Katk
(Must surm)

Vahemeres asuv Sitsiilia saar oli 1347. a. kohutav koht. Kõikjal ümberringi surid inimesed mingisse salapärasesse haigusesse. Haigestunuil olid tavalised tugevad krampidega kõhuvalud ja kaenla all paised, nende keha kattus tumedate laikudega ning nad surid kolme päeva jooksul. Tumedate laikude pärast hakati haigust nimetama mustaks surmaks. Tänapäeval teame, et tegu oli muhkkatkuga. Haigus levis ka Itaaliasse ja Prantsusmaale. 1348. aasta lõpuks oli katku surnud juba miljoneid inimesi – umbes kolmandik Euroopa elanikkonnast. Must surm tekitas kabuhirmu. Inimesed vältisid üksteist, kartes katku nakatuda. Paljud linnaelanikud põgenesid maale, levitades haigust ka seal. Et põlluharijaid jäi vähemaks tekkis toidupuudus. Väljadel vedelesid loomade mädanevad korjused.

Must surm sai alguse Aasiast, levis läbi Türgi ja jõudis laevarottidega 1347. aasta oktoobris Sitsiiliasse ning 1348. aasta lõpul Inglismaale. Katk vallandus taudina mõneaastaste vahedega kuni 18. sajandi alguseni. Katkujuhtumeid on registreeritud veel 19. sajandi algul.

Surid nii rikkad kui ka vaesed. Mõned inimesed pidasid katku jumala karistuseks ja piitsutasid ennast, et surmast pääseda.

Surma rist

Katkust tabatud majade ustele maaliti rist. Kurjategijad ja vabatahtlikud laadisid surnukehad vankritele ja matsid suurtesse haudadesse.

Katkutõbiste ravi

Arstid kasutasid ravimtaimi ja lasksid aadrit, et ,,halvast verest’’ lahti saada. Sellest polnud aga abi. Paljud keeldusid haigetele lähenemast, isegi kui need olid oma pere liikmed.

Talupoegade mäss

Must surm tappis niipalju inimesi, et töötegijaist tuli puudus. Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal nõudsid ellujäänud kõrgemat palka ning korraldasid mässe kõrgete maksude ja aegunud karmide seaduste vastu.

Kasutatud kirjandus: Illustreeritud Lasteentsüklopeedia lk 224