Klassikalise stiili kujunemine

Valgustusajastu tõstis 18. sajandi keskel mässu vanade vaimsete väärtuste vastu. Religiooni sügavalt juurdunud müstitsism asendus ratsionaalse moraaliõpetusega. Ka polnud ajastu religioossus tingimata seotud kirikuga, vaid pigem inimese enda usuliste kogemustega. Samuti pöördusid valgustajad ühiskonna seisusliku korralduse vastu, seisid hariduse ja loodusteaduste arengu eest ja rääkisid inimese loomupärastest õigustest.

Sajandeid oli Euroopas tellinud muusikat peamiselt kirik ja õukond. See muusika vastas suhteliselt väikese inimestegrupi maitsele. Tema ülesandeks oli kirikus oma koha täitmine. Kumbki valdkond ei jätnud erilist ruumi improviseerimiseks ühelegi heliloojale.18. sajandil hakkas muusik looma teoseid rohkem anonüümsele ja laialdasemale publikule, kellest suurem osa oli asjatundlik. Nüüd oli heliloojal näidata oma tõelist palet ja luua selliseid teoseid, milliseid ta kõige paremini teha oskas. Avanes võimalus teha ennast kuulsamaks kui kunagi varem.

Uus publik vastandas end 18. sajandi keskel teravalt eelmise ajastu maitsele.

Just siis hakati varasemat muusikastiili kutsuma barokilikuks ja see oli algselt pilke sõna. Barokiliku muusika meloodiad on segased ja ülepaisutatud, liikumine sunnitud.

Keerukalt kaunistatud meloodiate ja pingestanud harmooniaga muusika asemel eelistati lihtsat ja korrapäraselt liigendatud meloodiate loomulikku tundelisust. Meloodiat pidi saatma samavõrra lihtne ja puhas harmoonia. Uue muusikastiili õpetuslikuks aluseks saigi uudne harmooniakäsitlus, mille rajas prantsuse helilooja Jean-Philippe Rameau.

Uues stiilis instrumentaalmuusika sai alguse Itaaliast. Varaklassikalisele orkestrimuusikale on iseloomulik hoogne ja pulseeriv rütmika ning lihtne harmoonia.

Tähelepanu keskpunktis on selgelt liigendatud meloodia. Tavalise on mitme teema kasutamine ja järsud kontrastid teemade vahel- avalõik on reeglina jõuline ja sellele järgneb kontrastina lüüriline lõik.

Kahe põhihelistiku ning neile vastavate erinevate erinevas karakteris teemade vastandamine on klassikalise sonaadivormi alus. See koosneb reeglina kolmest lõigust: Ekspositsioonist, töötlusest ja repriisist. Sonaadivormi kasutatakse enamasti sonaaditsüklite kiiretes osades.

18. sajandil hakkas kaduma barokiajastu instrumentaalgruppide iseloomulikum osa basso continuo. Selle improviseeritud saateharmooniat võis asendada helilooja poolt väljakirjutatud klahvpillipartii, mis sai ansamblis juhtivaks.  Tavalisim koosseis klassikalis-romantilise ajajärgu kammermuusikas ongi klaveriduo mõne meloodiapilliga. Barokkdriodest said keelpillikvartetid. See on klassikalises muusikas teine levinum koosseis.

Klassikalise orkestri sünnikohaks võib pidada Mannheimi Edela-Saksamaal.

Selle orkestri kui ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks on neljahäälne keelpilli rühm. Suurim uuendus oli aga keelpillidega ühendatud neljahäälne puupillirühm. Need mängisid tavaliselt kahekaupa, vaskpille kasutati tagasihoidlikult vaid harmoonias. 18. sajandil tekkis uus suund ooperis- koomiline ooper ja laulumäng. Itaalias oli õhtut täitva ülesandega koomiline ooper esindatud juba 17. sajandil. Naljamehed on seal tavaliselt madalast seisusest, vastandudes peategelasele. Nende käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutavad kontrastina teose peakonflikti ülevust. Naljakaid ja põhiooperit parodeerivaid stseene esitati ka vaheaegadel. Intermeedium ja commedia dell’arte olid klassikalise koomilise ooperi eelkäijaks.  Mõlema tüüptegelaseks on rikas ja ihne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut, teravmeelne linnasulist teener, rumalalt targutav advokaat, vana doktor jt. Kuulsaim esindaja selles vallas on vast Giovanni Battista Pergolesi oma teosega “Teenijanna- käskijanna”.

Sel ajal ka tõsise ooperi reform. Hakati kasutama lühemaid aariavorme. Muusikaline väljendus muutus märksa värvikamaks, sageli sekkus draamasse ka koor.

Ooperi tõeliseks reformijaks sai Christoph Willibald Gluck, kes oli pärit Lõuna-Saksamaalt. Koos Calzabigiga kirjutasid nad balleti “Don Juan”, mis sai oluliseks reformiks balleti ajaloos- siit loetakse klassikalise dramaatilise balleti algust.1762 tuli Viinis lavale nende esimene ooper “Orpheus ja Eurydike”, mis sai omakorda ooperireformi alguseks.Gluck killustas ooperi üksikuteks etteasteteks ja aariateks ning lõi ulatuslikult muusikalisi stseene. Ta püüdis orkestrisaatega retsitatiivi ja aariat ühendada dramaatiliseks kõnelauluks. Ooperi avamängu püüdis ta muuta draama vahetuks osaks. Tema avamängud juhatavad vahetult sisse esimese stseeni. Gluck valdas hästi erinevate maade ooperistiile ja suutis need edukalt ühendada ühte uudsesse stiili. See oli iseloomulik klassikalisele stiilile- muusika ei vaja rahvuslikke stiile, vaid üht mõistetavat väljendust.

Klassitsismiajastu tõi kaasa päris palju muudatusi muusikas. Kõige märgatavam on muusika muutumine lihtsamaks ja selgemaks. Peale selle lisasid klassitsismile värvi kolm Viini heliloojat- Mozart, Haydn ja Beethoven.

Lauri Soopalu