Lühiessee

Muistsetes idamaades tekkinud kultuurid olid väga eripärased, aga samas ka mingis mõttes sarnased. Iidsed tsivilisatsioonid tekkisid suurte jõgede äärde; jõgede-ümbruse viljakas maa lasi ennast harida ja ka karja kasvatada. Muistsetes kõrgkultuurides tekkis kõikjal kiri, oli oma usund; mõnes kultuuris ei tähtsustatud hauatagust elu, teises jälle rajati terve ühiskond hauataguse elu kultusele. Niisugune oli ka muistne Egiptus, mille võimsad püramiidid ja templid siiani endas mõistatusi hoiavad.

Selle eksootilise maa ühe valitsejanna – kuulsa Kleopatra - saatuse ümber ei ole arutelud vaibunud siiani. Kleopatra ei olnud just tüüpiline egiptlanna, temas oli suur annus kreekapärasust, aga samas oli ta viimane valitseja, kes praeguseks väljasurnud egiptuse keelt kõneleda oskas. Kes ta selline oli ja miks valis vabasurma suhteliselt noorena – vaevalt kolmekümnesena?

Kleopatra oli oma elus seotud kahe suure roomlasega – Gaius Julius Caesariga, kelle nimest tuli hilisem "keisri" nimetus, ja Marcus Antoniusega, kes samuti nagu Kleopatragi valis vabasurma. Kleopatra loo taustaks oli Rooma kujunemine suureks impeeriumiks ja keisririigiks. Terve Euroopa ajaloos oli see väga tähendusrikas aeg, sest varsti pärast võimuvõitlust ulatusid Rooma riigi piirid muistse Britanniani välja. Seal võib praegugi näha Rooma keisririigi aegseid kindlustusi (Hadrianuse vall).

Missugust osa etendas Egiptuse valitsejanna Kleopatra kuulsate roomlaste elus? Kleopatra oli ju väga vastuoluline isiksus – ühelt poolt tark, haritud, ilus, hellenistlikku kultuuri kandev, teiselt poolt aga Egiptuse tavasid järgiv. Ja need tavad kirjutasid ette, et õde peab olema abielus vennaga, sest nii on parem riigile ja selle valitsemisele. Kleopatra oli aga ka oma aja tavasid rikkuv naine, sest ta sünnitas lapse mehele, kellega ei olnud üldse abielus, pealegi oli see mees parajasti teise naisega abielus. Tundub, et Kleopatra sellest ei hoolinud ning talitas nii, nagu paremaks pidas. Kas Kleopatra oli Caesarile armastav kaasa? Võib-olla oli, aga võib-olla ka mitte, sest ajal, kui Caesar Egiptusesse tuli, vajas Kleopatra teda oma võimu maksmapanemiseks. Armumine tuli hiljem. Kunagi ei saa me vist teada, kas Kleopatra üldse armastas Caesarit. Võib-olla kasutas ta teda lihtsalt ära. Samas räägib sellisele järeldusele vastu tõdemus, et Kleopatra ei hoolinud moraalinõuetest ja sünnitas lapse, kelle isaga abielus ei olnud. Kuigi Kleopatra oli valitsejanna, pidi tal selleks teoks ikka parajalt julgust olema. Tema rahvas oleks ju võinud ta niimoodi hukka mõista, et ta poleks enam valitseda saanud, aga ometi ta sai.

Kleopatra suhe Marcus Antoniusega algas samuti omakasust – Kleopatra püüdis tõestada, et pole kunagi Antoniuse vaenlasi toetanud. Oma ilu ja tarkusega õnnestuski tal Antoniust veenda. Mida ta selleks mängu pani, võib ainult oletada. Kas ta hiljem armus Antoniusesse? Ilmselt küll, sest ta sünnitas ju lapsed, ja jälle enne, kui temast sai Marcus Antoniuse naine. Ajalugu teab vaid, et Antonius armastas tõesti Kleopatrat ja nende lapsi, sest ta ei suutnud ilma nendeta olla. Ta pühendas ka vallutatud maad Kleopatrale ja oma lastele. Aga kas Kleopatra Marcus Antoniust sama tugevalt armasta, ei saa me jällegi teada. Pärast Antoniuse surma sundis teda vabasurma valima võib-olla vaid hirm, et Octavianus teda oma triumfil esitleb kui vangi. Kunagi varem ju tuli ta Rooma koos Caesariga kui võrdne. Kas see oli vaid häbi, mis Kleopatrat mõjutas, või oli see siiski igatsus surnud armsama järele? Vist ei saa me sedagi teada.

Ajalugu ei pea Antoniust ja Kleopatrat kuulsaks armastajapaariks, sest mõlemal olevat mängus olnud omakasu. Samuti mõeldakse, et Kleopatra kasutas Caesarit ära, et uuesti troonile tulla. Millegipärast mõeldakse, et Kleopatra ei saanud tõeliselt armastada endast nii palju (30 aastat!) vanemat meest. Kus on siis tõde?

Seda, miks Kleopatra nii või teisti käitus, saame hinnata, kui uurime tema tegusid ja elukäiku. Aga me saame seda teha vaid tänapäeva inimese seisukohalt. Me ei saa teada, mida kunagi elanud inimesed mõtlesid, kui nad just omi mõtteid kirjapanduna alles ei ole jätnud. Ka siis ei või kindel olla, et kõik sellest tõsi on, sest inimene tahab ikka endast järeltulijatele paremat pilti jätta. Siiski võib öelda, et Egiptuse valitsejanna Kleopatra oli julge naine, kes viis oma tahtmise läbi vahendeid valimata. Ilmselt ei juhtinud teda vaid omakasu, sest ta käitus nagu armunud naine. Arvata on, et omakasu oli temas ühendatud julguse ja armastusega, aga võib-olla ta polekski teisiti käituda võinud. Tahtis ta ju valitseda vaba Egiptust, mitte Egiptust Rooma riigi piirides. Ja väga vana kõnekäänu järgi – eesmärk pühitseb abinõu.