KLASSITSISTLIK KUNST

 

 

KLASSITSISMI TEKKIMINE

 

Revolutsioon Prantsusmaal oli niivõrd murranguline sündmus, et haaras kaasa kõik kultuuri valdkonnad. Kujutav kunst pandi revolutsiooni teenistusse. Selleks aga ei sobinud kergemeelne, tühine ja lõbujanuline rokokoo. Kunstile anti kasvatuslik ülesanne: õpetada, kuidas õigesti käituda, missugune peab olema ühe tubli kodaniku moraal, missugune tema elu eesmärk. Kõige olulisemaks peeti ausust, töökust, riigitruudust ja valmidust end uue ühiskonnakorra eest ohverdada. Vastavalt uuele sisule teisenes ka kunsti väljanägemine, tema vorm ja käsitluslaad.

Eeskuju uue kunsti loomiseks leiti antiikajast. Idealiseeriti Vana-Kreeka linnriikide vabade kodanike demokraatiat, jättes kahe silma vahele asjaolu, et seal olid ka orjad. Vanakreeka kunsti peeti ajaloo kõrgeimaks tipuks - klassikaks. Siit ka stiili nimetus - klassitsism.

 

ARHITEKTUUR

 

See suund kunstis otsis eeskujusid klassikalisest antiikkunstist ning rõhutas vaimset harmooniat ja selget vormitäitust.

Mida hoolikamalt arhitektuur kopeeris Vana-Kreeka ehitisi, seda väärtuslikum näis tulemus. Pariisi Madeleine´i kiriku puhul mindi nii kaugele, et see ehitati Vana-Kreeka templite eeskujul ilma akendeta. Koolide, haiglate elamute jt. ehitiste puhul projekteerisid arhitektid hoone esikülje keskele sammaste ja kolmnurkse viiluga portikuse (sammaskoja), mis meenutab Kreeka templi otsafassaadi. Muus osas oli klassitsistlik hoone sümmeetriline ja vähese dekooriga (kaunistustega). Dekoor oli üle võetud muidugi antiikajast.

Vana-Rooma Panteoni eeskujul püstitati Pariisi samasugune kupli ja ilma akendeta panteon, kuppel siiski moodsa konstruktsiooniga. Algselt oli Pariisi Pantheon nagu tema kuulus eelkäijagi mõeldud jumalateenistuste pidamiseks. Hiljem otsustati hakata sinna matma prantsuse suurmehi. Keldrisse olid rajatud klaasustega hauakambrid, kuhu sarkofaagid asetati neljakaupa.

Rooma keisrite eeskujul laskis Napoleon oma võidukate sõjakäikude auks Pariisi ehitada Tähe triumfikaare ehk Võidukaare (Arc de Triomphe). Triumfikaarest sai üks linnaehituslikke keskpunkte- tema juurest hargnes kiirteena 12 avenüüd, mis andsidki Võidukaarele nime. 1920. a. sängitati Võidukaare alla Tundmatu Sõduri põrm. Sellest ajast põleb seal Igavene tuli.

Eesti on klassitsismi näiteks Tartu ülikooli peahoone. 1809.a. valminud hoone projekteeris professor J. W. Krause. Täpselt fassaadi keskel on kuue sambaga kolmnurkse viiluga portikus (sammaskoda). Aknad on lihtsad, nelinurksed, rikkalike kaunistusteta. Suuremat tähelepanu on arhitekt pööranud seina ülaosale- karniisile, mis ühendab keskosa külgmistega kaunuks tervikuks. Veelgi suursugusem on aula (saal). Seinu kaunistavad vertikaalsete süvenditega pilastrid (neljatahulised poolsambad). Rõdu toetub elegantsetele ja sihvakatele joonia sammastele. Vanast Kreekast pärit ornamente on Krause kasutanud loovalt ja maitsekalt.

 

      *Klassitsistlikus stiilis hooneid ei ehitatud üksnes linnades, ka baltisaksa aadli uued ja vanad ümberehitatud härrastemajad on selles laadis. Nüüd nimetati neid juba mõisateks. Ilusamate härrastemajade hulka kuuluvad Põhja-Eesti Hõreda, Kolga, Aaspere, Saku, Kirna, Riisipere, Raikküla, ja Aruküla mõis, Kesk-Eestis Mäo mõis, Lõuna-Eestis Räpina ja Kuremaa mõisa.

 

MAALIKUNST

 

Maalikunstnikud ei leidnud endale antiigist eeskuju. Eeskujuks tuli võtta skulptuur. Seetõttu on klassitsistlik maalikunst väga skulpturaalne: vormid ja jooned on hästi selgelt ja korralikult esile toodud, kusjuures värv on teisejärguline. Maalikunstnikud kasutasid erksaid värve, kuid pilt võis olla ka peaaegu ühevärviline.

Klassitsistliku maali ülesehituses püüti jälgida sümmeetriat. Figuurid olid rahulikud, tagasihoitud žestidega, valgus ühtlane. Maalikunsti alal kujunes programmiliseks teoseks Jacques Louis Davidi (1748-1826) “Horatiuste vanne” (1784).

 

      *See lugu on vanast Roomast, kahe suguvõsa vaenust, isamaa-armastusest. Et ajalooliselt õigesti kujutada riietust, interjööri jm., sõitis David mitmeks kuuks Rooma ning sisse elades antiiksesse miljöösse, maalis pildi, kus revolutsioonilisele sisule pidi vastama ka uus vorm.

Peategelane- isa, kelle pojad tõotavad vapralt võidelda, on pildi keskel, ülejäänud figuurid on asetunud täiesti sümmeetriliselt. Kaarkäiguga hoone, mis kujutab elamu siseõue, rõhutab sümmeetriat veelgi. Ruumis ei ole mingeid üleliigseid esemeid, mis tähelepanu hajutaksid. Koloriidilt peaaegu ühevärviline, punakaspruun.

 

Portreede maalimisel pöörasid klassitsistlikud meistrid tähelepanu eelkõige välisele hiilgusele, neid idealiseerides, jättes iseloomu kõrvaliseks. Oli ka erandeid. Oma paremates portreedes püüdis David tõepäraselt edasi anda nii oma modelli välimust kui ka siseelu.

 

      *Näiteks “Madame Sérizat” portreel ei ole kunstnik naist ilustanud. Naise naeratus on aval, siiras ja loomulik.

 

David oli aktiivne revolutsioonitegelane. Kui võimule tuli Napoleon, hakkas ta tolle soosingu pälvimiseks maalima Napoleonile meelpäraseid pilte

 

      *Eriti pompoosne ja truualamlik on grandioosne maal “Napoleon I ja Joséphine´i kroonimine”. Peategelased on David teinud nii noorteks ja kenadeks, kui vähegi sobis. Napoleon seisab trepi kõige kõrgemal astmel ning teised osalised on kunstnik paigutanud tema ümber nii osavalt, et keisri lühike kasv ei ole üldse näha. 40-aastane Joséphine on aga habras ja õrn nagu noor neiu.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

 

*Maailma ajalugu   1600-1918 I   osa

*T.Viirand “Kunstiraamat noortele”

 

EVELIN VIKS