KARST
Paljudes kohtades koosneb pinnas vees lahustuvatest kivimitest. Aeglaselt liikuv põhjavesi lahustab neid ja kannab lahustunud aineid edasi. Selle tagajärjel tekivad kivimitesse väikesed uurded ja lõpuks suured koopad. Nende sisselangemisel moodustuvad maapinnal lohud ja lehtrid. Seda nähtust nimetatakse karstiks. Sellest tekkinud tühemeid ja pinnavorme nimetatakse aga karstikoobasteks. Suurtes koobastes võib osa põhjavett ära aurata ja selles lahustunud ained jäävad maha, kuhjudes tilkekiviks. Kui koopalaest tilkuv vesi aurab, kasvab mahajäänud ainetest midagi jääpurika taolist.
Karstialadel on pinnavee neeldumist, ajutisi järvi ja maa-aluseid jõgesid ehk salajõgesid. Karstivesi väljub maapinnale rohkete karstiallikatena. Karstumine muudab maapinda ja takistab maa kasutamist. Sellepärast tuleb karstiga arvestada ehituste planeerimisel, sest see võib kutsuda esile maapinna sissevarisemisi.
Karstialad on kõige ohtlikumad saastumisalad, kuna lõhede ja koobaste kaudu võivad reostusained sattuda otse põhjavette.
Karstialad Eestis:
Eestis on karst laialtlevinud Põhja-Eestis, Saaremaal. Karsti levik Eestis on suuresti seotud tektooniliste lõhedega, mida mööda toimub vee liikumine kivimimassiivis vertikaalsuunas.
Eesti suurimad karstialad asuvad Kostiveres, Katal, Kivimetsas ja Uhakul.
Mammutikoobas:
Maailma suurim karstikoobas asub Põhja-Ameerikas Kentucky osariigis. Sealsel Mammutikoopal on viis „korrust“ ja ligi 288 kilomeetrit käike. Suurim saal on 5 kilomeetrit pikk, 90 meetrit lai ja 40 meetrit kõrge.
Huvitavat:
- Nimi „karst“ on tulnud Jugoslaavias asuva Karsti platoo järgi
- Teadus, mis uurib karste, on karstoloogia
- Maailma suurimad koopad on karstitekkelised
Kasutatud kirjandus:
