Vahemeres
asuv Sitsiilia saar oli 1347. aastal kohutav koht. Kõikjal ümberringi surid
inimesed mingisse salapärasesse haigusesse.
Haigestunuil
oli tavaliselt tugevad krampidega kõhuvalud ja kaenla all paised, nende keha
kattus tumedate laikudega ning nad surid kolme päeva jooksul. Tumedate laikude
pärast hakati haigust kutsuma mustaks surmaks. Tänapäeval teame, et tegu oli
muhkkatkuga. Haigus levis Itaaliasse ja Prantsusmaale. 1348. aastaks oli katku
surnud juba miljoneid inimesi - umbes kolmandik Euroopa elanikkonnast. Must
surm tekitas kabuhirmu. Inimesed vältisid üksteist kartes katku nakatuda.
Paljud linnaelanikud põgenesid maale, levitades haigust ka seal. Et põlluharijaid
jäi vähemaks, tekkis toidupuudus. Kuna katk tappis ka palju inimesi
maakohtades, jäi palju külasid inimtühjadeks.
Muhkkatk
oli haigus, mis levis maailmas kuni 18. sajandini. Seda levitasid katku
nakatunud rotid. Kohutav katkupuhang levis 14. sajandil kiiresti linnast linna,
kus kõige ebatervislikumad kohad tol ajal olid prahi ja jäätmetega reostatud
tänavad. Kokku tappis katk Euroopas üle 50 miljoni inimese ja Aasias veelgi
rohkem.
Euroopa
linnad “musta surma” ajal
Katku
nakatunud linnad olid õudsed paigad elamiseks, sest haigus levis kitsaste
tänavate kaupa ning igasugune tavaline elu lakkas olemast. Sageli surid
inimesed perekondade viisi.
Inimesed
püüdsid teha kõik, mis vähegi võimalik, et peatada katku. Mõned piitsutasid
ennast, et näidata jumalale, kui õnnetud nad nii ebaõiglase kohtlemise pärast
on.
Surnute
matmine
Uksele
maalitud punane rist tähendas, et majas on katk. Kurjategijad ja vabatahtlikud
laadisid surnukehad vankritele ja matsid suurtesse ühishaudadesse.
Katkutõbiste
ravi
Arstid
kasutasid ravimtaimi ja lasksid aadrit, et “halvast verest” lahti saada.
Sellest polnud aga abi, paljud keeldusid haigetele lähenemast, isegi, kui need
olid oma pere liikmed.
Kasutatud
kirjandus:
ENE 4
Illustreeritud
Laste Entsüklopleedia
Elu läbi sajandite