Kiudainete tähtsus inimese elus
Tartu Descartes’i Lütseum

Ardi Tampuu
8A klass

1. Kiudained 3

2. Pektiin 4

3. Ligniin 4

4. Tselluloos 5

5. Hemitselluloos 6

6. Kasutatud kirjandus 7

Kiudained kuuluvad süsivesikute hulka, kiudainete hulka kuuluvad omakorda tselluloos, hemitselluloos, ligniin ja pektiin. Kuigi kiudained enamasti soolestikus ei lahustu, on nad siiski organismile väga olulised.

Kiudained mõjutavad organismi mitmel erineval viisil:

1. Aedviljade kiudained seovad palju vett ja hoiavad ära aed- ja puuviljade ülesöömise ning liigsöömisest tekkiva kõhukinnisuse, samuti kiirendavad ka toidu liikumist soolestikus.
2. Kiudained hoiavad sooled mürkainetest puhtad.
3. Kiudainete rohke tarvitamine hoiab ära loomsete rasvade liigtarvitamisest tulenevad hädad. Kui toidus on piisavalt kiudaineid, siis väheneb oht haigestuda jäme- või pärasoolevähki, hemorroididesse ja ateroskleroosi, pole vaja karta ka rasvumist.
4. Kiudainete erilisim omadus on võime imada radioaktiivseid aineid, neutraliseerida neid ja kiirendada nende väljumist organismist.

Kiudained aitavad organismi küll erinevatel viisidel, kuid siiski tuleks neid süüa mõõdukalt. Kiudainete ülesöömine põhjustab ebamugavat täiskõhutunnet ja gaaside teket, liigsed kiudained viivad kaltsiumi organismist välja ja see võib tekitada paljusid erinevaid haigusi ( luude hõrenemine ). Eriti ohtlikud on liigsed kiudained lastele, sest need segavad mõningate kasvavale organismile vajalike ainete, näiteks kaltsiumi, raua ja tsingi imendumist ning võivad põhjustada rahhiiti. Kiudaineterikast toitu süües tuleks kindlasti midagi kõrvale juua.

Täiskasvanud inimene vajab erinevatel andmetel keskmiselt 20-40 grammi kiudaineid päevas, tegelikult sisaldab meie toit keskmiselt 10-20 grammi kiudaineid. See põhjustab seedetegevuse loidust ja kõhukinnisust. Et saada 20 grammi kiudaineid, oleks vaja süüa näiteks 400 g täisteraleiba, 900g kartuleid, 1 kg õunu, 800 g kapsast või 1,4 kg porgandeid. Ainult ühte neist toiduainetest päeva jooksul sellises koguses ära süüa ei jõuaks, sellepärast ongi oluline süüa päeva jooksul mitut erinevat kiudaineterikast toitu.

Kiudaineid saame me teraviljatooteid, aedvilju, marju, puuvilju ja seeni süües. Kõige rohkem leidub kiudaineid teraviljades: rukkis, kaeras, odras, tatras, nisus ja maisis.

Mida vähem on teravilju töödeldud, seda rohkem leidub seal mineraal- ja kiudaineid. Täisteraviljatooted sisaldavad kõige rohkem kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid. Kõrgema sordi jahutoodetes need ained aga peaaegu puuduvad.

Aedviljadest sisaldavad kiudaineid kõige rohkem kaunviljad ( 3,9 –5,7% ), petersellilehed ( 2,2 % ), peet ( 1,4% ), porgand ja kõrvits ( 1,2 % ), kartul ja kapsas ( 1,0% ) ning mädarõigas ( 0,5 %).

Pektiin kuulub lahustumatu pektoosi e. protopektiini koostisesse, millest moodustub rakuvaheaine. Tänu pektoosile ongi toored viljad kõvad. Viljade valmides laguneb pektoos tselluloosiks ja pektiiniks ( kui pektoos laguneb, siis vili pehmeneb). Pektiin on lahustuv aine. Koos orgaaniliste hapete ja suhkrutega kuumutades pektiin tarretub, tänu sellele saamegi me teha keediseid ja tarretisi. Pektiinaided ei seedu, kuid nad aitavad kahjutuks teha toksilisi aineid. Selle omaduse tõttu toodetakse pektiinaineid õuntest, päevalilledest ja suhkrupeedist tööstuses kasutatavate metallide ( tina, vask, koobalt jt. ) kahjulike mõjude vähendamiseks. Rahvameditsiinis on suure pektiinisisaldusega taimi kasutatud kõhulahtisuse puhul. Köögiviljad sisaldavad pektiini keskmiselt 0,4-0,6 %, kõige rohkem sisaldavad seda aga mustad sõstrad 1,5 % ning ploomid ja tomatid 1,3 %.

