Kolmekümneaastane
sõda (1618-1648)
Kolmekümneaastane sõda oli üks esimesi paljusid Euroopa riike haaranud sõdu
ja samas ka viimane Vana-Maailma ulatuslik ususõda.
Kolmekümneaastase sõja põhjused olid suurriikide vahelised pinged, katoliiklaste
ja protestantide usuvõitlused, kuid ka rahvaste võitlus oma kultuuri ja
iseseisvuse eest.
1555. aastal sõlmiti Augsburgi usurahu. Selle leppe kohaselt määras
killustatud Saksamaal iga väikese riigi valitseja oma alamate usu. Nii
jaguneski killustatud Saksamaa katoliiklikuks ja protestantlikuks.
1608. aastal sõlmisid protestantlikud vürstid ja mõned riigilinnad
protestantliku uniooni ja katoliiklased vastasid samaga 1609. aastal, kui nad
asutasid katoliikliku liiga. Uniooni kuulusid nii luterlased kui ka
kalvinistid. Katoliiklikku liigat juhtis Baieri hertsog Maximilian. Konflikti
muutis rahvusvaheliseks vastasseis Austria ja Hispaania ning Prantsusmaa vahel.
23. mail 1618. aastal viskasid tšehhid Praha kuningalossi aknast välja kaks
keisri esindajat ja sekretäri. Algas tšehhide ülestõus
1620. aastal Praha läheduses toimunud Valgemäe lahingus Tšehhia vägi
purustati. Tšehhimaal algas karistuseks vastuhaku eest suur terror ja
laastamine. Rahvast sunniti astuma katoliku usku.
Kuna sõja esimesel poolel olid edukad katoliiklased, karistasid nad
protestante julmalt. Paljud protestandid põgenesid ja paljud astusid karistuse
kartuses katoliku usku.
Katoliiklaste edu tekitas ärevust protestantlikes maades. Näiteks Inglismaa
ja Holland maksid suuri summasid taani kuningale, et see astuks ka sõtta. 1625.
aastal astuski sõtta Taani. Katoliiklastel õnnestus Taani siiski sõjast välja
tõrjuda.
1630. aastal sekkus Kolmekümneaastasesse sõtta Rootsi. Rootsi oli tol ajal
Läänemere kõige võimsam riik. Kuningal Gustav II Adolfil polnud Saksamaal
toimuvast sugugi ükskõik kuna ta oli ise luterlane. Mees lootis ka rajada suure
Läänemerd ümbritseva riigi, mille alamad oleksid olnud Põhja-Saksamaa
protestantlikud vürstid. Katoliiklaste vägesid lõigi Rootsi väike, kuid hästi
korraldatud sõjavägi 1631. aasta septembris Breitenfeldi lahingus. Rootslaste
sekkumine tõi sõtta murrangu.
1635. aastal astus sõtta Prantsusmaa, kellel polnud loomulikult usu
konfliktidest sooja ega külma, vaid tema soov oli nõrgendada oma põlisvastaseid
Habsburge.
Prantsusmaa ja Rootsi väed ei toonud sõtta mingit erilist ülekaalu, kuigi
and võitsid paar lahingut. Sõda venis järjest pikemaks. Inimesi suri palju
epideemiatesse, nälga ja neid tapeti palju. Üha enam hakati mõtlema vaherahule.
Pikaleveninud sõda ei toonud erilist edu kummalegi poolel, kuid võitjateks
võib siiski lugeda protestante. Sõlmiti vaherahu Vestfaali linnas. Sellepärast
nimetataksegi seda vaherahu Vestfaali rahuks. 1648. aasta sügiseks oli vaherahu
valmis.
Saksamaa kaotas rahulepinguga palju maid ning keisrivõimu, mis oli niigi
nõrgavõitu, piirati veel rohkem. Saksa vürstide õigused suurenesid tunduvalt.
Usulisi piire Saksamaal ei muudetud. Alad, mis olid varem protestantlikud,
jäid ka edaspidi protestantlikeks ja alad, mis olid olnud katoliiklikud, jäid
ka edaspidi katoliiklikeks. Maaisandatele jäi ikka õigus määrata oma alamate
usku. Saksamaal tunnistati katoliku ja luteri usu kõrvalt ka kalvinismi.
Vestfaali rahu võeti Saksamaal vastu suurte ootustega. Üle terve maa
helistati kirikukelli ja kõlasid suurtükisaluudid. Terve ajastu, mis oli täis
kannatusi, pisaraid ja verd, näis olevat möödunud.
Vestfaali rahu kinnistas Saksamaa kaheks järgnevaks sajandiks 300
killustatud iseseisvaks väikeriigiks.
Kasutatud kirjandus: