Kasvuhooneefekt

Tiina Härm

Mis on nn. "kasvuhooneefekt"?

Kasvuhooneefekti olemasolu tõestas XX sajandi alguses Nobeli preemia laureaat Svante Arrhenius. Kasvuhooneefekti põhjustavad soojuskiirgust neelavad nn. “kasvuhoonegaasid”, mis lasevad läbi Päikeselt Maale saabuva kiirguse, kuid püüavad kinni soojuse tagasipeegeldumise Maalt. Kui soojus kiirgaks maapinnalt takistuseta tagasi, oleks Maa keskmine temperatuur umbes –18^o praeguse +15^o asemel. Seega on kasvuhooneefekt algupäraselt looduslik nähtus, mis on hädavajalik maakera elustikule.

Tähtsamad kasvuhoonegaasid on:

Süsihappegaas ehk süsinikdioksiid CO₂ - eraldub fossiilsete kütuste, nagu põlevkivi, maagaas ning kivisüsi, põletamisel; metsade mahavõtmisel (CO₂ on neeldunud puudesse, kuid kui metsa raiutakse, pääseb suur kogus süsihappegaasi atmosfääri; eriti on see probleem troopilistel aladel, kus massiliselt hävitatakse vihmametsi); lubja (kaltsiumoksiidi ehk tsemendi) tootmisel. CO₂ hulk atmosfääris on viimase 100 aasta jooksul kasvanud umbes 17%, seega tuleks selle stabiliseerimiseks kahandada süsinikuheidet 60-80%.

Metaan CH₄ – värvusetu lõhnatu õhust kergem gaas - maagaasi põhikomponent, mida kasutatakse kütusena. Suur osa metaani eraldub märgaladest, eriti riisikasvatustest, teda paiskub õhku koduloomade (nt veiste) väljaheidetest ning prügilatest. Metaani moodustub rohkesti ka soodes ja rabades. Enamasti toodavad seda gaasi bakterid ja teised mikroorganismid vesinikust ja süsihappegaasist. Metaani soojustneelav ja Maale tagasipeegeldav toime on tugevam kui süsihappegaasil.

Lämmastikoksiidid NOx - moodustuvad peamiselt sisepõlemismootorites (autoheitgaasid), samuti tekivad lämmastikväetiste lagunemisel mullas, kust nad õhku lenduvad. NO paiskub atmosfääri ka reaktiivlennukite düüsidest. NO₂ eraldub biomassist vastavate bakterite elutegevuse tulemusena.

Freoonid - eralduvad aerosoolide (deodorandid, mitmesugused vahud), külmikute ning külmutussüsteemide, õhukonditsioneeride, tulekustutusseadmete, keemiliste puhastusvahendite kasutamisel.

Lisaks eelnimetatutele loetakse kasvuhoonegaasideks ka veel veeauru H₂O ning trihapnikku ehk osooni O₃.

Kliima soojenemise tagajärjed.

Peamisteks kliimamuutuste mõjutajateks on energiatootmine, põllumajandus, jäätmemajandus ja tööstus, kusjuures kõige tähtsamal kohal on just energeetika. Tööstusliku arengu tagajärjel on paljude kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris kiiresti kasvanud. Teadlased on välja arvutanud, et viimase sajandi jooksul on Maa keskmine temperatuur tõusnud 0,3-0,7^oC. Globaalne soojenemine on praegusel hetkel viimase 10 000 aasta kiireim ning 10 soojema aasta rekordit on olnud viimase kahekümne aasta jooksul.

Kliimamuutused on nii kiired, et kõik elusolendid ei suuda sellega kohaneda. Näiteks pikema aja jooksul levivaid liike (puud) võib ohustada väljasuremine. Põhjapoolsetel laiuskraadidel vähenevad tundra ja taigametsade pindalad, ekvaatori ümbruses laienevad kõrbed ja poolkõrbed (need muutuvad veelgi elamiskõlbmatuiks, kuumemaks, samas sademete kasvu ei prognoosita). Temperatuuri tõusuga võivad kaasneda suured üleujutused, tormid ja teised looduskatastroofid, samuti probleemid põllumajanduses (ja toidupuudus, eriti vähearenenud riikides). Liustike ja polaaralade sulamise tagajärjel tõuseks lisaks maailmamere pind (lisaks praegusele 15 cm tõusule) umbes 18 cm. Mõjutatud on veevarud, toidu tootmine, kalandus ja madalamad rannikualad. Tulevikus muutuvad ilmselt tornaadod, üleujutused, põuad ja nakkushaigused järjest sagedamaks.

Millised on kliima soojenemise tagajärjed Eestis?

Eestile ei tähenda kliima soojenemine sugugi mitte võimalust hakata apelsine ja banaane kasvatama, vaid rida ebamugavusi, millega kohanemine läheb palju maksma. Tõenäoline stsenaarium Eestis on selline:

põhiline temperatuuritõus leiab aset talvel või varakevadel;

lüheneb või kaob hoopis lumekate;

suureneb talviste tormide ja udude sagedus;

seoses veetaseme tõusuga ujutakse üle osa maismaa-alasid.

Samas kardetakse ka, et neilt aladelt, kus tagajärjed on tõsisemad (üleujutused, kõrbestumine), hakkavad Eestisse siirduma mitmed koduta jäänud või paremaid loodustingimusi otsivad inimesed. Kuna Eesti on madal ala, on ohtlik ka maailmamere taseme tõus, mis võib enda alla matta mitmeid rannikupiirkondi.

Probleemi lahendamine.

Kõige haavatavamad ökosüsteemid, mis on kõige tundlikumad kliima muutumisele, asuvad enamasti arengumaades, mis ei suuda ise probleemi vältida. Arengumaad on keskmiselt kaks korda ning väikesed saareriigid isegi kolm korda "õrnemad" negatiivsetele mõjudele. Põhjapoolsetel riikidel on suuremad majanduslikud ja materiaalsed võimalused vältida kliima soojenemise tagajärgi. Vähendada tuleb kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist, kohandada vanu tehnoloogiaid (või koguni päris uusi osta) ning siis veel üritada kohaneda kliima soojenemisega - see läheb päris kulukaks...