|
Kergejõustikualad Kergejõustik on
üks vanimaid ja harrastatavaimaid spordialasid. Kergejõustik hõlmab jookse,
sportlikku käimist, hüppeid, heiteid ja mitmevõistlusi. Suurte võistluste
kavva kuulub kuni 40 ala. Enamik võistlusi sooritatakse spordiväljakul või
staadionil, pikamaajookse ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult
maanteel ja tänavail, krossivõistlusi pargis, metsaradadel jm. Lühimaajooksus
ehk sprindis peab võistleja jooksma temale määratud 1,25 m laiusel rajal;
kasutatakse madallähet. Stardisignaali annab lähetaja e starter,
suurvõistlustel ja rekordite kinnitamiste puhul on nõutav elektriajavõtt. Kui
osavõtjaid on palju, korraldatakse eel- ja vahejooksud (veerand-ja
poolfinaalid); lõppjooksu e finaali pääseb 100-400 m jooksus 8, pikematel
võistlusmaadel kuni 25 jooksjat. Massilise
osavõtuga pikamaajooksus (linnatänavatel) on osalejaid olnud üle
10000. Teatejooksus tuleb igal võistlejal
läbida kindel distantsiosa (nt. 4x100m teatejooksus 100m). Võistkonna liikmed
annavad teatepulga käest kätte etapi lõpus oleva 20-m-se vahetusala piirdes. Tõkkejooksus peavad võistlejad ületama
kindla arvu tõkkeid (enamikul distantsidel 10). Hüppeist
kuuluvad kergejõustikuvõistluste kavva kõrgus-, teivas-, kaugus- ja
kolmikhüpe. Kõrgus- ja
teivashüppes saab võistleja iga kõrguse ületamiseks teha 3 katset. Kõrgushüppes
võib latti ületada mitmel viisil; pärast Mexico OM-i (1968) on ainuvalitsejaks
saanud nn. flopp (latt ületatakse, selg ees, ja maandutakse turjale).
Teivashüppes hüpatakse ülipainduva sirgenemisest vabaneva energiaga lisahoogu
andva fiiberteibaga. Kaugus- ja
kolmikhüppes jaguneb võistlus eel- (3 katset) ja lõppvõistluseks (kaheksale
paremal antakse veel 3 katset). Hüppetulemus on kaugus äratõukepakust lähima
maandumisjäljeni. Kolmikhüppes nõutakse võistlejailt järjepanu 3 hüppesammu
sooritamist, seejuures tuleb 2 esimest sammu sooritada sama jalaga (tavaliselt
sooritatakse need tugevamaga), kolmas samm teise jalaga. Heitealadel on
samuti eel- ja lõppvõistlus. Kuulitõuge,
ketta- ja vasaraheide sooritatakse ringist (Ø kuulitõukes ja vasaraheites 2,135
m, kettaheites 2,5 m), odavise kaarekujulise äraviskejoone tagant
(hoovõturaja pikkus 30-36,5 m). Kuul peab olema siledapinnaline metallkera.
Kettal on hrl. Puitkorpus, kuid lubatakse kasutada ka metallist, plastmassist
jm. materjalist korpusega ketast. Vasar koosneb metallkuulist, käepidemest ja
neid ühendavast traadist. Oda valmistati varem puust, nüüdisajal kasutatakse
msg. metallisulameid. Kuulitõukes peab kuul asetsema hoovõtul lõua juures,
mitte õlajoonest tagapool ega õla kõrval. Oda peab maandudes puudutama
maapinda esmalt otsateravikuga. Keelatud on hoovõtu ajal pöörata selga viske
suunda. Katse loetakse kehtivaks, kui heitevahend maandub maapinnale märgitud
sektoris (sektori nurk odaviskes 29º, vasaraheites 40º, kuulitõukes ja
kettaheites 45º). Kõigil hüppe- ja
heitealadel on katsete sooritamise aeg piiratud. Sportlikul
käimisel
(kiirkäimisel) ei tohi võistleja kaotada kontakti maapinnaga ja igal sammul
peab tugijalg olema teatava aja põlvest sirge. Mitmevõistlustest
harrastatakse enim meeste kümnevõistlust ja naiste seitsmevõistlust. Kümnevõistluse kavva kuuluvad esimesel
päeval 100m jooks, kaugushüpe, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 400m jooks, teisel
päeval 110m tõkkejooks, kettaheide, teivashüpe, odavise ja 1500m jooks. Seitsmevõistluses
on
esimesel päeval 100m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 200m jooks, teisel
päeval kaugushüpe, odavise ja 800m jooks. Võistlejail tuleb
startida kõigil aladel. Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse
punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide
summa. Kergejõustiku ajaloost Lihtsaid jooksu-,
hüppe- ja viskevõistlusi korraldasid paljud rahvad juba mitu tuhat aastat
tagasi. Kergejõustiku kui nüüdisaja spordiala ajalugu algab antiikaja
esimeste olümpiamängudega. 776 eKr võisteldi ainult nn. ühe staadioni jooksus,
hiljem lisandusid pikemad jooksud, viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe,
odavise, kiirjooks ja maadlus) ja relvisjooks. Iirimaal korraldati 12. saj-ni
nn. Tailtenne’I mänge, mille kavva kuulusid peale võidujooksude kivitõuge,
sepavasara heitmine (nüüdisaja vasaraheite eellane), kõrgus-, kaugus- ja
kolmikhüpe. 19. saj. keskel hakati kergejõustiku harrastama Suurbritannia
õppeasutustes, 1866 korraldati esimesed Suurbritannia meistrivõistlused.
