Keskkonnakaitse

Inimese eluks kõige vajalikumad loodusvarad - õhk, vesi, muld, taimed ja loomad - on taastuvad. Kuid inimkond kasutab kõiki neid varasid nii intensiivselt, et looduskeskkond ei suuda tekkinud survele alati vastu seista. Nii peab inimene püüdma vältida ja leevendada oma tegevuse kahjulikku mõju. Keskkonna kaitsmine on tegelikult inimkonna kaitsmine tema enda eest. Õhku reostavad tööstusettevõtted ja transpordivahendid oma jääkgaaside, tahma ja tolmuga. Suurlinnades võib tuulevaikse ilmaga tekkida õhus suitsust ja suitsulisandeist mürgine udu, nn sudu. Korstnatest koos suitsuga kõrgele tõusnud keemilised ühendid lahustuvad õhuniiskuses, tekitades happeid. Õhureostuse vältimiseks tuleb korstnatele paigaldada filtrid, mis jääk-gaasidest kahjulikud lisandid välja korjavad. Sõidukimootorite heitgaasides on inimese tervisele eriti ohtlikud vingugaas ning pliiühendid. (Pliid lisatakse bensiinile, et seda saaks kasutada võimsates, kõrge surveastmega mootorites.) Tiheda liiklusega autoteede läheduses on heitgaaside tõttu mürgitatud nii looduslikud kui ka kultuurtaimed ja nende viljad ei kõlba süüa. Viimastel aastatel kasutatakse autokütuste valmistamisel elusloodusele ohutumaid aineid ning autode summutid varustatakse eriseadmete - katalüsaatoritega, mis õhu reostust vähendavad. Kütuste põletamisel paisatakse õhku lisaks suitsule ka hulgaliselt süsihappegaasi. See soodustab soojuskiirguse neeldumist atmosfääris ja kogu maakera kliima soojenemist nn kasvuhooneefekti tõttu. Külmade alade mandri-ja mägiliustikud võivad hakata sulama, põhjustades maailmamere veetaseme tõusu ning rannaäärsete tihedalt asustatud piirkondade üleujutamist. Elukeskkonna kahjustajateks on ka tööstuse ja transpordi põhjustatud müra ja vibratsioon. Seetõttu püütakse rajada uued tööstuspiirkonnad ja suured liiklusmagistraalid elurajoonidest eemale ning eraldada müraallikad elamutest heli peegeldavate kaitseekraanidega. Veekogude reostust põhjustavad peamiselt tööstusettevõtted, aga ka laevad. Tööstuse mürgised heitveed võivad tappa jõgedes-järvedes kõik elava. Laevade katastroofide tagajärjel reostub ookeanide pind naftasaadustega. Õhuke õlikiht on surmavalt ohtlik veelindudele, kuna õliste sulgedega linnud ei suuda enam õhku tõusta. Põldude üleväetamise tõttu satuvad väetisejäägid veekogudesse, põhjustades vee-elustiku (hõljum) vohamist, hapnikupuudust ja võimalikku veekogude kinnikasvamist. Suuri tööstuspiirkondi läbivad jõed (näiteks Rein Saksamaal ja Thames Suurbritannias) on nii reostunud, et suplemine, rääkimata joogivee võtmisest, ei tule enam kõne alla. Kõik jõgedesse sattunud reostusained jõuavad lõpuks meredesse ja ookeanidesse, tekitades kahju sealsele elustikule. Pinnast ja mulda kahjustab inimene liiga intensiivse põlluharimisega. Raskete põllumasinatega lõhutakse mulla loomulik struktuur. Muld kaotab oma viljakuse, sest ei sisalda enam vajalikul määral õhku ega vett. Selline muld on tundlik tuule ja vooluvee mõjule - tolmustunud mullaosakesed kantakse hõlpsasti põllult minema. Intensiivse taimekasvatusega kurnatakse muld välja. Viljakuse taastamiseks tuleb põlde väetada. Keskkonnale ohutuimad on orgaanilised väetised laudasõnnik ja vähe kõdunenud sooturvas. Kultuurtaimi püütakse kaitsta umbrohtude ning taimekahjurite vastu taimemürkide (herbitsiidid) ja putukamürkide (pestitsiidid) kasutamisega. Mürgid aga satuvad taimedest ja putukatest toituvate lindude ja loomade organismi, põhjustades nende hukku. Pinnast, mida saaks kasutada põllumaana või hoonete ja teede rajamiseks, raiskab tahkete olmejäätmete kuhjumine - suurlinnade prügimäed üha laienevad. Olmejäätmete vähendamiseks tuleks ümbertöötamisele saata võimalikult suur osa juba kord tarvitatud metallist, paberist ja klaasist. Metsa on inimesed kasutanud puidu tootmiseks aastatuhandeid. Puidust tehakse elamuid, tööriistu ja tarbeesemeid, viimastel sajanditel ka paberit ja tselluloosi. Metsi raiutakse maha selleks, et ruumi teha uutele põldudele, linnadele, kaevandustele ja maanteedele. Mida suuremaks kasvab maakera rahvastik, seda väiksemaks jääb metsade pindala. Harilikult istutatakse maharaiutud puude asemele uusi, kuid nende üleskasvamine võtab aega. Mets vajab taastumiseks 70-80 aastat. Metsade raie ja istutamine peaks olema tasakaalus. Looduskeskkonna kaitsmine ja taastamine kulutab palju aega ja raha, sellega peavad inimesed oma tegevuse planeerimisel arvestama. Järjest võetakse kasutusele uusi tootmistehnoloogiaid, mis eeldavad uut keskkonnakaitselist lähenemist. Ja loomulikult - mida enam inimesi, seda enam jäätmeid ning seda vähem puhast õhku, vett ja toitu.

Kokkuvõte. Õhku paisatud keemiliste ühendite lahustumisel õhuniiskuses võivad tekkida happelised sademed. Tööstusettevõtted, laevad ja asulad saastavad reovetega jõgesid, järvi ja meresid. Sellega kahjustatakse veeelustikku. Põldude tugev väetamine põhjustab väetisejääkide sattumist sisevetesse ja see omakorda veekogude kinnikasvamist. Õhku ja vett tuleb kaitsta kahjulike ainete väljafiltreerimisega heitegaasidest ja reovetest. Metsad võivad hävida, kui puude iga-aastane raie on suurem kui samal ajal juurde istutatav ja kasvav puude hulk.

 

Kasutatud kirjandus: Geograafia 8 klassile ( Avita 1998 ) ja ENE