Martin Veermets

 Pilvitu ilmaga võime taevas jälgida huvitavat taevakeha, mis eristub teistest oma punaka värvuse poolest ja ei vilgu nagu tähed. See on planeet Marss. See taevakeha on oma nime saanud ilmselt vanadelt roomlastelt. Marss oli nende sõjajumal, kuna meenutab ju planeedi punane värvus verevalamisi, mis tavaliselt nende sõjakäikudega kaasnesid.

Kunagi arvati tõsimeeli, et selle tähe punakas värvus tuleneb taevakeha sõjakast ja verejanulisest iseloomust. Nüüd ei usuta enam palju aastaid nii ja teatakse, millest see tuleb: planeedi punakas värv on tingitud planeedil rohkelt leiduvatest vettsisaldavatest rauaoksiididest. See on hea mu meelest, sest enam ei ohverdata Marsi soosingu nimel asjatult loomi ega inimesi.

Marss on Päikesest üle pooleteise korra kaugemal kui Maa, samas on Marss kauguselt Päikesest neljas planeet. Lähemal on vaid Merkuur, Veenus ja Maa. Nii et kõik on suhteline.

Aasta on sel planeedil umbes kaks korda pikem kui Maal – tervelt 687 Maa ööpäeva. Teadlased on välja selgitanud, et Marsil on ka omad ööpäevad ja lugenud ära Marsi aastas oleva ööpäevade arvu. Marsi ööpäeva pikkus on meie koduplaneedi omast pisut erinev. Marsil on ka aastaajad.

Inimene, kes kaalub Maal 80 kilogrammi, on Marsil vaid 30 kilogrammi raske, sest Marsil on raskusjõud Maast 2,7 korda väiksem. Mõned asja tundvad ja omi teooriaid teinud teadlased on arvanud, et see võiks soodustada hiiglaslike taimede ja loomade arengut. Elavad ju maa peal hiiglaslikud sinivaalad vaid ookeanides, kus vee väljasurve tõttu on kaal väiksem.

Kes on näinud fotosid Marsist, on küllap isegi olnud haaratud nende vaatamisel tekkinud põnevusest. Muidugi võivad fotod ilustada tegelikkust ja anda vaid osa kogupildist, aga ikkagi on planeeti Marss hasartne silme ette manada. Aga see on ka loomulik: Marsi pind on tohutult paeluv ja fantaasiat ergutav.

Meteoriitide langemine Marsile on avaldanud suurt mõju maastiku kujunemisele. Eriti tugev oli meteoriidisadu pärast planeetide teket. Suurte meteoriitide kukkumisest Marsile vaat et miljardi aasta jooksul annavad tunnistust hiiglaslikud orud. Siinkohal võib ühe näitena tuua Hellase mere, mille läbimõõt on üle 1000 kilomeetri.

Teine planeeti Marss pinnast muutev asjaolu arvatakse olevat tektooniline liikumine. Leidub grandioossed riffe, mis ulatuvad tuhandetesse kilomeetritesse ning hiiglaslikke mitme kilomeetri sügavusi alamikke. Midagi sellelaadset Maal ei kohta. Mõningate planeetide kohta teave puudub, aga neist, kus ka pinnavormidest ja tekkepõhjustest juba teatakse, arvatakse Marss olevat ikka väga eripärane.

Kolmas Marsi pinnavorme kujundav tegur olevat teadlaste arvates tuuleerosioon, vee-erosiooni arvatakse planeedil Marss vähe toimivat. Kuna seal on väga külm tavaliselt ja vesi esineb peamiselt jääna. Kes veel ei tea, siis erosioon avaldub pehmest ainest koosneva pinna mahauhtumises või eemale kandmises ja seal kuhjamises, nii et tuulte või muude loodusjõudude teel jäävad püsima vaid kõvast ainest koosnevad pinnavormid.

Marsi pind on keerulise reljeefiga. Eriti efektsed on Marsist tehtud fotodel vulkaanid, mida kutsutakse kilpvulkaanideks ja milledel pole analoogi terves Päikese-süsteemis. 

Märkimist väärivad ka Marsi polaaralade igijääkatted, mis koosnevad süsihappelumest. Põhjapoolsel polaaralal sulab see suvel täielikult ja paljastab veest tekkinud jää. Nii on üks jää teise peal.

Marsi läbimõõt ekvaatoril on 6800 kilomeetrit. See planeet on ligi kümme korda väiksem kui Maa, seega on ta päikese-süsteemi planeetide seas üks väiksemaid.

Marsi atmosfäär on hõre, tervelt 95% atmosfäärist on süsinikdioksiid. Teadlaste sõnul leidub Marsil ka veeauru hapnikku ja vesinikku.

Marsil on väga suur amplituudide erinevus. Ekvaatoril muutub temperatuur vahemikus –73 kuni +16ŗC. Poolustel võib see langeda kuni -133ŗC-ni.

Marsi on sarnaselt planeediga Maa ka kaaslased. Nende nimed on Phobos ja Deimos. Marsi kuud on võrreldes teiste planeetide kuudega väikesed nagu Mars võrreldes teiste planeetidega isegi.

 Kasutatud kirjandus:

„Marss. Planeet, kus on elu?“ Ü.-I. Veltmann, kirjastus "Valgus", Tallinn 1968

Eesti Entsüklopeedia VI köide kirjastus "Valgus" Tallinn 1992