Sisukord

Kineetiline kunst ja op-kunst lähtusid konstruktivismist.

Sõna “kineetiline” on tuletatud kreekakeelsest sõnast kinesis või kineticos ning see tähendab liikumist, liikumisega seosust. Kineetiline kunst ehk kinetism on kunstisuund, mis taotleb esteetilist elamust mehaanilise liikumise ja valgusefektidega, vahel ka helidega. Suhteliselt rohkesti viljeldi kineetilist kunsti 1960. aastail. Suurejooneliste audiovisuaalsete vahenditega korraldatakse teaterlikke etendusi (multimeedium, performance art). Op-kunst on lühend sõnadest “optiline kunst” (optical art) ning tähendab kunsti, mis annab edasi optilist illusiooni. Kineetilise kunsti eelkäiaks oli ungari päritolu kunstnik Laszlo Mololy-Nagy oma sõjaeelsete otsingutega ning vene-prantsuse avangardskulptorid Naum Gabo ja Antoine Pevsner. Tähtsaimaid op-kunstnikke Victor Vasarely eelistas oma loomingu kohta kasutada mõistet “kinetism”, sest op-kunsti teostele on tavaliselt omane liikumisillusioon. Tavaliselt loetakse op-kunsti kineetilise kunsti osaks, kuigi op-kunsti teosed on paigal ja liikumise illusioon on näiline, aga kineetilise kunsti puhul esineb teoses ka tegelik liikumine. 1960-ndaid aastaid iseloomustavad tehnoloogilised ja teaduslikud uuendused, esimesed inimeste kosmoselennud ja kiirusevaimustus.

Kineetilise kunsti juured on 20. sajandi alguse itaalia futuristide ja vene konstruktivistide loomingus. Esimesed kineetilised objektid valmistasid 1920. aastail M. Duchamp, N. Gabo, L. Moholy-Nagy ja V. Tatlin. 60-ndatel aastatel tuntud kinetistid olid A. Calder, J. Tinguely ja kreeke kunstnik Takis. NSV Liidu kunsti tuli kinetismi ilminguid uuesti 1960. aastail peamiselt keskkonnataidena (environment). Eestis on kineetilist kunsti harrastanud V. Jõgeva ja K. Kurismaa.

Kunstnike rahvusvahelised suhted arenevad Venezia (asutatud 1895), São Paolo (asutatud 1951) ja Pariisi (asutatud 1959) biennaalidel.

Aastal 1960 rajasid kuus kunstnikku, Horacio Garcia-Rossi, Julio Le Parc, François Morellet, Francisco Sobrino, Joël Stein ja Jean-Pierre Yvaral, Visuaalse Kunsti Uurimise Rühma ehk G.R.A.V.-i (Groupe de recherce d’art visuel). Ühes manifestis tegid nad ettepaneku kaotada “kunstiteose” kategooria ning viia kunst välja tänavale nagu tarbekaup. Nad hakkasid valmistama kunstiteoseid mitmes eksemplaris, mida nimetatakse “mitmikuteks”, sest neil puudub originaal. Denise René Pariisi galeriil on kineetilises kunstis ja G.R.A.V.-i ühtsuse hoidmisel peatähtis roll. Galerii korraldas aastal 1965 kaks näitust, ühe Pariisis, pealkirjaga “Liikumine”, ja teise New Yorki Moodsa Kunsti Muuseumis, pealkirjaga “Vastuvõtlik silm”. Mõlemad näitused olid väga menukad. 10. aprillil 1966 korraldas G.R.A.V “päeva tänaval”. Aastad 1965-1968 olid kineetilise kunsti ja G.R.A.V.-i kõrgajaks. Julio Le Parc sai tolle aja kõrgeima autasu – Venezia biennaali auhinna. Reaktsioonina sellele, et auhind määrati ainult ühele, lagunes rühmitus 1968 aastal.

Kineetilist kunsti saatis Euroopas ja USA-s suur edu, kogu maailmas rajati kineetilise kunsti loomise ja levitamise keskusi.

Kineetilises kunstis võivad teos ja/või vaataja liikuda. Kineetilise kunsti kunstnikud võivad kasutada väikest või hiiglaslikku formaati, vastavalt teose eesmärgile ja materjalile. Väikeseformaadilised teosed on tehtud kriibitud, pressitud, vasardatud metallist või klaasplokkidest ja mõeldud seinale riputamiseks. Suureformaadilised mitmevärvilistest või kombineeritud alumiiniumtahvlitest teosed kaunistavad avalikke kohti ja ehitisi: kirjanduse ja humanitaarteaduste õppehoone Montpellier’s (Vasarely), Renault’ juhatuse hoone seinad Boulonge-Billancourt’is (Soto, Le Parc, Dewasne jt.). Kineetikud kasutavad uusi materjale: pleksiklaasi, metalli, vooluringe, elektripirne ja neoonlampe, mootoreid ja kunstlikke energiaallikaid. Traditsiooniline sisu ümber koondunud kunstiteose mõiste kaob ning selle asemele tuleb liikumatute või liikuma pandavate konstruktsioonide, masinate, objektide ja ümbruse kunst. Nende lihtsate vormide pahupidipööramine võimaldab luua lõputult teoseid. Kineetilised kunstnikud kasutavad otse langevat või peegelduvat valgust materjalina. Valguse liikuv projektsioon metallalustel ja peegelekraanidel ähmastavad teose kindlaid piire.

Kolm peamist kunstnikku, kelle seas on Heinz Mack ja Otto Piene lõid rühmituse Nullgrupp, mis järgis samu põhimõtteid kui G.R.A.V.