Karl Suur

Pippini järel sai Frangi kuningaks tema poeg Karl (valitses aastail 768-814), keda ajaloos tuntakse Karl Suure nime all. Karl veetis lõviosa oma pikast valitsusajast sõjaretkedel, kaitstes riigipiire ja allutades uusi rahvaid frankide võimule. Juba valitsusaja algul tungis ta Itaaliasse, vallutas langobardide riigi ja sai nii ka Itaalia kuningaks. Üksnes Itaalia lõunaosa jäi Karli võimu alt välja. Eriti kaua ja veriselt tuli Karlil sõdida frankidest põhja pool elava germaani hõimurühma sakside vastu. Saksid olid tol ajal veel paganad ja Karl püüdis neid vallutuse käigus vägisi ristiusustada. Saksid kaitsesid vapralt oma vabadust ja esiisade usku. Korduvalt kihutasid nad vallutajad maalt välja ja ütlesid lahti väevõimuga peale sunnitud ristiusust. Alles enam kui 30-aastase võitluse järel suutis Karl saksid kindlalt oma võimule allutada ja ristiusku pöörata. Edukate vallutussõdade tulemusena liitis Karl oma võimu alla palju maid. Lisaks isalt päritud Galliale allusid talle nüüd ka suur osa Itaaliast ja paljud germaanlaste alad tänapäeva Saksamaal. Nii võimsat valitsejat nagu Karl polnud Lääne-Euroopas pärast Rooma keisririigi langust nähtud. Paljud leidsid, et Karlist on saanud Rooma keisrite tõeline järeltulija. Ka Rooma paavst soovis, et tema kaitsjal ja liitlasel oleks võimalikult kõrge aujärg. Aastal 800 tuli Karl paavsti kutsel Rooma. Jõulupüha pidulikul jumalateenistusel Püha Peetri kirikus kroonis paavst Karl Suure frangi ja rooma ülikute silme all keisriks. Nii oli keisrivõim Lääne-Euroopas taastatud. Keskaegsete arusaamade järgi pidi keisririik ühendama kogu ristirahvast ja keisrit loeti kõigi kristlaste ülemvalitsejaks. Karl Suur, kelle võimule allus suur osa Lääne-Euroopat, oli seega oma tiitli õigusega ära teeninud. Karli peeti keskajal Rooma keisrivõimu taastajaks. Karl Suure ajal valitses Frangi riigis rahu ja kord. Keiser reisis oma kaaskonnaga pidevalt mööda maad ja korraldas riigiasju. Kord aastas toimusid suured sõjaväe ülevaatused, kuhu kogunesid nii ülikud kui ka lihtsõdurid kogu riigist. Seal oli valitsejal võimalik alamatega nõu pidada. Kindlat pealinna riigil polnud, kuid Karlil oli mitu meelispeatuspaika, kus ta tavatses talvi mööda saata. Kõige tähtsam neist oli Aachen tänapäeva Hollandis. Riigi üksikute osade elu korraldasid keisri määratud asevalitsejad ja kohtunikud. Karl Suur pidas lugu ka kultuurist ja haridusest. Ta kutsus oma teenistusse kõige tuntumaid õpetlasi kogu Lääne-Euroopast ja muutis nii oma õukonna tõeliseks kultuurikeskuseks. Aachenisse rajati kool keisri lähikondlaste ja frangi ülikute poegadele. Ühtlasi soosis Karl kloostrite rajamist ja õpetatud munkade tööd nii kristlike kirjameeste kui ka vanaaja autorite teoste uurimisel ja ümberkirjutamisel. Karl Suure aeg oli kõige viljakam periood kultuuri arengus varasel keskajal. Järeltulevatele põlvedele jättis Karl Suur unustamatu mulje. Hilisemad valitsejad püüdsid temast eeskuju võtta ja paljud ülikusuguvõsad uhkustasid sellega, et Karl Suur olnud nende esiisa. Juba Karl Suure eluajal oli ta tuntud üle kogu maailma. Lähis-Ida võimsaim valitseja Bagdadi kaliif Harun Al-Rashid külastas keisrit Aachenis aastal 802 ja külvas ta kinkidega üle, tuues muu hulgas kaasa elusa elevandi. Paavst Leo III ei teinud panust Karl Suurele mitte juhuslikult. Karl oli paavstile ustav, mida ei saanud öelda riigi tegeliku valitseja – Konstantinoopolis resideeruva keisrinna Irene kohta. Irene oli ilus, kuid võimuahne valitseja, kes oli lasknud omaenda pojal silmad peast välja torgata, et takistada tema troonileastumist. Bütsants väitis peale Karli keisriks kroonimist õigustatult, et Rooma riigil ei saa olla kaht valitsejat ja järjepidevusest lähtudes asus õige imperaator Konstantinoopolis, Karlile tiitli andmine aga olevat kehtetu. Karl Suur olevat riigi ühendamise nimel kaalunud koguni abielu Irenega, kuid keisrinna haritud õukond lükkas selle mõtte õudusega tagasi, kuna Aachen oli Konstantinoopoli jaoks tühine provintsilinnake ja Karl Suur vaid harimatu mats. Lõpuks leiti küll kompromiss sel teel, et bütsantslased säilitasid oma tiitli ja hakkasid Karl Suurt ametlikult Lääne keisriks kutsuma. Habsburgid ja Hohenzollerid pidasid end Karl Suure järeltulijateks 1918. aastani välja. Karl Suure nimi ei tekkinud keisril mitte tema riigi suuruse, vaid suure kasvu tõttu. Oma 190 cm pikkuse koguga oli ta keskaja inimeste hulgas tõeline hiiglane. Täies sõjavarustuses, mõõk käes, kroon lokkis heledate juustega peas, jättis keiser majesteetliku ja isegi hirmuäratava mulje. Oma parimail eluaastail oli ta suurepärane sõjamees, jahimees ja ujuja. Keisril oli viis naist ja kuus alalist armukest. Tal oli laitmatu tervis ja ta elas 72-aastaseks. Kuid hoolimata keisri arvukatest järeltulijatest ei suutnud keegi neist riiki koos hoida ja see lagunes juba ühe põlvkonna jooksul. Keskaegsete inimeste meelest oli Karl Suur ideaalne valitseja.

Kasutatud kirjandus

Ajaloo õpik 7. klassile Mait Kõiv, Priit Raudkivi “Avita” 1996
http://www.vabaeuroopa.org/artiklid/2000/12/maailm.20001225094959.asp