USA-s peeti esimesed võistlused 1868, Saksamaal 1880, Jaapanis 1898. Naised
hakkasid kergejõustiku harrastama 20. saj. alguses. Esimesed naiste
meistrivõistlused olid Austrias 1918, esimesed naiste suured rahvusvahelised
võistlused (nn. maailmamängud) Pariisis 1922. Aastast 1928 kuuluvad naiste
kergejõustikualad ka OM-de kavva. Kergejõustiku levikule on kaasa aidanud
rahvusvaheliste võistluste kasv ja üha suurenev kava ning paljudes Euroopa
riikides suvekuudel korraldatavad mälestus- ja traditsioonilised võistlused.
Eriti osavõturohked on tänavajooksud ja linnamaratonid. Maailma edukaimaid kergejõustiklasi: P. Nurmi (Soome) J. Owens (USA) F. Blankers Koen
(Holland) E. Zatopec
(Tšehhoslovakkia) A. Ferreira da
Silva (Brasiilia) A. Bikila
(Etioopia) P. O’Brien (USA) F.
Joyner-Griffith I. Balas
(Rumeenia) A. Oerter (USA) P. Snell
(Uus-Meremaa) I. Snewinska
(Poola) L. Viren (Soome) E. Moses (USA) S. Coe
(Suurbritannia) C. Lewis (USA) J. Kersee-Joyner
(USA) Eesti kergejõustiklastest olümpiamedalivõitjad: J. Uudmäe (kuld,
kolmikhüpe 1980) J. Tarmak (kuld, kõrgushüpe
1972) E. Nool (kuld,
kümnevõistlus 2000) R. Aun (hõbe,
kümnevõistlus 1964) J. Lossmann
(hõbe, maraton 1920) B. Junk (pronks,
käimine 1952) B. Junk (pronks,
käimine 1956) A. Klumberg
(pronks, kümnevõistlus 1924) J. Tamm (pronks,
vasaraheide 1980) J. Tamm (pronks,
vasaraheide 1988) Kergejõustik olümpiamängudel Nüüdisaja suveolümpiamängud I Ateena 1896 II Pariis 1900 III St. Louis
1904 IV London 1908 V Stockholm 1912 VI Jäid ära 1916 VII Antverpen
1920 VIII Pariis 1924 IX Amsterdam
1928 X Los Angeles
1932 XI Berliin 1936 XII Jäid ära
1940 XIII Jäid ära
1944 XIV London 1948 XV Helsingi 1952 XVI Melbourne
1956 XVII Rooma 1960 XVIII Tokyo 1964 XIX Mexico 1968 XX München 1972 XXI Montreal
1976 XXII Moskva 1980 XXIII Los
Angeles 1984 XXIV Soul 1988 XXV Barcelona
1992 XXVI Atlanta
1996 XXVII Sidney
2000 1896 Ateena Keskne
võistlusala oli maraton. Et tollal ei tuntud veel süstemaatilise treeningu
mõistet, oli maratonidistantsi läbimine omamoodi kangelastegu. Maratonijooksu
võitis kreeka postiljon Spyros Louis, kellest sai kohe
rahvuskangelane. Pealtvaatajad nutsid õnnest, rajale visati lilli. Printsid
kandsid oimetu võitja kuningalooži. Kuhjaga laekus kingitusi. Korjandusega
osteti Spyros Louisile viinamarjaistandus. Üks restoraniomanik andis
olümpiavõitjale aasta jooksul tasuta lõuna, kingsepp tegi surmani tasuta
saapaid jne. Kuni 1936. a. kõndis Spyros Louis olümpiamängude
avatseremoonial Kreeka delegatsiooni eesotsas. London 1908 Eestlasest
maratonijooksja Georg Lind jäi maratonis 19. kohale. Antverpen
1920 Algas maailma ühe
silmapaistvama sportlase, pikamaajooksja Paavo Nurmi võidukäik, kes
võitis 3 kulda ja 1 hõbemedali. Eestlaste poolelt tuli suurüllatus
maratonijooksus. Hõbemedali võitis Jüri Lossmann, kellel puudusid
suurte võistluste kogemused. Distantsi esimese poole jooksis ta igaks juhuks
aeglaselt, teisel distantsipoolel püüdis ta kinni ühe võistleja teise järel.
