsetatult. Maitselt meenutavad nad õlikat pähklit ning on väga toitvad.
Beduiinid püüavad kinni ka kõige väiksema tilga vett, mis kaljudelt alla voolab, ehitades väikesi tamme. Kohtades, kus leidub pidevalt vett, võivad nad end pikemalt sisse seada.
Beduiinide telk on valmistatud kitsevillasest riidest, mis varjab päikest ja peab kinni harvade vihmade ajal alla sadava vee. Veepidavust suurendab riide paisumine niiskuse ajal enne vihma. Telgi valmistamisel vaja mineva riide koovad naised ise. Telgi panevad püsti ja tõmbavad pingule naised. Seinad kinnitatakse katuse külge ja tõmmatakse alt tihedalt vastu maad, et tuul ja külm ligi ei pääseks. Seinu on võimalik üles keerata, et tuul läbi käiks ja õhku telgis jahutaks.
Pärast abiellumist mees ehitab oma telgi suuremaks. Kui pere on suur ja on palju lapsi, võib telk olla mitmeks osaks jaotatud. Naiste poolel asub nende elutuba, magamisasemed ja muidugi kööginurk. Beduiinidel on toidu serveerimiseks nii suur vaagen, et sinna mahub korraga ära terve lammas.
Telgis on vaibad ja padjad, kuid mitte mingisugust mööblit. Kuna seal on hämar, on ka jahe. Kuna nad rändavad ühest paigast teise, ei ole neil eriti suur varandus. Oluliseks peetakse mõõku, püsse ja kohvivalmistamisriistasid.
Beduiinidel on kombeks, et mehed võtavad külalisi vastu selleks eraldatud telgiosas. Mehed söövad kõik koos, naised ja lapsed peavad leppima oma telgipoolel söömisega. Toitu võetakse sõrmedega, kahvleid nad ei kasuta.
Tänapäeval kasutavad beduiinid savist ja metallist nõude asemel kergeid plastiknõusid. Beduiinide traditsioonilised veekandmiskotid on kitsenahast valmistatud. Vanasti sõltusid nad täiesti kõrbes leiduvatest kaevudest. Teekond tuli nii planeerida, et vett jätkuks. Tänapäeval läheb beduiin kõrbe paakautoga, kust jätkub vett nii kariloomadele, kui ka inimestele.
Bušmanid elavad kalahari kõrbes.
Vihma eest kaitseks ehitavad nad endale puuokstest ja nende vahele põimitud rohust onne. Sageli jäävadki need vaid vihmakaitseks. Päeval ollakse lihtsalt tuulevarjus ja öösel istutakse lõkke ääres.
Bušmanid kütivad loomi. Et loom sureks, kastetakse noole ots mürgi sisse. Pärast jälitatakse saaki, kuni see sureb. Küttides on neil väga napp riietus. Viimasel ajal riietub enamik bušmaneid tänapäevaselt ning vähesed elavad küttimisest ja taimede korjamisest.
Järjest tugevnev inimmõju on ohtlik kõrbe ja poolkõrbe loodusele. Ehitustegevus ja veokid hävitavad loodusliku taimkatte, mis taastub väga aeglaselt. Selle tagajärjel kõrbealad pidevalt laienevad. Kariloomad sõtkuvad peatuspaikades ja joogikohtades ära taimestiku. Kõrb tungib peale ka kliima muutumise tagajärjel. Kokkuvõttes liigub Sahara kõrb iga aastaga ligi 6 km lõuna poole.
Väga ohtlik on põldude pidev ja oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutamiskõlbmatuks muutumise. Keegi ei tea veel täpselt, millist mõju avaldab inimkonna saatusele kõrbete niisutamine. See võib tuua kaasa kliima jahenemise parasvöötmes ja troopikas, sest just kõrbest saavad need paigad oma soojuse. Veel võib see rikkuda vihmade süsteemi.
Seal, kus jõgede vett kasutatakse väga palju niisutamiseks, võivad jõed osaliselt või isegi täielikult kuivada. Kuivada võivad ka järved, kuhu jõed vett enam juurde ei too. Nii on juhtunud Araali järvega, mille pindala on peaaegu poole võrra kahanenud ning kahaneb jätkuvalt.
Kõrbestumine esineb aladel, kus on vähe sademeid või vähe taimi. Viljakal alal hävivad puud ja põõsad. Miljonid inimesed on selle tagajärjel sunnitud rändama.
Igal aastal muutub kõrbeks umbes Sri Lanka suurune ala (23000 ruutmiili) viljakat pinnast. See suurus kasvab pidevalt teadmata, kui kaua.
Kõrbestumisele aitavad kaasa tuule- ja veeerosioon. Taimestiku hävides muutub pinnas vee ja tuule eest kaitsetuks ning hakkab liikuma.
Väga suures ohus on Saharast lõuna pool asuvad maad. Rahvastikukasvu, karjakasvatuse ja eksportvilja kasvatamise tulemusel laieneb Sahara mitu miili aastas. Ka Põhja-Ameerikas on peamine kõrbestumise põhjus karjakasvatus.
Loomad söövad rohumaadel ära taimed, mille juured pinnast kinni peavad hoidma. Suurenev rahvastiku arv põhjustab vee vajaduse suurenemise, mille tagajärjel veetase langeb ning taimejuured jäävad kuivale.
Troopilised alad muutuvad paremini kõrbeteks, kuna seal langeb vihm suurte valingutena ja tekitab kiirevoolulisi ojasid, mis pinnase ära kannavad.
Loodus suudaks end ise taastada, kui inimene vahele ei segaks. Kõrbestumist suudab peatada vaid loodusvarude säästlikum kasutamine.
Kõrbed on äärmuslike kliimatingimustega alad. Sademeid on alla 250 mm aastas ning temperatuur püsib läbi aasta 20 – 30 ringis. Puhuvad tugevad tuuled, sest puuduvad takistused.
Enam levinud on kivikõrbed, millele järgnevad liivakõrbed. Kivikõrbes tekivad tuule ja vee mõjul väga huvitava kujuga kaljud. Liivakõrbes seevastu on väga erineva kuju ja suurusega liivaluiteid. Sahara on suurim kõrb, millest suurem osa on kivikõrb ning vähem on liiva- ja soolakõrbeid.
Kõrb ei ole päris kuiv. Udu on kõrbes tavaline. Osal pool sajab kõrbes ka lund. Kuna põhjavett kasutatakse palju niisutamiseks, võivad saada veevarud otsa ja oaasid kuivaks jääda.
Kuigi mullad on väheviljakad ja koosnevad peamiselt kivimite murenemissaadustest, kasvab kõrbes taimi. Loomade on isegi taimedest raskem toime tulla, sest pole peavarju ja toit on kesine. Loomad eelistavad liikvel olla öösel, varjudes päeval urgudes.
Inimest viib kõrbesse uudishimu ja sealsed maavarad. Kõrbe põlisrahvad tegelevad rändkarjakasvatusega. Tänapäeval rajatakse kaevandusi ja tööstusi.
Elamuteks on ajutised onnid või kaasaskantavad telgid. Toitutakse sellest, mis kättesaadav ja söödav või kasvatatakse loomi lihaks.
Inimtegevusega kaasneb kõrbe äärealade taimestiku väljasuremine ning kõrbe pealetung ehk kõrbestumine.