|
Eveli Adams 8. klass Referaat KESKKONNAKAITSE Klassikaline looduskaitse sündis alles 19. sajandil, mil akadeemiliste ringkondade eestvõttel teadvustati Euroopas leiduvate erakordsete loodusobjektide ja loodusmälestiste ning Ameerikas säilinud ürgsete alade esteetiline, eetiline, hariduslik ja usundiline tähtsus kaasaegsele kultuurile. Pärast II maailmasõda läks aastaid, enne kui taaselustati tegevuse katkestanud ühiskondlikud looduskaitseorganisatsioonid ja vastavad riiklikud struktuurid. Eestis sai looduskaitse alguse samal perioodil, eeskätt baltisaksa kultuuriringkondade loodusteadusliku tegevuse õhutusel. Iseseisvunud Eesti riigi jõukuse suurenedes sai looduskaitse valitsemis-ja haldussüsteemi osaks; looduskaitseks, jahipidamiseks ja metsa kasutamiseks loodi vastav reeglistik ning seda kontrollivad ametikohad. Hakkasid ilmuma loodushoiuga seotud teadmisi levitavad ajakirjad “Eesti Loodus”, “Loodusvaatleja”, “Loodus”, “Eesti Looduskaitse”, “Loodushoid ja Turism”. Tänu entusiastlikule tööle saavutati Eestis 70-ndatel aastatel suhteliselt hea looduskaitse tase. Taasiseseisvumise järel hakatakse Eestit rahvusvahelises looduskaitselises suhtlemises arvestama võrdse partnerina. Eesti ühineb tähtsamate looduskaitse konventsioonidega. Ühiskondlike looduskaitse organisatsioonide hulka ilmub uusi. Looduskaitsjad sekkuvad aktiivselt omandi-ja maareformi ning moodustavad mitmeid uusi suure pindalaga kaitsealasid. Tähtsamaid aastaarve: 1297 Taani kuningas Erik Menved keelas metsaraie kolmel saarel Tallinna lähedal. Seda võib lugeda esimeseks dateeritud loodust kaitsvaks aktiks Eesti alal. 1853 Asutati Eesti Loodusuurijate Selts, looduse uurimist ja kaitset edendav organisatsioon. 1910 Asutati Vaika Linnukaitseala - esimene looduskaitseala Eestis. 1935 Võeti vastu esimene Eesti looduskaitseseadus, mis korraldas looduse kui terviku kaitset ka väljaspool kaitsealasid. 1966 Asutati Eesti Looduskaitse Selts. 1971 Asutati Lahemaa Rahvuspark. 1979 Koostati Eesti Punane Raamat. 1993 Asutati Soomaa ja Karula rahvuspark ning Vilsandi looduskaitseala laiendati ja nimetati ümber rahvuspargiks. 1995 Eestis võeti vastu säästliku arengu põhimõtted seadustav akt “Säästva arengu seadus”. “Kaitstavate loodusobjektide seadus” sätestab teadusliku, ajaloolis-kultuurilise või esteetilise tähtsusega elus- või eluta looduse objekte: puu, rändrahn, juga, pank, astang, koobas, paljand, karst. Maastikuvormide ja põlispuude kaitse alla võtmisel on arvestatud nende esinduslikkust, kordumatust, haruldust Eesti maastikupildis ning kultuurilist, teaduslikku ja esteetilist väärtust. Pangad ja astangud on iseloomulikud Põhja- ja Lääne-Eesti maastikele, paiknedes nii mererannikul kui sisemaal. Need pakuvad huvi eelkõige teaduslikust ja esteetilisest seisukohast. Paljandid ja koopad pakuvad samuti huvi eelkõige teaduslikust, esteetilisest ja õppemetoodilisest seisukohast. Paljandites avaneb kivimite ja setete lasumusjärjekord, nende koostis, ehitus, kivimites leiduvad kivistised jne. Looduslikud koopad on enamikul juhtudel põhjavete kulutuse ja lahustuse avaldusvormideks. Karstivormid on seotud aluspõhjaliste karbonaatsete kivimite avamusaladega. Põhjavete mõjul toimub aluspõhja kivimites lahustumisprotsess - karstumine, tekkinud õõnsusi tuntakse aga karstivormidena. Rändrahnud pärinevad viimasest jääajast ning on mandrijää purustava ja liikumapaneva energia kujukad tunnistajad. Suurte rändrahnude tähtsuse hindamisel arvestatakse nende mõõtmeid, ajaloolist ja kultuuriloolist tähtsust, teaduslikku väärtust, rahnu asukohta ja ümbruse rändrahnuderikkust. Põlispuude hindamisel arvestatakse samuti eelkõige nende ajaloolis-kultuurilist, teaduslikku ning esteetilist väärtus. Kaitsealad on inimtegevusest puutumatuna hoitavad või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatavad alad koosluste, ökosüsteemide, maastike või liikide kaitsmiseks, nende uurimiseks ja tutvustamiseks. Kaitsealad jagunevad järgmisteks tüüpideks: 1) Rahvuspark on erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike ja rahvuskultuuri kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. 2) Looduskaitseala on looduskaitselise või teadusliku väärtusega kaitseala looduslike protsesside ja haruldaste ning hävimisohus olevate või kaitstavate taime-, seene- ja loomaliikide ning nende kasvukohtade ja elupaikade, eluta looduse, samuti maastike ja looduse üksikobjektide säilitamiseks, kaitseks ja uurimiseks. 3) Maastikukaitseala (looduspark) on haruldase või Eestile iseloomuliku loodus- või pärandkultuurmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud looduskaitselistel, kultuurilistel või puhke-eesmärkidel. 4) Programmiala on seire, uurimis- ja haridustöö korraldamiseks ning loodusvarade kaitse ja kasutamise ühitamiseks kas kohaliku, riikliku või rahvusvahelise programmiga haaratud ala. Eesti tuntumad kaitsealad on: Lahemaa Rahvuspark, Karula Rahvuspark, Soomaa Rahvuspark, Vilsandi Rahvuspark, Matsalu Looduskaitseala, Alam-Pedja Looduskaitseala. Et Eesti loodus kaua püsiks, tuleb seda õigesti hoida. Palju on probleeme looduse reostamisega. Käiakse matkamas ja jäetakse laiali praht jne. Järjest rohkem võetakse puid maha ja nii asutakse varsti ka kaitsealade kallale. Kõige enam mõjutabki loodust inimese käitumine, aga selleks et loodust hoida peab inimene oskama looduses käituda. Siin ongi reeglid mida tuleb looduses järgida: 1) Igaühel meist on õigus osa saada Eestimaa looduse kaunidusest, rahust ja loodusandidest. Seadus lubab kõikjal korjata marju, seeni, lilli, sarapuupähkleid, ravimtaimi ja muid loodus ande, välja arvatud tehnilise toorme varumine loodusreservaatides ja eramaadel, kus maaomanikud seda vastava tähistuse või tarastusega keelavad. Sellisel juhul tuleb nendel maadel viibimiseks küsida omaniku luba. 2) Veekogude kallastel on kõigile avatud 10 - 20 m laiune kallasriba rajaga, mida ka omanik ei tohi sulgeda. 3) Veekogud on kõikidele kasutamiseks ja lihtkäsiõngega kalastamiseks lubatud avalikud veeteed, välja arvatud väikesed umbjärved eramaadel. 4) Eramaadel viibimist ja liikumist piirab öö, ilma omaniku loata ei või külastaja tema maal viibida päikese loojangust päikese tõusuni. 5) Kui janu kimbutab, tuleb vee võtmiseks luba küsida kaevuomanikelt. 6) Tuli on looduse vaenlane, inimesest ohtlikumgi, kuigi enamasti inimese tekitatud. Kui lõkkekoht pole ette valmistatud ja vastavalt tähistatud, tuleb mistahes valdaja või omaniku maal tule tegemiseks küsida nende luba. 7) Loodust saastab ka lärm. Lärm looduses on oma häirimisastmelt veel ohtlikum kui linnatänavail. 8) Tarvitatu ja mahavisatu on saast, jäätmed. Neid tuleb loodusesse paigutada väga arukalt. Mõnda asja ei tohi aga üldse loodusesse jätta. Kui inimesel on reeglid selged ja ta tahab loodust hoida, siis ta neid reegleid ei eira, kuid alati ei pruugi see nii olla. Alati leidub mõni inimene kes reeglitest ei hooli ja käitub nii nagu ise tahab, sellepärast tulebki inimesi võimalikult palju looduse tähtsusest teavitada. Hoiame looduse puhtana!!!Sisukord: 1) Looduskaitse ajaloost Kasutatud kirjandus: http://www.envir.ee/loodus/ |