Lõpuks jäi ette veel soomlane H. Kolehmainen. Vahe vähenes
silmanähtavalt, kuid puudu jäi 12,8 sekundit. Tasuks hõbemedal. Pariis 1924 Taas oli
kangelaseks meie põhjanaabrite pikamaajooksja Paavo Nurmi, kes võitis
4 kuldmedalit, kusjuures 1500m ja 5000m finaaljooksude vahe oli vaid
poolteist tundi. Vahetult olümpiamängude eel esimesena maailmas
kümnevõistluses tolleaegse punktitabeli järgi 8000 punkti piiri ületanud Aleksander
Klumberg Kolmpere oma rekordini ei küündinud ja pidi leppima
pronksmedaliga. Los Angeles
1932 Kergejõustikutulemused
olid väga kõrged, püstitati arvukalt olümpia- ja maailmarekordeid. Berliin
1936 Mängude kangelaseks
sai USA mustanahaline Jesse Owens, kes võitis 4 kuldmedalit (100m,
200m, kaugushüpe ja 4x100 teatejooks). USA mustanahalised võitsid veel 400m
ja 800m jooksu ning kõrgushüppe. Jaapanlased olid paremad kolmik- ja
teivashüppes. Soomlased võidutsesid jooksudes, saavutades 10000m jooksus
kolmikvõidu, 500m jooksus ja 3000m takistusjooksus kaksikvõidu. London 1948 Mängude kangelane
oli 30-aastane hollandlanna Francina Blankers-Koen, kes võitis
kergejõustikus 4 kuldmedalit (100m, 200m, 80m tj ja 4x100m). Londonis algas
pikamaajooksus epohhi loonud Emil Zatopeki võidukäik, kes võitis
10000m jooksu. Helsingi
1952 Nende
olümpiamängude peategelasteks oli Tšehhoslovakkia abielupaar Zatopekid.
Emil võitis kuldmedali 5000m ja 10000m jooksus, Dana naiste odaviskes.
Eestlane Bruno Junk võitis 10km käimises pronksmedali. Melbourne
1956 Kergejõustikuvõistluste
kangelane oli oma jooksjakarjääri Tallinnas alustanud Vladimir Kuts,
kes võitis 5000m ja 10000m jooksu. Eestlased piirdusid ühe pronksmedaliga,
mille võitis Bruno Junk 20km käimises. Rooma 1960 Kergejõustiklastest
oli Rooma mängude suurtäht publiku lemmik Wilma Rudolph, kes võitis
kolm kuldmedalit. Tokyo 1964 Eesti
kümnevõistluse traditsioone jätkas Rein Aun, kes sai hõbemedali. Mexico 1968 Mängude
fantastilisim tulemus oli USA mustanahalise Robert Beamoni kaugushüppe
maailmarekord 8m 90cm. Oma esimese olümpiavõidu saavutas kolmikhüppaja Viktor
Sanejev. Legendaarne USA kettaheitja Alfred Oerter võitis juba
neljanda olümpiakuldmedali. München
1972 Kõikide alade
peale kokku püstitati 49 maailma- ja 152 olümpiarekordit! Mängude
suurüllataja oli Ukraina sprinter Valeri Borzov, kes võitis 100m ja
200m jooksu. Montreal
1976 Soomlane Lasse
Viren võitis juba teist korda 5000m ja 10000m jooksu. Oma kolmanda
olümpiakulla sai Montrealis kolmikhüppaja Viktor Sanejev. Moskva 1980 Silmapaistvalt
esinesid Moskva olümpiamängudel eestlased. Jaak Uudmäe võitis
kolmikhüppes kuldmedali. Vasaraheitja Jüri Tamm saavutas pronksmedali. Los Angeles
1984 Los Angelese
mängude suurim kangelane oli vaieldamatult USA-d esindav Carl Lewis,
kes võitis kergejõustikus 4 kuldmedalit. Soul 1988 Oma teise
olümpiamängude pronksmedali võitis vasaraheitja Jüri Tamm. Kasutatud kirjandus: "Sportimisel
on reeglid" Juhan Unger Tallinn 1995 |