Ligniin on looduslik polümeerne ühend, mis on peale süsivesikute maismaataimede teine peamine koostisosa. Kõrgemates taimedes ulatub ligniini sisaldus kuni 25 %- ni. Ligniin põhjustab rakkude puidustumist. Puidus leiduva tselluloosi eraldamiseks ligniinist tuleb ligniini kuumutada tselluloosi vähe mõjutavate ainete vesilahustes. Tselluloosi ligniinist täielikult eraldada pole võimalik. Eraldamise käigus tekkinud ligniinijääkidele ei ole siiani leitud otstarbekat kasutusala. Ainuke asi, mida nendest jääkidest toodetakse, on puitvatt, mida kasutatakse vati asemel haavade sidumisel või pakkematerjalina.

Tselluloos on Maal enim leiduv orgaaniline ühend. Ta sisaldab 50 % taimedes leiduvast süsinikust ( mida läheb taimedel vaja fotosünteesil ). Rohttaimedes on tselluloosi 15-30 %, puidus 40-50 % üldmassist. Tselluloos on looduslik orgaaniline polümeer, mille makromolekulid koosnevad peamiselt glükoosi jääkidest. Teiste monosahhariidide ja pektiinide jääke on tselluloosi marmormolekulides vähe, nende sisaldus sõltub biosünteesi teguritest. Tselluloos inimese soolestikus ei lagune, kuid soodustab soolte tegevust. Looduslik tselluloos sisaldab alati 4-5% saateaineid. Tselluloosi sisaldub peamiselt taimedes, kuid teda leidub ka seentes, bakterites ja isegi mõnedes alamates mereloomades. Looduslikes materjalides ühinevad tselluloosi üksikmolekulid umbes 60 kaupa kimpudesse, mida nimetatakse mitsellideks. Tselluloos on taimede rakukesta peamine koostisosa, mis tekib tsütoplasmas ja ladestub raksuseintele, andes neile mehaanilise tugevuse. Kiudtaimedes ( puuvillas, linas, kanepis ) moodustavad mitsellid silmaga nähtavaid kiude. Taimtoidulised loomad tselluloosi otseselt ei seedi, tselluloosi lagundavad loomade soolestikus elavad bakterid. Tselluloos on nagu teisedki kiudained halvasti lahustuv aine, ta lahustub ainult mõningate soolade ja kompleksühendite lahustes. Tselluloosi kasutatakse peamiselt paberi tootmiseks. Tselluloosi saadakse eelkõige puidust ( 95% ), palju vähem kasutatakse õlgi, roogu, pressitud suhkruroogu ja muid taimi. Tselluloosi tootmine seisneb ebasobivate ühendite, peamiselt ligniini, lahustamises ja väljapressimises. Ligniini eemaldamisel kaotab puit tugevuse ning üksikuid kiude on üksteisest lihtne eraldada.

Tselluloosi tootmine toimub järgmiselt:

1. Kõigepealt keedetakse algmaterjal kas aluselises ( leeliselises ) või happelises keeduvedelikus.

2. Peale keetmist tselluloos pestakse, pesemisel eemaldatakse lahustunud lisandid.

3. Seejärel sorteeritakse välja oksatükid ja muud võõrosakesed.

4. Viimase töötlusena enamik tselluloosi pleegitatakse, pleegitamisel eemaldatakse ligniinijäägid ja tselluloos muutub valgemaks ning homogeensemaks.

Selline paberi tootmistehnoloogia leiutati 1850 aastail. Pleegitamisel kasutatakse enamasti kloori ja selle oksiide. Kloori kasutamist pleegitamisel ja väävliühendite kasutamist keetmisel on viimastel aastakümnetel tauninud paljude riikide keskkonnakaitseorganisatsioonid. See on kiirendanud sellealaseid uurimustöid. Uus keedumeetod on leeliskeet, kus kasutatakse väävliühendite asemel metanooli. Pleegitamisel nähakse perspektiivi vesinikperoksiidil ja trihapnikul.

Hemitselluloos

Võrreldes teiste kiudainetega laguneb hemitselluloos meie soolestikus seedimise käigus küllalt hästi ( NB! Võrreldes teiste kiudainetega, mis peaaegu ei lagunegi ). Hemitselluloos on tavaliselt tselluloosi saateaine. Teda leidub peamiselt taimerakkude kestades. Erinevalt teistest kiudainetest laguneb hemitselluloos üpris kergesti hapetes ja leelistes keetes. Hemitselluloosist tehakse pentoose, furfurooli ja söödapärme. Hemitselluloosi saadakse nagu tselluloosigi enamasti puidust, õlgedest, roogudest ning erinevatest taimejääkidest.

Kasutatud kirjandus

1. ,, Hoidised ‘’ Hilda Ottenson
2. ,, Köögiviljad ja maitsetaimed ‘’ Lilian Issako
3. ,, Eesti Entsüklopeedia ‘’ nr. 3, nr. 5, nr. 7, nr. 9.
4. Interneti aadressid: